Teine Res Musica ilmunud

Jaan Ross

Möödunud aasta 27. novembril Sirbile antud intervjuus rääkisid Toomas Siitan ja Urve Lippus muu hulgas eesti muusikateaduse aastaraamatu Res Musica esimest numbrist, mis tollal oli äsja trükikojast tulnud. Tsiteerin Siitanit: „Ajakiri valmib [EMTA] muusikateaduse osakonna ja [Eesti muusikateaduse] seltsi ühistöös. Ajakirja juures on kõige olulisem, et siin on tegu teadusliku publikatsiooniga, mille põhiartiklid on eelretsenseeritud, kusjuures tegu on rahvusvahelise retsensentide  kolleegiumiga. See annab võimaluse tõsta oma töid n-ö teadusbürokraatia silmis.” Millele Lippus on lisanud: „Kui kunagi hakkab laekuma nii palju kaastöid, et võime valida kõige paremad artiklid ükskõik mis vallast ja aastaraamatu kokku panna, siis ma ei välista ka temaatilise teljeta kogumikke. Res Musica valmib paari inimese kõrvaltööna ja ilmselt anname esimestel aastatel seda välja nii, et igal numbril on oma koostaja ja seetõttu ka natuke erinev põhiidee. Kui esimese artiklivalimiku algtõukeks oli 2007. aastal Tartu ülikooli raamatukogus peetud  konverents „Ülikooli muusikadirektori amet 200”, siis järgmine number on kavandatud Eesti doktorantide artiklitest, kus nad tutvustavad oma uurimistööd, kusjuures need ei ole ainult muusikadoktorandid, ka teistel aladel on doktoritöid, kus puudutatud muusikat.”     

Tänaseks ongi jõudnud ilmuda Res Musica teine number ning see muusikateaduse seltsi aastakoosolekul ehk nn Leichteri päeval 18. oktoobril EM TAs ka ära esitletud. Tõepoolest, Res Musica II haare pole kitsas, ükskõik siis kas seda hinnata uurimisvaldkondlikust, institutsionaalsest või geograafilisest vaatepunktist.  Paar sõna autorite kohta. Kaire Maimets-Volt kaitses väitekirja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakonnas 2009. aasta kevadel Arvo Pärdi filmimuusikast ning Anu Kõlar samas aasta hiljem Cyrillus Kreegi elust ja loomingust. Temast pisut varem kaitses Eerik Jõks doktoriväitekirja gregooriuse laulu kohta Inglismaal Yorki ülikooli muusikaosakonnas. Gerhard Lock ja Marju Raju jätkavad õpinguid EM TA muusikateaduse doktorantuuris. Locki teaduslikud huvid paiknevad muusikateooria ja muusikapsühholoogia piirimail. Ka  Raju uurimistöö on loomult interdistsiplinaarne: ta püüab rakendada nii muusikateaduse kui ka psühholoogia erialal läbitud magistriõppe teadmisi. Tiiu Ernits kirjutab doktoritööd muusika- ja teatriakadeemia muusikapedagoogika erialal: tema peagi valmiva väitekirja teema on baltisaksa koolilaulikud aastatel 1800–1940 ja nende võimalikud mõjud Eesti muusikakasvatusele. Brigitta Davidjants töötab väitekirja kallal Tallinna ülikooli humanitaarinstituudis kultuuride uuringute erialal, keskendudes armeenia muusikakultuuri enesemääratlust  ja seda mõjutavaid tegureid puudutavatele probleemidele. Üks nende ridade autorile kui aastaraamatu teise numbri koostajale huvitavamaid küsimusi on seotud teaduslike tööde anonüümse retsenseerimise rakendamisega Eesti kultuuriruumis (sealjuures mitte ainult kodumaisele residentsusele tuginedes), Res Musica II puhul sai see täie tõsidusega ära proovitud. Söandan sel moel äsja omandatud kogemuse kokku võtta järgnevalt: piisavat objektiivset ja sõltumatut arvustamist annab eestikeelsete kaastööde puhul korraldada küll, 

arvustuste anonüümsust ei ole aga sealjuures paljudel juhtudel võimalik tagada parimagi tahtmise juures. Piisavalt stiilitundlik retsensent või autor suudab ka teksti isikustamata vormistuse korral – A4 formaadis paber, pooleteisene reavahe, 12punktine Times New Roman – suure tõsikindlusega oletada, kes nimelt just meie küla rahva seast on paberile pannud need kirjaread, mille kohta tal arvamust avaldada või millest lähtudes oma teksti korrigeerida tuleb. Ning on retsensente, kes peavad kogu janti anonüümse retsenseerimisega nii suureks  tsirkuseks, et ei tee katsetki oma identsust partneri eest kuidagi varjata. (Mida, muide, juhtub „paremateski perekondades” – olen paar korda mõne oma ingliskeelse artikli retsensiooni kätte saanud signeeritud kujul.)       

Kui sisu kõrvale jätta, siis pisut eristab kaht Res Musica numbrit teineteisest kujundus. Tiitellehe pöördel kasutatud värv 2009. aasta numbris on oranž, tänavu kollane ja praeguste plaanide kohaselt hakkabki värv igal aastal muutuma, nii nagu Eestis seda tunneme ajakirja Akadeemia kujundusest. Teise numbri küljendus tervikuna  on esimesega võrreldes akadeemilisem (keegi võib-olla ütleks, igavam), ent sobib minu arvates aastaraamatu teadusliku sisuga paremini kokku kui esimese numbri eksperimentaalsed sugemed. Kokkuvõttes aga annab Res Musica teise numbri ilmumine tunnistust sellest, et eesti muusikateaduse potentsiaal näib olevat erialaste aastaraamatute sarja regulaarseks väljaandmiseks igati piisav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming