Teise põlvkonna tulek

Kerri Kotta

Ansambel U: esikplaat „U:”Kuigi kaasaegset kunstmuusikat on Eestis ikka ette kantud, ei ole uue, sõjajärgsetel aastakümnetel loodud muusika esitamisele spetsialiseerunud ansamblite traditsioon Eestis veel kuigi pikk: taasiseseisvusaja kontekstis võiks rääkida kahest põlvkonnast. Kui esimest, n-ö 1990ndate põlvkonda esindab NYYD Ensemble, siis teist Ansambel U:. Viimane pole eesti uue muusika esitajana enam ammu uustulnuk ega vaja ehk enam pikemat esitlemist. 

Mainitud muusikaline kooslus on aga jõudnud oma esikplaadini, mis on ühe loomingulise kollektiivi tegevuses märgilise tähendusega sündmus. Materiaalse ja lõpetatud objektina mõjub plaat millelegi joone allatõmbamisena, aga ka esteetilise kreedo manifestatsioonina, millega kollektiiv end muusikaelus põlistab. Seetõttu ei tohiks Ansambel U: käsitlemine laiemas kontekstis olla ülearune. Ansambli imagot mõjutab ilmselt kõige  rohkem taustsüsteem, kus oma tegevust alustatakse. NYYD Ensemble tekkis eelkõige alternatiivina nõukogudeaegsele vanale ja sel hetkel juba hääbuvale muusikalisele establishment’ile. Nimetatud kollektiivi missiooniks oli sõjajärgset avangardmuusikat ja sellele järgnenud suundumusi esitades sisuliselt alles rajada normaalne muusikaelu traditsioon, milles uuel muusikal oleks talle õigusega kuuluv koht. Sellest tulenevalt kandis  NYYD Ensemble omamoodi papajannsenlikku funktsiooni: hariti nii heliloojaid, julgustades neid muusikale ebatraditsiooniliselt lähenema, kui ka publikut, harjutades neid uue kõla ja uute esituspaikadega. Hariduslikust funktsioonist tulenevalt ei piiratud end tollal kindlate muusikastiilidega, sest oluliseks peeti kõige aktuaalse vahendamist.

Kui NYYD Ensemble oli vahendiks uut tüüpi muusikalise mõtlemise laiemal kinnistamisel  eesti muusikalisel maastikul, siis Ansamblit U: või pidada juba selle mõtlemise üheks tulemiks. Tekkinuna kontekstis, kus uue muusika esitamine oli juba muusikaelu orgaaniline osa, ei pidanud Ansambel U: oma olemasolu õigustuseks olema teadlikus opositsioonis muusikaelu mõningate muude nähtustega. Ta oli vaba seda sorti painest, mis muutis NYYD Ensemble’i iga kontserdi establishment’i vastu suunatud rindejooneks; piiriks, mis tuli ületada  iga järgmise ülesastumisega. Sündinuna juba enam-vähem normaalselt toimiva muusikaelu kontekstis, ei vaja Ansambel U: enese kehtestamiseks ühte vaimset liidrit, olles seetõttu oma sisemiselt organisatsioonilt demokraatlik. Kui NYYD Ensemble koosseis on suhteliselt suur ja varieeruv ning seda loomuldasa amorfset kooslust hoiab koos Olari Eltsi isik, siis Ansambel U: on võrdlemisi väike ja püsiv, organisatsiooniliselt ülesehituselt pigem midagi võrgustikulaadset,  kus puuduvad kindlad hierarhilised suhted. Vaba „maailmaparandamise” kohustusest, saab Ansambel U: keskenduda ka just neile uue muusika suundumustele, mis köidavad tema liikmeid kõige rohkem. Seega on Ansambel U: pluralistliku maailma ja Interneti-ajastu laps, esindades muusikategemises pigem „pehmeid” väärtusi: paatost asendab siin mängulisus ja domineerivat artistlikku efektsust keskendumine filigraansusele. 

Ka ansambli stiililiselt ühtne esikplaat ei mõju traditsiooniliselt „läbi komponeeritud” lineaarselt kulgeva (meta)teosena, vaid linkide kogumina, mis võimaldavad kuulajal üsna vabas järjekorras teha sissevaateid eesti uue muusika kõlakesksetesse suundumustesse. Kõlast rääkides on põhjust mainida ka ansambli iseloomulikku sound’i: see on põhjamaiselt askeetlik, olemata kuiv, diferentseeritud, kuid kõlaliselt terviklik, valdavalt delikaatne,  kuid mitte pärsitud, puhas, kuid mitte üheplaaniline ja igav. Plaadil kõlab kuus eesti heliloojate teost, mis kõik on kirjutatud Ansambel U: tellimusel. Teoseid näib ühendavat keskkonnatemaatika või erinevate ruumide idee, mida tuleks mõista suhteliselt avaralt. Selgelt environment’istlik on Märt-Matis Lille „When the Buffalo went away”. Siin osaleb ka jutustaja, kelle tekst funktsioneerib vormi süvatasandi artikuleerijana. Teos  jaguneb tinglikult kolmeks suuremaks sektsiooniks: esimest osa sümboliseerib ka muusikas tajutav „pühvlite jooks”, teist nn elujõu vaibumine ning kolmandat „eimiski” (nothing). Helena Tulve „stream2” näib dokumenteerivat maastikke neisse asetatud voolava aine kaudu. Keskkond ise on siin hoomamatu ja nähtamatu, selle iseloomulikest joontest on võimalik aimu saada juba nimetatud voolava olluse käitumise järgi. Sellisena võiks teos väljendada materjali kätketud potentsiaali. Tauno Aintsi „1film” loob vastuolulise kõlamaastiku, kus pigem popmuusikale omane perioodiline beat on asetatud kõlamodernistlikku konteksti. Sellest sündiv peen iroonia on aga kõike muud kui näpuga näitav: kui kuulaja pala kulgemises ka mingit konflikti peaks tajuma, tuleb see lahendada temal endal. Andres Lõo „Miimiline partituur” läheneb instrumentaalteatrile, kusjuures „miimilisus” viitab  siin nii muusikaliste väljendusvahendite omadustele kui ka nende piiritletud kasutamisele. Tatjana Kozlova „Circles” teeb kontseptuaalsel tasandil katse astuda puhaste vormide maailma, mis aga konkreetselt kõlavas muusikas avaldub pigem bioloogilise mitmekesisusena.

Plaadi lõputeose, Märt-Matis Lille „My weeping voice is the Wind of Autumn” algus mõjub aga lausa konkreetse muusikana, teatavat tüüpi helikeskkonna peaaegu kiretu dokumenteerimisena.  Alles hiljem kasvavad sellest välja muusikalist laadi üldistused. Olles küll „valmis objekt”, jätab Ansambel U: esikplaat siiski (ja ilmselt taotluslikult) mitmed otsad lahti, justkui põgenedes liiga ühese määratluse eest. Ansambel näib soovivat end presenteerida tabula rasa’na, mille täiskirjutamine on jäetud kuulaja hooleks. Seda on tunda kohati distantseeritud ja tõlgendusruumi jätvatest hoiakutest esitatava materjali suhtes,  kuid veelgi sümptomaatilisem on plaadi ümbris: valged ja esmapilgul tühjad lehed osutuvad ootamatult informatiivseks, kui neid teatava nurga alt vaadelda. Kas mitte seda ei soovitagi selle plaadiga öelda, et potentsiaalselt nähtav saab tegelikult nähtavaks vaid sellele, kes oskab end sellega suhtesse asetada?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming