Teod

PRIIT KUUSK

Ivo Lille ja Jorma Toots. Kokku kümme kontserti viiel maal (7. ? 21. III) pakkus Põhjamaade-Balti parimate noorte muusikute sari ?Upbeat? oma tänavusel viiendal hooajal duole Ivo Lille (saksofon) ? Jorma Toots (klaver) ning rootslannade Indra Keelpillikvartetile Malmöst. 2000. aastal sündinud Eesti duo jõudis ?Con brio 2002? finaali ning leidis tookord publiku suure poolehoiu. Jorma Toots on võitnud ka II preemia improvisatsioonikonkursil Leipzigis (2001) ja on praegu EMA magistrant. Ivo Lille täiendab end EMA doktorantuuris ja Sibeliuse akadeemias, on Sax Quatuori liige ning teinud kaasa ERSO ja NYYD Ensemble?i esinemistel.

?Meie duo kavas olid H. Kareva Sonaat altsaksofonile ja klaverile nr. 1, P. Sancani ?Lamente et Rondo? ning E. Denissovi duosonaat; kvartetipooles Mozart, Nilsson, Webern ja Dalecardia. Kontserdipaigad Karlstad ja Västerås Rootsis, Larvik ja Notodden Norras, Tallinn ja Pärnu, Madona kultuurikeskus ja Riia Wagneri saal Lätis, Bir?ai loss ning Vilniuse filharmoonia kammersaal Leedus.? Järgnevalt muljeid Ivo Lillelt ja Jorma Tootsilt.

Maraton on lõppenud. Kus oli kõige parem publik, akustiliselt parim ja kauneim saal ning missugusel maal kontserdikorraldajad teid kõige paremini vastu võtsid?

Parim publik oli Bir?ais ja Tallinnas, kõige paremini kõlas asi Pärnus ja Västeråsis, kus mängisime uute kontserdimajade kammersaalides. Kahjuks ei vastanud kuulajate arv üliheadele tingimustele, mis neis linnades muusika esitamiseks ja kuulamiseks on loodud. Kauneimad saalid olid Kadriorus ja Bir?ai lossis. Kogu ?Upbeat?i? korraldus oli kõrgel tasemel, aga eraldi tooks esile Leedu mäned?eri Danas Skramtast oma energilisuse ja südamlikkusega.

Meie jaoks on eriliselt tähtis, et kõigil kümnel kontserdil kõlas Hillar Kareva esimene altsaksofonisonaat aastast 1973. Kuidas selle teose leidsite? Mida Kareva teos mängijale ja kuulajale pakub nüüd, 30 aastat hiljem?

Kindel plaan oli kavva võtta vähemalt üks eesti helilooja teos. Hillar Kareva saksofonimuusikaga on meil olnud ka eelnevalt väga positiivseid kokkupuuteid. Sealjuures on Ivo kirjutanud Karevast, just eelkõige tema 1. saksofonisonaadist ka oma magistritöö. Hea muusika puhul pole ju oluline, millal see on kirjutatud. Kareva sonaat pakub isiklikku avastamisrõõmu loodetavasti veel kauaks ? loomulikult juhul, kui teosesse vajaliku respektiga suhtuda. Arvan, et me ei mänginud kogu reisi jooksul kordagi sama varianti ? eksperimenteerisime üsna julgelt. Osalt ka vajadusest kohaneda erineva akustika ja klaveritega.

Igal pool kiideti meie kava head ülesehitust: Pierre Sancani (1916) lugu oli vahest kõige saksofonikesksem, kuigi tema klaveripärane mõtlemine on tajutav ka saksofonipartiis. Need kolm teost on kirjutatud küll pea samal ajal, aga kuna need on üksteisest väga erinevad (pärit eri kultuuriruumist), siis need justkui toetasid ja täiendasid üksteist.

Kuidas oli läbisaamine neidudega rootsi kvartetist? Kui hea nende ansambel on?

Läbisaamine rootsi kolleegidega oli suurepärane. Tegemist on tõsiste muusikutega, kes sarnaselt meiega üritavad leida kammermuusika vallas väljundit. Loodetavasti jätkub meie koostöö juba lähemas tulevikus. Nende kava oli stiililiselt küll üsna kirju, kuid mõjus iseenesest hästi.

Kas lood läksid paremaks ja kindlamaks või tekkis ka tüütusmoment, kui võrrelda esimest kontserti kümnendaga?

Reisi jooksul lisandus üksjagu kogemusi ja enesekindlust, igavust ei tekkinud juba olukorra pideva uudsuse tõttu. Kontsertide õnnestumise määrasid akustika ja klaverite korrasolek, mis näiteks Lätis jättis soovida. Parim kontsert oligi eelviimane, Bir?ais.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming