Teod: Kristel Pappel

Tiina Mattisen

8. veebruaril toimus Georg Otsa nimelises muusikakoolis X noorte muusikateadlaste konverents. Esimese seda laadi ettevõtmise algatas 2004. aasta veebruaris Tallinna muusikakeskkoolis Kristel Pappel, kes vaatab nüüd Sirbi palvel toimunule tagasi. KRISTEL PAPPEL, EMTA professor: Olen väga õnnelik, et noorte konverents on jõudnud kümnenda korrani, sest õppeaastal 2003/2004 seda esmakordselt ette võtta oli siiski väike risk: kuidas teiste koolide kolleegid ja õpilased algatuse vastu võtavad ning kas neid pedagoogilisi põhimõtteid ja nõudeid, mida olin rakendanud oma õpilaste puhul (keskendumine ühele originaalsele ja seejuures jõukohasele uurimisprobleemile, viimistletud ja selge tekst, veenev esinemine), aktsepteeritakse laiemalt? Aga mind toetasid mõlema kooli, TMKK ja Otsa kooli muusikateooria osakonna juhatajad Reet Ratassepp ja Raili Sule, kellele oma ideest rääkisin. Tegelikult on kahju, et sellise ürituse korraldamiseks ei olnud varem jõudu, sest andekaid, üritust kandvaid õpilasi oli ennegi. Kuid alles siis, kui olin ise 2004. aasta jaanuaris kaitsnud doktoritöö, tundsin piisavat enesekindlust ammune idee realiseerida. Olen siiani uhke, et konverentsi algatajaks oli just muusikakeskkool, hoolimata sellest, et seal on muusikateooria õpilased enamasti nooremad ja seega hoopis vähema kogemusega kui Otsa või Elleri koolis. Konverentsi eesmärk (peale erialalis-pedagoogilise) oli juhtida juba keskastmes tähelepanu sellele, et muusikateooria eriala on võrdväärne pillimängu-erialadega, ning anda sellele oma väljund. Mõte oli, et konverents kuuluks samasse tähtsuskategooriasse nagu koolidevahelised pianistide, keelpillimängijate jms konkursid (muidugi olemata võistlus). Sisuliselt on see taotlus õnnestunud, paraku aga mitte geograafiliselt. Kui algusest peale on konverentsi ideega loovalt ja energiliselt haakunud Otsa kooli õpetajad Raili Sule ja Maia Lilje, siis Tartu Elleri koolist on kohal olnud ainult vaatlejad, sedagi kõigest paaril korral. Samuti oleks tore kaasata vanalinna hariduskolleegiumi õpilasi.

Nii ongi need kümme konverentsi olnud muusikakeskkooli ja Otsa kooli ettevõtmine ning toimunud vahelduvalt ühes või teises koolis. Esimestel kordadel osalejatest on Aleksandra Dolgopolova jõudnud muusika- ja teatriakadeemia doktorantuuri, mitmed on muusikateaduse magistriõppes nagu Sandra Kalmann või Maris Pajuste. Koostöö on olnud suurepärane ning konverentsil esinevad noored nagu meie ühised õpilased, kelle käekäigu vastu hiljemgi huvi tunneme. Seekordne „juubelikonverents” oli eriti ühtsel ja kõrgel tasemel ning isegi teemaring haakus omavahelise kokkuleppeta: kõik ettekanded puudutasid eesti muusikat või muusikaelu. Nii käsitleti Helmut Rosenvaldi ja Tõnu Kõrvitsa teoseid (vastavalt Henri Christofer Aavik ja Merit Tuuling TMKK X kl), klaveritööstust Eestis ja ERSO probleeme üleminekuajal 1988–1993 (vastavalt Elisabeth Kremenetski ja Pärtel Toompere, Otsa kooli lõpetajad) ning suvemuusikat Tartus 1920ndatel (Johannes Voltri, TMKK XI kl), samuti analüüsiti Andrei Volkonski plaadikogu (Ele Loonde, TMKK IX kl). Viiendal konverentsil lisandus omaette üritusena pärastlõunane noorte heliloojate kontsert, mille initsiaator oli tollane TMKK ja Otsa kooli õpetaja Alo Põldmäe ja mis tänavu jõudis kuuenda toimumiskorrani.

Kümme edukat konverentsi on piisav põhjus, et nüüd ise tagasi tõmbuda ning lasta uuel põlvkonnal edasi tegutseda. On selge, et akadeemilise konverentsi vorm peab vähemalt lähiajal püsima jääma. Sellele võiks aga lisanduda kas sügisel või kevadel noorte muusikateadlaste foorum, kindlaksmääratud teemadel arutlemine ja väitlemine. Või ka midagi muud mingis muus vormis – tähtis on otsida, uueneda ja olla loov.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming