Teod: TIIT PETERSON, kitarrist, Tallinna kitarrifestivali kunstiline juht

I. G.

  Kust tuli mõte korraldada Tallinna kitarrifestival, mis toimub 15. – 17. juunil?

Festivali korraldamise mõte tuleb esmalt mingi üldisema ideena: hakkad eri sündmustest üht tervikut vaimusilmas ette kujutama, ja nii see festival siis viimaks sünnibki. Pean ütlema, et igal Euroopa pealinnal on oma kitarrifestival ja nüüd on Tallinnal samuti. Olen päris kindel, et meil jätkub suure kitarrisündmuse jaoks ka piisavalt asjast huvitatud publikut.

Kuidas iseloomustaksid seda uut festivali, on seal ka mõni läbiv teema?

Läbivat teemat või kitsamat suunitlust pole. Pigem tahan pakkuda publikule mitmekesist programmi. Kitarrimaailmas toimub kogu aeg nii palju, tähelepanuväärset uut muusikat tuleb iga päevaga juurde, samuti arvukalt suurepäraseid mängijaid. Mis mind ennast väga köidab, seda tahaksin ka festivalile tuua.

Millest lähtusid interpreetide valikul, kui neid festivalile esinema kutsusid?

See valik kujuneb tegelikult nagu iseenesest: kuuled, näed kedagi, tekib kujutluspilt ning kui tervikusse sobib, siis kutsudki. Väga oluline on siin mõistagi see, kui huvitav kava ühel või teisel interpreedil on. Häid kitarriste on ju maailmas palju, ent mitte kõik ei pruugi huvitavat muusikat ka põnevalt esitada.

Milliseid festivalisündmusi-esinejaid tõstaksid teiste seast eriliselt esile?

Väga raske on kedagi esile tõsta, mul pole nii, et on üks täht ja siis kõrvaltegelased. Kõik külalised on erilised, igaüks omamoodi. Näiteks Lorenzo Micheli on paljude kriitikute sõnul virtuoso extraordinaire, Kai Nieminen aga ääretult huvitav heliloojana ja nüüdismuusika tõlgendajana. Aliéksey Viannal on umbes kümme esikohta rahvusvahelistelt konkurssidelt – kujutad ette, võtab pilli ja läheb mängib teistest paremini ja mõne kuu pärast jälle kusagil mujal, ja nii kümme korda. Lorenzo Michelil on sama palju konkursivõite. Matteo Melal vist pisut vähem, aga ikka üsna mitu. Samuti ei saa üht kontserti teisele eelistada, pigem olen ikka tervikule mõelnud. Seepärast räägin ka kõigile, et kui on festival, siis ärge tulge üht üksikut kontserti kuulama – tulge kuulake tervikut, sellest saate hoopis teise elamuse.

Ma olen nüüd külalistest palju rääkinud. Sellele lisaks on veel kaks päevast kontserti, kus tublid eesti noored kitarristid saavad esineda tõsisele publikule. Gleb Simak, Vahur Kubja ja Deniss Platonov on sel aastal Georg Otsa nimelise muusikakooli lõpetajad ja mängivad kolmekesi kontserdi.

Jelena Ossipova ja Daniel Julle mängivad oma magistrikontserdi kavast paremiku. Lisaks kontsertidele veel muidugi meistriklassid ja üks pillitutvustuskontsert.

Üks põnev ja vajalik asi veel: see on seminar “Kitarrile komponeerimine ja orkestraalsed kõlavärvid kitarril”. On palju heliloojaid, kes interpreetide tellimisel kirjutavad kitarrile, kuid seejuures end täiesti kurssi viimata, millised on üldse selle pilli võimalused. Sellest ju ei piisa, kui tead, mis on kõige madalam ja kõige kõrgem noot. Siis sünnivad ka mingid imelikud lood, mida kitarristid kunagi kitarrimuusikaks ei tunnista. Kai Nieminen on õige mees, kes suudab väga köitvalt avada selle rikka võimaluste ja tämbrite maailma, mis kitarris peidus.

Kitarr ja nüüdismuusika – kuidas need asjad festivalil seostuvad?

Kui kogu kava vaadata, siis ülekaalus ongi uuem muusika. See pole olnud taotlus, see on lihtsalt nii kujunenud. Täiesti loomulik ka, kuna praegu on maailmas niivõrd palju heliloojaid, kes kitarrile kirjutavad. Niisugune muusika on väga erineva helikeelega, tuleb täiesti eri kultuuridest. Seda on põnev mängida, seda on põnev kuulata.

Mängin ise koos flötist Tauno Saviauguga kontserdi, kus kõlavad viimase kümne aasta sees kirjutatud teosed flöödile ja kitarrile. Heliloojad Sergio Assad, Carlo Domeniconi, Jaime Zenamon, Maximo Pujol on kõik ääretult populaarsed ja maailmas sageli esitatavad. Eesti publikule kõlavad need teosed aga esmakordselt.

Täiesti nüüdismuusika kava pakuvad soome kitarristid Kai Nieminen ja Olli Hirvanen. Kuna nende kavas on paljud teosed inspireeritud öömüstikast, häältest ja värvidest, leidsin, et selle kõige paremaks mõjulepääsemiseks on hiline aeg öökontserdi näol ilmselt kõige sobivam. Brasiillane Aliéksey Vianna esitab brasiilia muusikat, nii läinud sajandi keskelt kui lõpust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming