Tharaud’ fotograafiline pianism

Piret V?maa

ALEXANDRE THARAUD (klaver, Pariis) Estonia kontserdisaalis 30. III.  

Musta ja valge noodipaberi, mustade ja valgete klahvide abil võib luua imelise atmosfääri: kontserdisaali õhku tõuseb puutetundlikke akordide pilvi, möödavihisevaid kuueteistkümnendik-liblikaid, lehvivaid, ranguseta rütmiimpulsse. Külluslik kõlavärvikujutlus, mänguaparaadi paindlikkus, vastupidavus, pingevabadus ja ökonoomsus iseloomustavad Alexandre Tharaud’ klaverimängu. Lisaks leidub hinnalist väärismaterjali, faktuuri hierarhilist selgust, mis paneb peensusteni läbitöötatuna klaveri tõeliselt helisema.

Tharaud kui pianist-looja on ehk olemuselt lähedasem esimeses kontserdipooles esitusele tulnud heliloojatega. Alustuseks tuli ettekandele Domenico Scarlatti (1685 – 1757) viis sonaati (E-duur K 380, a-moll K 3, f-moll K 481, C-duur K 514, d-moll K 141). Sonaatide atmosfäär oli kaastundlikult vaatlev, portreteeriv. Dünaamika võis pianisti kontseptsioonis kohati osutuda sonaatide vormi koos hoidvaks jõuks. Lai ja mitmekesine dünaamiline palett isikustab kujundeid ja meeleolusid. Suhteliselt rikkalik pedaalikasutus teenib klaverit kui instrumenti, minnes mööda teoreetikute “kas”- või “miks”- küsimustest ning pannes selle kõlama loomulikult ja laulvalt.

Maurice Raveli (1875 – 1937) muusikat võiks iseloomustada kui terasvedrude süsteemi, mis juhib seestpoolt esmapilgul vormituna näivat helide, värvide ja rütmide pilve. Ravel rõhutas, et tema kompositsioonid ei põhine intuitsioonil ega juhusel, teose täiuslikkus sõltub tema sõnul täpsusest ja matemaatilistest kaalutlustest. Sellel kõigel on vähe pistmist impressionismiga (kuhu tema muusika tihti liigitatakse). Ravel kinnitaski, et impressionismil pole tähendust väljaspool maalikunsti. Ometi on tema muusikas külluslikult sensuaalset maalilisust.

Tsükli “Peegeldused” (“Miroirs”) esimese osa, “Ööliblikate” algus oli Tharaud’ esituses eemalolevalt õhuline, võlus mäng akustika ja pedaaliga. Soojad, madalas registris kõlavärvid kujutasid ööd, heledamad tremolod valgusallikaid, ümber keerlemas ööliblikaid. Muinasjutulise osavusena näis sõrmede (liblikate?) kaduvkerge laskumine sekundintervallile…

Teine osa “Kurvad linnud” jäi meelde eriti meisterlikult juhitud üleminekutega. Kolmas osa “Paat ookeanil” vääris kuulamist lausa visuaalselt jälgitava siseeluga. Neljanda osa “Alborada del gracioso” efektse tulevärgi raamistuses sündis südamlik meloodia, mis viib narri sisekonfliktini. Selles osas oli täpsust ja teravust, rääkimata fraasi reljeefsusest ja uljusest. Ka viienda osa “Kellade oru” üllatavad tämbri- ja harmooniavahetused tabasid märki. Noodilt noodile kulgevad bassid heli jätkuvust loitsimas jäävad veel kauaks meelde kumisema.

Pärast vaheaega jätkus kontsert Fryderyk Chopini (1810 – 1849) 12 valsiga. Valsside esituses prevaleeris hea maitse. Antud kontserdipoolel tundus Tharaud’ mäng algul vähem köitev, kuigi meloodiamängu oskust saab vaid kadestada – see oli vaba ja loomulik. Valsside vormimine tervikuks õnnestus tänu ülikiirele ühelt karakterilt teisele ümberorienteerumisele, kus näiteks mõnd “mõttessejäänud” akordi tasakaalustas otsekohe vilgas kuueteistkümnendike iil. Salonglikult efektseid diminuendo’sid ülaregistri suunas tasakaalustasid nostalgilised diminuendo’d minoorakordide poole ning chopinlikult otsekui mitte enam ilu taludes plahvatasid mõningad “piiri peal” äkilised forte’d. Meelde jäid op. posth. 69 nr 1 A-duur, kaks op. 64 “kuulsamat” – Des-duur ja cis-moll, mille keskmine osa eriti vaimustas väljapeetud piano’ga.

Isiksuse diktaat näib interpreedi üle alati valitsevat. Tharaud’d ühendab sel õhtul mängitud teoste loojatega aristokraatne joon, mis (ka pianismis) ei luba endale hullumiseni eneseunustust laval ega lõputut “noakeeramist” helilooja hingehaavades. Tharaud annab erapooletu vahendajana meile pildi muusikast nagu fotograaf, kes ei sekku, vaid tõstab esile. Ent teate ju, mis fotode kohta öeldakse – need on selgemad kui elu ise…

P.S. Lugupeetud lugejad, kes olete näinud selle kontserdi vigadega telereklaami ETVst ja kuulnud sellesama reklaami raadioversiooni Klassikaraadiost – küllap nõustute, et on lubamatu lasta eetrisse vigast reklaami (helilooja del Gracioso?!). Veelgi hullem on seda eetrist mitte kõrvaldada mitme nädala jooksul!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht