The Remote Viewers – džässi relvadega džässi vastu

Martin Luiga

David Petts tavatseb uusi liikmeid hoiatada, et jazz jääb ära. Meie lugeja teab Remote Viewersit põhiliselt Klassikaraadio saate „Fantaasia” kaudu, kus tolle grupi muusika on saanud korduma kippuvaks külaliseks. Grupp on eri nimede ja koosseisudega (praegu mängib seal umbes kaksteist muusikut, kõik oma ala tipud) muusikat teinud juba paarikümne aasta tiirus, ent muusikaline juhtfiguur David Petts, kellega see intervjuu ongi tehtud, on bändiga kogu aeg seotud olnud. Loodetavasti jõuavad nad kunagi ka meie riiki. Nad tuleksid hea meelega, kui vaid keegi kutsuks.

Milline on teie kollektiivi eetos? Teie muusika tekitab tugeva tunde, et see räägib millestki, et see tugineb mingitele kesksetele ideedele – üks põhilisi asju, millega enda poole võita austajaid. Teist õhkub ka mingit poliitilist meelestatust – mitte küll kõige rangemas mõttes, vaid tähenduses „maailma suhtes positsioneeritud”, mis võib niisama hästi olla ka filosoofiline või esteetiline hoiak.

David Petts: Selleks ajaks, kui ansambel B-Shops for the Poor oli arenenud Remote Viewersiks, teadsime, et meie muusikat peetakse väljakutsuvaks – väldime toda udust ääreala, kus meelelahutus kohtub orjusega. Meile meeldis see situatsioon siis ja meeldib praegugi: tegutsemine väljaspool kiiresti murenevat muusikatööstust on lubanud meile suurt loomevabadust ja võimaluse teha muusikat märkimisväärse välise surveta. Meie eetos on eelkõige esteetiline – teatavat laadi võitlev modernism. Meie muusikat juhib kahtlus kui positiivne omadus – me teame pigem seda, mida me ei taha teha, kui seda, mida teeme –, keeldumine (igast kindlast) stiilist ja ketserluse lummus.

Kuidas kirjeldad džässi eetost üldiselt? Džässil nagu ka näiteks trance-muusikal on väljaspool fännide kitsast ringi võrdlemisi nigel maine. Seda nähakse lootusetult tagurlikuna, üheülbalisena ja tähendusetuna ning sellele omistatakse tugevaid kodanlikke konnotatsioone. Sina oled seevastu suur džässientusiast. Kas jagaksid oma nägemust sellest žanrist eelarvamuslikega? Kas oled oma kunstivallaga rahul?

Bändi sees valitsevad džässi kohta vastakad arvamused. Mina olen džässi alati pigem tõrjuvalt suhtunud, nõnda ka Louise, kui Adrian on aga džässifänn. Kuid me kõik nõustusime, et Remote Viewersil on selle žanriga õige vähe pistmist, hoolimata saksofoni, selle olemuslikema džässipilli domineerimisest. Õigupoolest tavatsen ma uusi liikmeid hoiatada: „Jazz jääb ära!” Mõistagi on džässi ajalugu rikkalik ja mitmekesine ning sealt on võrsunud palju suurepärast muusikat, kuid tänapäeval nähakse selles pelgalt teatud tüüpi taustamuusikat – klassikaline lugu muuseumide vastu võitlejast ise muuseumis lõpetamas. Muidugi sõltub väga palju määratlusest …

Räägi meile algusest, muusikuks saamisest. Kuidas teie kollektiiv tekkis? Võtan B- Shops for the Poori Remote Viewersi otsese eelkäijana. On see olnud lihtne tee ja pakkunud rahuldust?

Muusikuks õppisin ma omal käel: alustasin kitarril, kuid läksin kähku üle saksofonile (algul mängisin nii tenor- kui ka sopransaksofoni, kuid lõpuks loobusin viimasest). Ma tutvusin Joniga (Jon Dobie, B. Shopsi kitarrist ja asutajaliige) ülikoolis ja õige pea hakkasime koos muusikat tegema. Salvestasime paar linti, kasutades lihast ja verest muusikute asemel süntesaatoreid ja trummimasinaid, peamiselt kartusest, et teised muusikud lähendaksid meie muusikat mingile olemasolevale stiilile; me teadsime pigem seda, mida me ei taha teha, kui seda, mida tahame. Live’idel jätkasime fono kasutamist, kuid lisasime vokaali ja saksofone, katsetades mitmesuguseid koosseise, enne kui jäime selle juurde, kellega oma plaadid salvestasime. Just sel ajal hakkasime andma kontserte ka väljaspool Briti saari. Remote Viewers kasvas B. Shopsist välja ja muutus pärast Louise’i lahkumist radikaalselt, kujunedes selliseks bändiks, nagu see praegu on. Ma olen alati pidanud tohutuks privileegiks, et minu muusikat esitavad ja salvestavad nõnda andekad muusikud – tundub, et see on sellise muusika eest ainus tasu, kindlasti ei midagi muud!

Soovita meile mõningaid oma kaasvõitlejate, teiste kultuuriinimeste töid. Asju, mida pead oluliseks, mis sind inspireerivad, olgu siis muusikat, kunsti või kirjandust. Midagi, mis vahest ei ole pälvinud teenitud tähelepanu, või midagi, mille hiilgeaeg teenimatult ruttu kustus.

Ma olen suur Morton Feldmani hilisemate pikkade teoste fänn, eriti meeldivad mulle Teine keelpillikvartett, „For Philip Guston” ja „For Stefan Wolpe”. Samuti kuulan palju Xenakist (Mode Records on mõlema puhul hea plaadifirma) ja Sun Ra-d (alustada tasub näiteks „Saturni” originaalidest, mille CD lasti välja Artyardi plaadifirma alt; Sun Ra-l on sadu albumeid). Viimasel ajal olen palju kuulanud Schnittke nelja sümfooniat. Kui muusika kõrvale jätta, meeldib mulle lugeda XX sajandi esimese poole (inglise) kirjandust. Mõned näited: Rex Warneri „The Wild Goose Chase” ja „The Aerodrome”, Sylvia Townsend Warneri „Summer Will Show” ja „The Corner that Held Them”. Viimase aja huvide hulka kuuluvad Wyndham Lewise kunst ja kirjandus. Kõik eelnimetatu nagu ka paljud muud asjad on mind suure tõenäosusega mõjutanud – seda võib ilmselt käsitada omamoodi soovitusena.

Louise – ta on kollektiivist lahkunud. Sellest on kahju, tal on muljetavaldav hääl. Ehkki ka instrumentaalpalad on mulle alati sobinud. Kui suurt osa mängis ta bändi kunstilises juhatuses? Muide, kas temast on midagi kuulda?

Louise lahkus bändist isiklikel, mitte muusikalistel põhjustel. Tollal, kui ta veel bändi koosseisu kuulus, osales ta muusikalise protsessi igas etapis: kirjutas laulusõnu, mõtles (koos minuga) lugudele pealkirju, miksis CDsid, kujundas kaasi ja oli karismaatiline esineja. Kunagi polnud meile võrdseid – praegu pole mul aimu, mida Louise teeeb.

Kirjelda meile oma tööprotsessi, loo/raja/ heliteose sündi. Muusikud on alatasa rahulolematud, et enamik muusika-alast diskursust puudutab narkotsitegemist ja kuulsustega vedelemist, mitte sugugi muusikat.

Iga lugu saab alguse helitööst. Ma saadan valmis kirjutatud osad teistele muusikutele, kes kuulevad neid algselt MIDI -instrumentidel mängituna: tegemist on masinast tulnud muusikaga ja hulga neutraalsete nootidega ilma igasuguste juhtnöörideta selle kohta, kuidas neid esitada. Siin tulebki mängu muusikute individuaalne panus ning algab lahing kavandatud helitöö ja teiste inimeste tõlgenduse vahel! Ja see pole veel kogu lugu – kõik meie muusikud on võrratud improvisaatorid, nii et improviseerimine on alati olnud tähtis osa meie üldplaanist.

Teisest küljest, üks kena illustreeriv seik pole kunagi kurja teinud. Teie tegutsemisaastate jooksul on kindlasti kõneväärseid juhtumusi ette tulnud. Jaga rahvaga!

Süstalde keskel ühes Pisa squat’is ööbimine, reis läbi Poola bändibussi siseküljele kasvava lumekorraga ja esinemine Sieg Heil’ivatele Ungari skinhead’idele, aga üldiselt oleme mänginud oma muusika austajate korraldatud kontsertidel, käime neil külas ja veedame mõnusalt aega.

On sul kunagi tekkinud ideid, mida teeksid, kui oleksid mingit muud laadi looja? Kes sa oleksid, kui võiksid olla hoopis teine inimene?

Ma oleksin hea meelega kirjanik, kuid mul puuduvad igasugused sellealased võimed. Oma unistustes tahaksin olla Oxfordi õppejõud sõdadevahelistel aastatel – ära küsi, miks!

Pakun sulle võimalust väljendada oma rahulolematust tänapäeva maailmaga. See on oluline, rahulolematus tekitab sümpaatiat, toob inimesi kokku.

Ma ei ole rahul demokraatia illusiooniga ja suure varandusliku ebavõrdsusega, neutraalsust teeskleva massimeediaga ning, eriti Ühendkuningriigile mõeldes, pideva sõjapidamise toetamisega, kui see vaid USA-le meeldib, ja jutuga, et hariduse ja tervishoiu pealt tuleb kokku hoida, sest raha napib.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming