Tiit Made eestikeelne kaheköiteline ooperileksikon

Maarja Kindel

ehk Kui palju jõuab üks inimene koostada, kirjutada ja süveneda Tiit Made, Ooperimaailm. Ooperileksikon. Toimetaja Tiina Hallik. Kujundaja Jan Garšnek. Kirjastus Kunst, 2012. I kd 760 lk, II kd 680 lk. Kirjastuselt Kunst ilmus kevadel Tiit Made koostatud kaheköiteline ooperileksikon „Ooperimaailm”. Rohkem kui 1400 leheküljelt võib leida 610 ooperi ja 175 opereti, zarzuela ja muusikalise komöödia sisukokkuvõtte. Peale teoste süžeede sisaldab leksikon andmeid kolmesaja seitsmekümne viie helilooja, kolmesaja viiekümne ooperi- ja operetisolisti kohta. On hea, et leksikoni autoril on olnud soov hõlmata laiemalt muusikateatriga seonduvat ning seetõttu on raamatutes ka põnevat informatsiooni mitmete oluliste mõistete, libretistide, dirigentide, impressaariote, festivalide, organisatsioonide, maailma juhtivate ooperiteatrite ja truppide kohta. Ja seegi pole veel kõik: Tiit Made annab ülevaate ka 42 ooperi- ja operetilembese riigi ning 30 linna lavamuusika arengu ajaloost ja kuulsamatest interpreetidest. Kõike seda ilmestab üle 1100 foto. Need kvantitatiivsed näitajad on kahtlemata rõõmustavad, ent selleks, et anda mingisugune hinnang kvaliteedile, tuleb heita põguski pilk sellele, millised on üldse kasutatumad ja hinnatumad võõrkeelsed – eestikeelsetest pole meil põhjust rääkida – muusikateatri- ja ooperileksikonid.

Saksakeelsetest entsüklopeediatest peetakse kõige usaldusväärsemaks väljaannet „Pipers Enzyklopädie des Musiktheaters. Oper. Operette. Musical. Ballett” (1986), mis sobib nii muusikateadlastele kui ka lihtsalt muusikateatri-huvilisele. Ehkki ilmumisaasta on ühe põlvkonna kaugusel, peetakse seda senini kõige põhjalikumaks muusikateatri entsüklopeediliseks käsitluseks. See koosneb kuuest köitest ning sisaldab heliloojate ja teoste kohta detailset teavet (sh saamislugu, süžee, koosseis, muusika ja stiil, vastuvõtt, olulisemad esitajad, lavastamistraditsioon). Entsüklopeedia vastutav toimetaja oli eelmise sajandi üks mõjukamaid muusikateadlasi Carl Dahlhaus, keda toetas raamatu koostamisel väärikas viieteistkümnest inimesest koosnev toimetuskolleegium. Ingliskeelsetest raamatutest võib siia kõrvale tuua „The New Grove Dictonary of Opera” (1992). See on neljaköiteline ja üldjoontes Pipersi entsüklopeediaga sarnase ülesehitusega, ent Grove keskendub ühele muusikateatri žanrile – ooperile. Teoseid ja heliloojaid käsitlevate artiklite kõrval on Grove’is pikad ja detailsed artiklid olulisematest ooperilinnadest, aga ka ooperiga seotud kõrvalvaldkondadest. Näiteks võib tuua pika ja põhjaliku artikli kostüümidest, kus antakse ammendav ülevaade kostüümide kujundamisest ja nende tähtsusest ooperites läbi aegade. Võrreldes Pipers’iga, kus on rohkelt värvilisi ja suuri fotosid, on Grove pildimaterjalis tagasihoidlikum, piirdudes mustvalgete illustratsioonide ja fotodega. Grove’i on koostanud briti hinnatud muusikateadlane, kriitik ja toimetaja, 2005. aastal siitilmast lahkunud Stanley Sadie. Selles mahukas töös olid talle abiks kümme toimetajat ja kolmkümmend konsultanti(!).

Nende „vaalade”, mitmeköitelise Pipers’i ja Grove’i entsüklopeedia kõrval võiks vaadata veel paari väiksemat, ent väärikat väljaannet. „The Oxford Dictionary of Opera” (1992) koosneb ühest köitest. See on kompaktne ja ülevaatlik väljaanne, mis annab lugejale esimese info ooperite süžeede, isikute, ooperiteatrite, olulisemate linnade ja ooperiga seotud terminite kohta. Oma ülesehituselt on Made „Ooperimaailm” lähedane just sellele raamatule. Ingliskeelsetes riikides naudib suurt müügimenu ooperigurmaanidele mõeldud Stanley Sadie koostatud „The Grove Book of Operas” (2006), mis sarnaneb Grove’i entsüklopeediaga, aga on märksa kokkuvõtlikum. Lugejasõbralikult on koostatud Saksamaal hea läbimüügiga „Handbuch der Oper” (2004). See väljaanne avaldas muljet visuaalse selguse ja teksti hea liigenduse poolest, mis pole sugugi väheoluline selliste inforikaste ja tekstitihedate teoste puhul. Sümpaatne on ka see, et esimesel avamisel sattusin kohe Kaija Saariaho ja tema 2002. aastal valminud ooperi „Kauge armastus” artiklile, mis näitab, et toimetus on kursis uusimate ooperituultega ja kiire reageerima. Vaatasin siis kohe, kas Made raamatus ka Saariaho on. Paraku ei leidnud ma artiklit Saariaho või tema maailmas tunnustust leidnud ooperi kohta. See tekitas kohe erilise huvi, kui hästi on Made raamatus kaetud nooremad heliloojad ja nende juba tähelepanu äratanud ooperid. Täiesti juhuslikult tuli pähe 1971. aastal sündinud briti helilooja Thomas Adès, kelle ooperid „Puuderda ta nägu”, („Powder Her Face”, 1995) ja „Torm”, („The Tempest”, 2004) on leidnud küllaldaselt kõlapinda rahvusvahelisel areenil, et neid kas või lühidalt ooperileksikonis käsitleda. Kahjuks pole „Ooperimaailmas” Adès’i, noore ooperihelilooja kohta artiklit. Sellega peab siis arvestama, et nooremaid ooperiheliloojaid pole, aga kõik eelmise sajandi viimased ooperigigandid (Henze, Zimmermann, Adams, Glass jt) on Made leksikonis artiklitega loomulikult esindatud.

Nagu näha, on võõrkeeles mitmeid mahukaid ooperientsüklopeediaid, mis on vajalikult põhjalikud ja usaldusväärsed töövahendid muusikateadlastele ning toimetajatele. Ent vaevalt hoiab keskmine ooperihuviline võõrkeelset kuueköitelist ooperientsüklopeediat kodus riiulil, selleks pole lihtsalt vajadust. Eesti lugejale oli seni esimeseks „näljakustutajaks” Tiit Made 2000. aastal ilmunud leksikon „Ooper. Operett. Muusikal”. Selle üheköitelise leksikoni andis välja Tea kirjastus ning siis oli autorile abiks neljast toimetajast koosnev kolleegium (sh Maia Lilje, Priit Kuusk), lisaks veel konsultandid. Ehkki lehekülgi oli raamatus 1101, on sellest vähe, et katta piisava süvenemisega heliloojaid, artiste, termineid jne. „Ooperimaailm” on žanride poolest kitsam, ent see-eest on artiklid palju põhjalikumad. Arusaadavalt on paljud artiklid samad, mis 2000. aasta raamatus, ent lähemal võrdlusel selgus siiski, et on nii väljajätmisi kui ka mitmeid pikemaks kirjutatud artikleid.

Artikleid täiendavad fotod, ehkki must-valged, on siin palju huvitavaid leide. Silma hakkas rikkalik valik eri maade ja aegade ooperimaju: Bakuu Ooperi- ja Balletiteater, Islandi Rahvusooper, Tōkyō ooperimaja, Pärnu Endla teater 1911. aastal jpt. Mulle oli huvitav lugemine ka maade, näiteks Islandi, Jaapani jt ooperiajalugu. Made leksikoni lugedes tundsin puudust teoste muusika käsitlusest, mis on üsna napp. Üldiselt ei ole seda tunda, et Madel puudub muusikateadlase või muusiku haridus, aga muusikaanalüüsi vähene osakaal artiklites võib sellele osutada. Pisut ettevaatlikuks, see tähendab, et päris üks ühele kuskile kavasse ma neid ei kirjutaks, teevad mõningad ebatäpsused ooperisüžeedes, ent see pole tavalugejale probleem. Samuti igatsesin nimeregistrit, mis hõlbustaks heliloojate, teoste ja muusikute leidmist. Artiklid interpreetidest ja heliloojatest on kirjutatud põhjalikult ning huvitavalt. See on suur väärtus, et nõnda palju olulist teavet on nüüdsest kättesaadav eesti keeles.

Vaadates leksikoni tiitellehte, selgub, et raamatul on ainult üks autor – võrrelge seda eespool kirjeldatud mitmekümnetest nimedest koosnevate toimetuskolleegiumidega. Sellele mõeldes on Made leksikon lausa väikestviisi ime, autori suure armastuse ja pühendumise vili. „Ooperimaailm” on hea lugemine ja infoallikas kõikidele ooperihuvilistele, ka professionaalidele, ehkki tõsisema huvi korral tuleb kindlasti juurde lugeda väliskirjandust. „Ooperimaailm” peaks kindlasti kuuluma kõikide koolide raamatukogusse, sest see on kergelt käsitletav, ning, mis peamine – see on emakeeles.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming