Timo Steiner kahe esiettekande vahel

Malle Maltis

Timo Steinerit tuntakse kui erakordselt tegusat ja mitmekülgset kultuuritegelast: ta on koolidirektor, muusikaajakirjanik, helilooja ja produtsent. Tema juhtida on Tallinna Muusikakeskkool, kord nädalas astub ta üles saate „Mi” juhina Eesti Televisioonis ning aitab heliloojate liidus produtsendi ja kunstilise juhina korraldada Eesti muusika päevi. Lisaks sellele valmivad aga ka suuremad ja väiksemad helitööd: alles äsja kõlas Canterbury uue muusika festivalil „SoundsNew” esmakordselt tema „Merekaanon” (esitajaks Londoni ansambel CoMA) , 10. juunil aga tuleb Noblessneri valukojas lavale Nargeni festivali tellitud täispikk ooper „Kaks pead”. Timo Steiner heidab vestluses kolleeg Malle Maltisega nende kahe esiettekande vahepeal pilgu oma töödesse-tegemistesse.          Malle Maltis: Sinu vastutusrikkaid ameteid kõrvutades tekib kohe esimene ja väga loogiline küsimus: kuidas sa seda kõike jõuad? Kuidas hoiad oma töid ja tegemisi tasakaalus nii, et veel ka muusika loomiseks aega ja energiat jätkuks?          Timo Steiner: Mulle tegelikult meeldib, et päevad on täis tegemisi, mis saavad toitu erinevatest allikatest: ilmalik korraldaja-allikas ja loovallikas on omavahel üsna liikuvas suhtes,  vahel nügivad teineteist veidi, siis voolavad rahumeelselt teineteise kõrval, tihti saab ka ühte allikat teise rikastamiseks ära kasutada … Olen tähele pannud, et loovallikas toob kaasa toreda eluvõõruse. Kui olen muusikakirjutamise sees, siis imestan ka ise, kui abitu maailmaga suhtlemisel olen: ikka kipun pea ja varba ära lööma ja seda nii otseses mõttes kui ülekantult ... Aga minus on ka ametnikku, kes tunneb rõõmu rutiinist ja täpsusest. Inimeses  ju ongi tegelikult mitu mina sees, nii et õigem oleks „mina” kohta öelda „meie”. Sina asemel ju „teie” vormi kasutatakse ... Ega ideaalset tasakaalu vist leida ei olegi võimalik. Mats Traat on öelnud, et luuletamine on vastukaaluks argisele päevale. See võiks ju olla üks toimiv mudel, aga praktikas nõuab muusika loomine siiski nii palju energiat, et argipäeva väsimuse pealt on seda teha üsna raske. On isegi üllatav, millist energiat see väliselt  ju istuv töö endale tahab. Mäletan, et kui olin kodus haige – sellise kerge külmetusega –, siis mõtlesin, et nüüd on hea rahulik noote ritta panna, aga pidin tõdema, et peale iga viie minuti tagant higist tilkuva särgi vahetamise rohkemaks jõudu ei olnud ... Olen veel tähele pannud, et loomingu juurest saab asjaajamise juurde minna kohe, kui selleks tuju tuleb. Vastupidi on aga üsna keeruline. Aeg on loomiseks küll päeva planeeritud,  aga kas seda ka kasutada saab, oleneb paljudest asjadest: väsimusest, meeleolust, pooleliolevatest asjadest korraldusmaailmas, mis ikka peas tuksuvad, tahtest keskenduda, hingerahust ... Üks inspireeriv isik on mulle olnud siin dalai-laama, kes on olnud nii Tiibeti vaimuelu kui valitsusjuht ja mõnigi neist on suutnud olla mõlemas vallas edukas – tähendab on võimalik! Nüüd muidugi astus dalai-laama ilmaliku juhi kohalt tagasi, aga siin on teised põhjused ... 

Kuidas sa tavaliselt muusikat lood, kas sul on kindel pliiats ja paber, oma töölaud või võtad noodivihiku välja hoopis lõunat süües või näiteks trammis?         

Kirjutan suhteliselt vanamoodsalt: alguses otsin klaveri taga materjali või hüppab mingi vormiline idee pähe, siis teen märkmeid – sodin paarkümmend lehte noote täis ja ühel hetkel hakkan kokku panema. Materjali otsimise faasis on küllalt palju piinlemist ja enesesundimist. Kui saabub juba see faas, kus helilooja on kuulajast targem – ehk siis juba tean, millest lugu n-ö räägib, siis on komponeerimine ja viimistlemine ka nauding.  Ruumidega on suhe pigem igatsuslik: tihti kujutan üsna loomise algusjärgus ette, et vahest just selles ruumis oleks hea olla ja luua. Vahel sõidangi sinna, näiteks öisesse koolimajja …, aga seal tekib unistus uuest ruumist … Kui aga juba tõsine töö algab, siis pole tegelikult enam vahet, mis ruumis olla ja mis pilli taga. Siis lihtsalt teed … Üks osa loomise protsessis on kindlasti ka jalutuskäikudel – see on väga eriline tunne, kui  ruumis kokku jooksnud mõtted liikudes taas selgeks ja klaariks muutuvad. Isegi kui paus kestab ainult viis-kümme minutit …     

Missuguste mõtetega sa hommikuti ärkad? Kas mõtled murelikult koolilaste tulevikule, heliseb peas mõni meloodia või ärkad nii, et pole aega ühegi mõtte jaoks, sest on  vaja õigeks kellaajaks kuskile jõuda?     

Oleneb, milline periood käimas on, reeglina tahan ruttu liikumisse ja suhtlemisse minna.  Hea, kui jõuab veidi enne jalutada, kui päev päriselt käima läheb. Mul on muide ideaalsest päevast selge ettekujutus: hommikusse võiks kuuluda veidi enda arendamist – lugemist, õppimist (näiteks mõnda võõrast keelt), siis kuni lõunani visioneerivad tegevused muusikamaailma ja kooli arendamiseks, lõunale võiks järgneda jalutuskäik, mille käigus saaks tänu kaasaskantavale kuulamistehnikale tutvuda uute teostega või siis lugeda luulet või  tutvuda teoreetilise kirjandusega. Pärast seda algab n-ö tänaste tegevuste plokk, administreerimine. Õhtune osa päevast keskenduks muusikale – kas siis otseselt muusikat kirjutades või kuulates. Tingimata peaksid päeva ära mahtuma: üks uus luuletus, ühe uue teose kuulamine, millegi õppimine ja ise muusika loomine või muu loov tegevus. Tegelikult õnnestub seda ellu viia harva, sest kui on koosolekud või saate salvestus,  siis kipuvad need hõivama just parima osa minu päevast. 

Missugused on sinu kui muusikakeskkooli direktori ideaalid, mille poole püüad kooli suunata? Kas on mõni asi, mis peaks muusikakeskkooli juures täiesti teistmoodi olema? 

Eks selle kooli peamine ülesanne on koolitada tehniliselt kõrgel järjel ja põnevaid muusikuid ning siin on lõputult, mille üle mõelda ja mida paremaks sättida … Oluline on, et kool ei võtaks ära õppimishimu ja annaks kätte tehnikad, mis seda edaspidi hõlbustavad – lugemine on siin vahest määrava tähtsusega. TMKKs käib enamiku interpeetide kasvamine, seal on väga oluline tehniline põhi laduda, mida hiljem tasa ei tee. Ses mõttes hoopis teine olukord kui helilooja puhul, kes võib ka päris hilja avastada, et helisid kokku panna on inspireeriv ja paari aastaga vajaliku käsitöö ära õppida. Oluline on meeles hoida, et kunstis ei ole ühte tõde, julgustada õpilasi teed otsima ja katsetamisest rõõmu tundma. Sel kevadel nägin kusagil reklaami:  „Proovi mitut moodi!” – see võiks olla õppekavas juhtiv lause.       

Tuleme tagasi sinu loomingu juurde. Umbes mai keskel ilmusid Tallinna tänavapilti üsna kurjakuulutavad musta värvi plakatid, mis teavitavad sinu peatselt esiettekandele tulevast ooperist pealkirjaga „Kaks pead”. Millest sinu uus lavateos räägib ja millest see alguse sai?       

Kolm aastat tagasi algatas Tõnu Kaljuste projekti, mis päädis Tallinna loomaaias toimunud vabaõhukontserdiga „Loomade reekviem”. Kirjutasin sinna kantaadi „Kuked ja kanad”, mis räägib muu hulgas sellest, kuidas inimesed neid linde kohtlevad. Siis jäi see loomade teema kuidagi õhku rippuma ja tundus, et seda oleks vaja kas laiendada või siis uus lugu sinna kõrvale kirjutada. Maarja Kangro, kes oli teksti autor, pakkus välja koguni kaks lugu loomadest  ja ühel neist jäimegi peatuma. See räägib teadlasest, kes teeb keerulise eksperimendi ja opereerib ühele koerale otsa veel teise koera pea … Maarja Kangro loodud libretos oli inspireeriv ka see, et kaks koera, kaks iseseisvat karakterit ja muusikalist materjali, muudetakse operatsiooniga üheks. Kolmandas pildis saab tulemust kuulata: põimuvad mõlemad materjalid, mida elektriseerivad dissonantsed  tõmblused … Rahu ja ühtsus küll saabub vaevatud kehasse, kuid kahjuks on lepitajaks surmahingus – pärdilikud kolmkõlahelid. See on ka lavastuslikult keerukas olukord – et kuidas see kahe peaga kreatuur siis ikkagi välja näeb.   

Millised on selle ooperi juures muusikaliselt või lavastuslikult kõige õnnestunumad momendid ja mida oli kõige raskem teostada?   

Kuna kasutada oli suur sümfooniaorkester – ERSO –, siis olen ooperisse sisse kirjutanud mitu võimsat instrumentaalset kulminatsiooni: näiteks operatsiooni-meditatsiooni hetk, koerte hääbumine …  Juba ooperi loomist alustades teadsin, et tahan lauljatele sisse kirjutada barokseid vokaliise. Sellest kasvas välja idee kirjutada ka veidi barokne, ilusa meloodiaga aaria. Doktor laulab seda tekstil „Mul on häbi” siis, kui koerad on suremas – on hetki, kus inimese häbi ja egokesksus paralüseerivad ta teovõime … Kutsun seda muusikat häbi aariaks. On ka selliseid olmemuusika jooni: kuna koeri tihti kutsutakse kohale vilega, siis tõin ka need motiivid orkestrisse. Ooper erineb sõnalavastusest ühe lihtsa asjaga: kogu tõde ei pea esitama tekstis – muusika on sama oluline või vahel ka olulisem väljendusvahend. Sõna on tihti valelik, jabur ja desorienteeriv, aga muusikaga saab ikkagi seda tõelist näidata.         

Ooperis on neli peategelast: doktor, assistent ja kaks koera. Millised on nende tegelaste  puhul kõige põnevamad omadused, mida kuulaja peaks teadma?       

Doktori kirg teha projekte, millest vaimustudes kaovad kaastunne ja humaansus; assistendi sanchopanzalik paažiloomus, milles on küll säilinud südametunnistus, kuid kuna ta võtab jubedatest sündmustest osa, siis Kohtus pole temalgi pääsu; koertenori ideé-fixe „tahaks, et kõik läheks nagu seni” – väga eluline hoiak, minu meelest – ja koerbass tungiv soov revolutsiooni teha – paralleeli võiks otsida siin Straussi  ooperi „Salome” Johhanaaniga – võimukas, ettekuulutav ja halvasti lõpetav. Need on karakterite lähtekohad … Olulisel kohal on koor, kes inglitena sündmustikule justkui loa annab ja operatsioonile kaasa elab ning rahvana eksperimentidest joovastusse satub. „Projekt” on üldse nii toreda kõlaga sõna, et olen selle teinud läbivaks muusikaliseks kujundiks …     

Kas muusika kirjutamise või lavastamise  käigus tuli välja mõni asi, mis sind eriliselt üllatas?   

Mul ei olnud tööd alustades selget plaani, et loobun plokkstruktuuridest – erinevatest üksteisele järgnevatest karakteritest –, aga vajadus mõni tegevus esiplaanile tuua ja teisi hoida aimatavuses tingis olukorra, kus kolmanda pildi faktuur on veidi isegi mahlerlikult  mitmekihiline. Näiteks üks rahva vaimustust ja reageeringut sümboliseeriv marss hakkab taustakihtidest üles tulema ja liigub siis vaikselt tagasi, andes teed joovastavale valsile, mis omakorda taustale liikudes toob esile koerte ahastuse ja vere tilkumise motiivi. Tööd lõpetades olin ise üllatunud, kui ooperlikult-teatraalselt ja pikalt õnnestus koerte suremise stseen: kui koerad on juba tükk aega verest tühjaks jooksnud ja doktori  häbi aaria ära lauldud, siis üks koerapeadest teatab: „ma tunnen ka, et hakkab kergelt paha” … Samas ei mõju see groteski või irooniana minu arvates, lihtsalt on üks hüpnotiseeriv seisund hästi pikaks venitatud. Ennast üllatas kõige rohkem see, millise mõnuga ma töötasin sõnaga, kuigi enamik mu loomingust on olnud instrumentaalne. 

Missugune on sinu arvates hea muusika? 

Seal peab olema mingi detail, mis mind erutab: maagiline nootide kombinatsioon, originaalne vormiline lahendus või põnev pillikasutus, mingi emotsiooni täpne tabamine … Muusikateos tervikuna ei pruugigi seejuures väga paeluv olla. Esmakordne kohtumine uue teosega tekitab enamasti eredama tundmuse, põnev on jälgida ja mõelda, mis on helilooja järgmine käik ja mida mina oleksin selles olukorras teinud … Lühidalt – hea muusika on see, mis mind hetkel kõnetab. Ja eriti hea see, mis suudab seda teha pikemat aega.       

Mis teeb sulle rõõmu? 

Inimesed ja nendega vestlemine, suuremad koosviibimised harvem. Inimestes on uskumatult palju inspiratsiooni. Rõõmu teeb ka inimeste loodu – eriti muusika ja kirjandus.         

Missugused on sinu loomingulised plaanid?  Kas võtad pärast ooperi etendumist aja maha või alustad kohe millegi uuega?       

Kohtumine oma muusikaga interpretatsioonis toob küllalt võimsa laengu, mida pole kerge maha raputada. Ilmselt tuleb laadimise aeg: saab lugeda, kuulata, maailma vastu huvi tunda. Olen üritanud üle aastate planeerida  sellist suve, kus pole suuri kohustusi. I segi ootan, et veidi tuleks kimbutama igavus, see kunsti suur inspireerija!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming