TMW: Eesti muusika päevade kaja

Elis Vesik

31. märtsil ühendati kontserdiga Tallinna Mustpeade majas kaks festivali, Tallinn Music Week ja Eesti muusika päevad. Esitleti seitsme eesti helilooja ehk Galina Grigorjeva, Tatjana Kozlova, Mirjam Tally, Ardo Ran Varrese, Taavi Kerikmäe, Liisa Hirschi ja Rein Rannapi teoseid. Suurt rolli mängisid paljudes esitustes autorid ise. Esindatud olid ka eesti uue muusika põhiansamblid Una Corda ja Ansambel U:. Huvitava lisadimensiooni andsid kontserdile heliloojatega tehtud videointervjuud, mille oli toimetanud Mirje Mändla (tehniliselt teostanud Argo Peever ja Alis Mäesalu). Neid oli võimalik jälgida muusikaplokkide vahel, nimelt toimus kontsert vaheldumisi kahes saalis. Mõtlemisainest pakkusid seekord nii kõlanud esitused kui küsimus, milliseid eesmärke (kontseptsioone) võiks antud üritusega üldse seostada. Juba tavaks saanud kontserdil, kus TMW haakub EMPiga, esitletakse Eesti heliloojaid ja nende teoseid. Sama oluliseks võib siin pidada ka ülevaadet Eesti uue muusika kollektiivide hetkepildist. TMW eesmärk on tekitada välisdelegaatide huvi Eestis tehtava muusika vastu, soodustades nii eesti muusika levikut, fookus koondub siiski alternatiivmuusika bändide promomisele. EMPi mõte on nii uute heliloojate ja värskeima süvamuusika heliteoste näitamine kui juba end tõestanud tegijate kuvamine, keskendutakse ehk rohkem aga kohalikule publikule. Sel aastal oli EMPil esile tõstetud bändiformaat, mis on iseloomulik pigem levimuusika žanrile, kuid millega loodi kahe ürituse vahel rohkem kokkupuutepunkte. Niisugune ühisprojekt, nagu oli laupäevane kontsert, on kahtlemata kasulik mõlemale üritusele, sest toob süvamuusika publiku hulka ka alternatiivmuusika viljelejaid-kuulajaid ning vastupidi.

Kahe festivali ühte õhtusse mahutamise tõttu võib jääda mulje, et tegemist on lihtsalt hallalaga kahe suurürituse vahel. Eriti juhul, kui üks võtab teatud hetkel üle teise kontseptsiooni, sellega siiski täielikult haakumata. Näiteks muusika promomise ja ekspordi küsimus. Ühest küljest ilmutas suurem osa väliskülalistest tähelepanu ka süvamuusika vastu, kuid nende professionaalne huvi oli siiski suunatud TMW põhiesinejatele. Nii et antud olukorras olid kindlasti eelisseisundis esitused, mis jäid rohkem segatud žanride tsooni või lausa levimuusika valdkonda – näiteks Rein Rannapi ülesastumine. Kui aga tegemist ei olnud TMW kontseptsiooniga sobiva show-case’iga, siis oli ka põhjendatud maailmaareenil juba mõneti silma paistnud heliloojate teoste esindatus kavas, mistõttu haakuti rohkem EMPi traditsiooniga. Show-case’i formaati võiks siiski vabalt laiahaardelisemalt rakendada ka süvamuusika vallas.

Taavi Kerikmäe improvisatsiooniline live-kompositsioon püüdis suurima publiku osa teravaima tähelepanu. Kerikmäe puhul on muidugi tegemist ka looja ja esitajaga ühes isikus. See on üks aspekte, mis levimuusikas on pigem tavaline, ent akadeemilise muusika kontekstis pigem valdkond omaette. Kammermuusika esitustest tegi just tema jõuliseima etteaste, kus said ühendatud just akadeemiliselt treenitud kompositsioonitaju, levimuusikale omasem esitus oma spontaansuse ja rikka eneseväljendusega. Kerikmäe mõjus professionaalselt, suutis end ja oma taotlusi selgelt presenteerida.

Erinevaid meediume ühendas ka Ardo Ran Varrese muusikakatkend balletietendusele „Carrrmen!”, selle tegid nauditavaks nii rituaalseid elemente sisaldav kompositsioon kui ka vastav esitus. Visuaalse ja kõlalise keskme moodustas baskide pill (meenutas tavalist prussiga saagimispukki), mis võimaldas tänu Anto Õnnise osavale mängutehnikale tekitada ootamatult palju helikõrgusi. Väike „teatrielement” Jaak Lutsoja akordionimängus tekitas elevustki, mis aga ei vähendanud esituse tõsiseltvõetavust, vaid andis, vastupidi, sellele väga mõjusa lisadimensiooni. Erinevalt reaalsest etendussituatsioonist, kus kõik peale akordionipartii tuleb fonogrammilt, oli selle kontserdi publikul eelis näha laval ka heliloojat, kes opereeris sealsamas live-elektroonikaga.

Mõneti väheütlevam oli Liisa Hirschi ja Ekke Västriku improvisatsiooniline live-kompositsioon, millele lõi minimalistliku visuaali Mart Vainre. Tundus, et Hirsch ja Västrik mängisid lisaks pillidele ka mõnevõrra kuulaja kannatlikkusel, sest teos kestis üsna kaua, kuid ei muusikalises ega visuaalses pildis ei toimunud selle aja jooksul just palju. I lmselt see oligi tegijate taotlus.

Mirjam Tally looming oli esindatud kolme teosega ansambli Una Corda (Kristi Mühling – kannel, Liis Viira – harf, Ene Nael – klavessiin) esituses. Kõlasid mitmetasandiline sooloteos kandlele „Struktuurid” (1996), mänguline kompositsioon fonogrammile ja klavessiinile „Ujuv Bach“ („Swimming Bach”, 2001) ning minimalistliku koega „Joon” (2006/2007) Una Corda täiskoosseisule mõeldud versioonis.

Atmosfääri omaette lõi Mustpeade maja Valgesse saali Galina Grigorjeva „Elu öö” („Noчъ жизни”/„Nox vitae”, 2006). Tegemist on Innokenti Annenski tekstile loodud meeskooriteosega, mille kandis ette Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja dirigeerimisel. Selline tekstitundlikkus ja viimistletud fraseerimine lõi paralleeli hoopis ühe teise hiljuti toimunud kontserdiga, kus Arvo Pärdi loomingut esitas ansambel Vox Clamantis. Hea meel on tõdeda, et Eestis on võimalik kuulda sellisel kõrgtasemel esitusi. Anambel U: (Tarmo Johannes – flööt, Helena Tuuling – klarnet, Merje Roomere – viiul, Levi-Danel Mägila – tšello, Taavi Kerikmäe – klaver, Vambola Krigul – löökpillid) kandis ette Tatjana Kozlova kaks teost. Eelmisel aastal edukalt rostrumil Eestit esindanud teose „Lagunemisahel” („Disintegration chain”, 2011) ning „Horisontaalid” (2010), mis pani oma intensiivsuses nii mõnegi kuulaja aeg-ajalt kõrvu katma. Hoolimata sellest reageeris publik esitustele väga positiivselt. Ilmselt asjaolu tõttu, et Kozlova on suutnud oma teostes ühendada julged, nii kompositsiooniliselt kui mängutehniliselt üsna keerulised võtted, jäädes seejuures selgeks idees ja vormis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming