Tobiase kvartett kümnene

Toomas Velmet

Rudolf Tobiase nimeline keelpillikvartett tähistas kontserdiga oma kümnendat sünnipäeva. Kümme aastat pole kvartetižanris miski iga, kuid tähistada tasub igal juhul, kuna ilmnema hakkavad lapsukese kombed ja iseloom. Kümne aastaga on kvarteti koosseis, kommetelt laitmatud härrasmehed ja iseloomult isepäiselt jonnakad, enam-vähem stabiliseerunud, seekord tuldi lavale järjekorras Maano Männi, Harry Traksmann, Toomas Nestor ja  Aare Tammesalu.

Sünnipäevakontserdi kava vastab alati kollektiivi iseloomule ja mehine seltskond valis tähtpäevaks vägagi mehise kava. Kõigepealt „papi” Haydni üks „Erdödy” kvartettidest, d-moll Hob.III:76 hüütud „Quinten’iks”, siis nn vapiloomana Tobiase Kvartett nr 2 c-moll ning teises pooles Tõnu Kõrvitsa „Neli eesti vaimulikku rahvaviisi” (2002) ja tagatipuks ei vähem ega rohkem kui Maurice Raveli Kvartett F-duur.  Huvitav võrdlus tekib, kui teada, et Tobias kirjutas kvarteti aastal 1902, aga Ravel 1902-1903. Need kvartetid, kui veel võrdlusse laskuda, on väga kaalukad teosed ja samavõrra olulised omas keskkonnas. Tobiase teos on eesti kammermuusika aluse rajaja ja Raveli Kvartett tähtteos žanris üldse. Esiettekandel sai Raveli Kvartetile osaks halb vastuvõtt, Tobiase teos tuli teadaolevalt tervikuna esiettekandele 20 aastat pärast autori surma. Seega pole põhjust  Raveli üles kiita, küll aga tõuseb kõrgemale ja kõrgemale Tobiase II kvartett, seda enam, et on meil tegelikult žanri rajaja. No näiteks Soome kvartetimuusika tippteos Sibeliuse „Voces intimae” (1910) ei kaalu minu hinnangul üles Tobiase Teist.

Sellised võrdlused on küll meelevaldsed, kuid ei vähenda sugugi meie žanri „uhkuse” kaalu. Seega sai piduliku kontserdi kava mahukas, kaalukas ja põnev igal juhul. Haydn kvartetižanri „isana” on pähkel igale  koosseisule ja seda eriti viimased oopused. Erandiks ei ole ka esitatud „Quintenquartett” op. 76 nr 2. Kavakoostamise tava näeb ette, et alustada tuleb Haydni kvartetiga, aga selle tava järgimine toob ansamblile veel lisapingeid. Nii ka seekord. Minuga ei lasku vist keegi vaidlusse, kui ütlen, et tervikuna heal tasemel kontserdi nõrgim esitus oli Haydni kvartett. Esituses ei puudunud teatav ansambliline kramplikkus ega ka, kuigi minimaalsed, intonatsioonihäired,  kuid enim häiris kõlaline tasakaalutus (kaldu partituuri alumisele reale) ja strihhiline ebaühtlus. Kogenud ansambel korrigeerib sissetöötatud kõlalist tasakaalu teose kulgedes vastavalt saali akustilisele keskkonnale, seekord seda ei juhtunud. Tobiase Kvarteti esitamisel tasakaal peaaegu normaliseerus, kuid ikkagi vaid peaaegu. Sellest aspektist oli parim Scherzo ja seal oli huvitaval kombel lausa haydnlikku läbipaistvust kui ka strihhilist monoliitsust,  vaatamata asjaolule, et Allegro esitati vägagi vivace’lt. Tuleb siiski tunnistada, et Tobiase kvarteti esitatud Tobiase Kvartett nr 2 c-moll oli esitatud väärika romantilise kirglikkuse ja paraja tekstist üleolekuga, mis lubas avaneda nii koosseisu kui teose väärtustel – „Nachtstück” jääb kogu kontserdi kenaks pärliks. Ja kohe sinna kõrvale paigutaksin käesoleva sajandi pärlid Tõnu Kõrvitsa sulest ja need on 2002. aastal sama kvarteti poolt esiettekandele  toodud neli vaimulikku rahvaviisi: I „Nüüd on see päev ju lõppenud” (Rapla), II „Ma kiitlen ükspäinis neist verisist haavust” (Pärnu-Jaagupi), III „Su hooleks ennast annan ma” (Mustjala) ja IV „Lenda üles kurbtusest” (Otepää). Mulle meeldisid need viisid juba esmaettekandel väga, nüüd aga tundub, et tegemist on lausa šedöövritega. Kõrvits on osutunud suurepäraseks miniatuurimeistriks ja see on üks eriliselt väärtuslik omadus ühe  looja natuuris. Seda enam, et kvartett kui žanr karjub just selliste väikevormide järele – ja siin nad on. Ei pea ju lisama, et teose autori käsitöölik meisterlikkus on absoluutselt võrdne särava loomingulise ideega.

Raveli Kvartett F-duur kuulub iga endast lugupidava koosseisu repertuaari, kuid ega sellega väga tihti lehvitama kiputa – tekst ju üsna komplitseeritud. Tobiase kvarteti individuaalne meisterlikkus lubab küll teosega välja  tulla suhteliselt rahulikult. Selle superteose esitus möödus ehk pisut dünaamiliselt ülepingutatult, mis toob kaasa raskusi impressionistliku värvirikkuse realiseerimisel, kuid sellesse võib ju suhtuda ka kui kontseptsiooni, mis pakkus üht-teist huvitavat. Ühte põhitõde soovin küll alla kriipsutada: kui kaks instrumenti mängib oktaavis, siis alumine hääl peaks olema tegija ja ülemine illustratsioon; Raveli teoses esineb seda võtet palju, kuid kordagi ei kuulnud neid  ideaalselt. Kindlasti pole see tõde ju esitajatele võõras, kuid vastupidine ei toonud kaasa uut kvaliteeti. Ei ole üldse paha nentida, et Tobiase keelpillikvarteti kontserdilt jäid vägagi väärikalt kõlama eesti autorite teosed Haydni ja Raveli raamistuses. Kvartetimuusikaga on meie kontserdilavadel vist kõik korras: eile külastas meid jätkuvas „Violino bis!” sarjas kvartett Pacifica USA st, kavas ka Prokofjevi Teine, mida hiljuti  esitas ka meie kvartett Prezioso.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming