Tõsine ja mänguline

„Eliitkontsert”: Kadri-Ann Sumera (klaver) 25. XI Estonia kontserdisaalis.

Nele-Eva Steinfeld

Sellesügisene klaverimängusaak on soliidne. Rahvusvaheline klaverifestival jõudis oktoobriga lõppeda ning vähem kui kuu pärast rivistas VIII pianistide konkurss üles 28 mängijat. Samasse aega sattus Kadri-Ann Sumera sooloõhtu Estonia kontserdisaalis. Pole just parim aeg publikut püüda, kui kõik võistlejate etüüdidele ja ärevusele kaasa elamas. Aga meie koduse tipu, Estonia saali soolokontserdi poole need samad nooredki ju pürgivad.

Kadri-Ann Sumera on jõudnud elujärku, kus tal on publikule palju pakkuda.

Kadri-Ann Sumera on jõudnud elujärku, kus tal on publikule palju pakkuda.

Mait Jüriado

Kadri-Ann Sumera on nii soolo- kui kammerkavadega esinenud viimasel ajal sagedasti. Kui möödunud hooajal võis tema soolokava (Bach, Haydn, Scarlatti) mitmeid peensusi Mustpeade maja kehva klaveri tõttu kohati vaid aimata, jättis praegune kontsert uuel Steinwayl sügava mulje. Ta on tugev ja ere isiksus, kelle öeldul-tehtul on kaalu. Saksamaal haridust saanuna pole ime, et Sumera sooloõhtutel on ikka „kolm saksa B-d” (Bach, Beethoven, Brahms) platsis, kuigi tihti saame tema esituses kogeda hoopis nüüdisloomingut.

Sel korral oli Ludwig van Beethoveni sonaatidest kavas nii varase kui hilise loomeperioodi teos. Sonaat Es-duur op. 7 haaras kuulajaid juba esimestest taktidest ning kui esinemisnärv andiski algul pisut tunda, kujunes selle sonaadi teisest osast kontserdi üks kõrghetki. Steinway klaverite kvaliteedimärgiks on tihtilugu säravad ülemised noodid, ent Estonia saali pillil kõlab eriliselt rikkalikult ka madal register ning Sumera kasutas selle oskuslikult ära. Beethoveni sisukas esitamine nõuab tugevat vaimset haaret ja rikast sisemust, arukat lähenemist, täpsust, aga ka vaba mõttelendu ja neid kvaliteete jagus Sumeral mõlema sonaadi jaoks. Samuti julgeb ta riskida ega paku hoolikalt timmitud „konservlahendusi”, mistõttu laval toimuv muutub elusaks – sünnib siin ja praegu. Eks see ole iga muusiku ideaal, mis alati ei õnnestu isegi maailma tippudel. Beethoveni E-duur sonaadis op. 109 mahtus tugeva vormitunnetuse ning raamivalt jõuliste kõlakontrastide sisse ka hulgaliselt valgust ja õhulisust, laulvat puudutust. Mõlema sonaadi neis episoodides, kus pianistid endale enamasti vabadusi ja ilutsemist lubavad, oli Sumera mäng üpris sirgjooneline ja karge, mis mõjus väga värskelt.

Kava teises pooles sai kuulda filmimuusikamaailma tugevalt mõjutanud helilooja Erich Wolfgang Korngoldi muusikat, kaht osa tsüklist „Muinasjutupildid” ning Largo’t II sonaadist. Andekalt kirjutatud kujundlik muusika, mis väärib avastamist ja sagedasemat esitamist. Kava lõpetasid Johannes Brahmsi „Variatsioonid ja fuuga Händeli teemale” B-duur. Kui juba kaks Beethoveni sonaati ja veel mõni lühem vorm seljataga, on Brahmsi sedavõrd kaaluka teose kavvavõtt paras julgustükk. Variatsioonivormgi on üks keerukas valdkond, kus materjaliga ümberkäimine nõuab selget pead ja head vormitaju. Kuidas ühest mustrist saab teine ning mismoodi iga järgnev variatsioon eelnevaga seostub? Variatsioonivormis on ka Beethoveni E-duur sonaadi viimane osa, mis suurendas omakorda kahe kontserdipoole seotust. Sumera Brahmsi-tõlgendus oli ühtaegu jõuline ja kerge, tõsine ja mänguline. Tehnilisi üliebamugavusi lahendas ta näilise kergusega ning lõpufuuga kerged komistused ei rikkunud üldmuljet.

Tundub, et kunstnikuna on Sumera läbinud mitmeid treppe, uksi, koridore ja kindlasti ka keerdkäike. Praegu on ta aga jõudnud eluhetke, kus otsingutele saabub põnevaid vastuseid ja tal on publikule palju pakkuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming