Traditsiooni loomine

Mari Kalkuni fenomen on tema vahetus, mis tulebki kõige selgemalt esile autorilauludes, kui muusik on üksi oma instrumentide ja lauluga.

TÕNU KARJATSE

Traditsiooni ja pärimust saab muusikas hoida mitut moodi: võimalikult täpselt jäljendades, teaduslikke uurimistöid arvesse võttes ja rahvamuusika salvestisi võimalikult autentselt matkida püüdes. Pärimust saab tänapäeva nõuetele kohandada, seda moodsate rütmi­lahendustega töödelda: rahvaviise saab lihtsalt ümber komponeerida, sooviga muuta vanu lugusid tantsulisemaks või lihtsamaks. Rahvatraditsiooni saab rakendada ka improvisatsioonilise džässmuusika teenistusse: mängida motiividega, demonstreerides samal ajal muusiku instrumendivaldamist. On aga veel üks, kõige raskem tee, mille eeldus on, et pärimus elab muusikus endas ja selle tulemusena sünnivad uued lood – originaallooming, mis täiendab ja arendab varem tehtut edasi. Mari Kalkun ja tema muusika paigutubki sellesse viimasesse rühma.

Mari Kalkun on 2017. aastaks välja andnud viis täispikka albumit ja tema lugusid leiab veel kümne kogumiku pealt Soomest Jaapanini. Viljandis, Tallinnas ja Helsingis õppinud Mari on haruldane näide noorest muusikust, kes on pärimust kandes jõudnud kaugele üle tavapäraste reguleeritud levipiiride, mida võimaldavad näiteks Tallinn Music Week ja EAS. Tema muusikat on seatud ka kooridele ja orkestritele ning esitatud tantsu- ja laulupeol. Plaadistanud on Mari kodumaise väikeplaadifirma Õunaviks ja Soome plaadimärgi Rockadillo all, värske albumi, äsja plaadilettidele jõudnud „Ilmamõtsan“ on ta ise välja andnud. See on märgiline, sest näitab artisti enesekindlust heitlikul muusikaturul, kus albumeid voogedastatakse pigem lookaupa kui ostetakse koju riiulile. Hooandja abiga ilmub „Ilmamõtsan“ kevadeks ka vinüülplaadil, mis on Mari enda hinnangulgi püsiv formaat.

„Ilmamõtsan“ on valminud viimase viie aasta jooksul, mis Marile on tähendanud isiklikus plaanis suuri muutusi, sealhulgas kolimine oma vanematekoju Võrumaal ja kodustuudio sisseseadmine. Sisuliselt ning muusikaliselt naaseb Mari uue albumiga oma esimeste plaatide „Üü tulõk“ (2007) ja „Vihmakõnõ“ (2010) juurde. Ka „Ilmamõtsan“ on autorilauluplaat – vorm, milles Mari anne on kõige ehedam. Ühtlasi on „Ilmamõtsan“ Mari plaatidest kõige intiimsem: selles on ülekaalus vaiksemad, mõtlikumad lood, justkui otse kuulajale lauldud. Erinevalt varasematest albumitest on siin ka kõige enam Mari enda tekste, vaid „Ngadei!“ on kirjutanud neenetsi luuletaja ja keskkonnakaitsja Juri Vella ning „Tummõhit tsõõrõ“ Mari nõbu, seto folklorist Andreas Kalkun.

Mari Kalkun esitles albumit „Ilmamõtsan“ festivalil „Jõulujazz“.

Rene Jakobson

Mari on öelnud, et tema protest folkmuusikuna ongi vaiksetes, sissepoole pööratud lauludes.1 Põhjapõdrakasvataja Juri Vella sõnadele kirjutatud „Ngadei!“ on albumil üks kaunimaid laule, nõnda kutsuti metsaneenetsi keeles põhjapõtru. Tähenduslik on siinjuures ka Juri Vella saatus: Moskvas kirjandusteadlaseks õppinud Vella otsustas teha elus pöörde, kolida tagasi vanematekoju ja hakata põhjapõdrakasvatajaks ning tegelda samal ajal ka metsaneenetsite pärimusega. Teatud sarnasust on sel ka Mari maale kolimisega, kuigi võrreldes põhjarahvastega võivad me võrokesed ja setod end üpris muretult tunda. Enamgi veel: võib öelda, et ka tänu Mari lauludele on võro ja seto keel saanud mainet juurde. Nii ilmus 2015. aastal Võru instituudi toel Mari ning ta sõprade-mõttekaaslaste Tuulikki Bartosiku ja Ramo Tedre lastelaulude album „Upa-upa ubinakõnõ“, mis kingiti kaasa Põlva ja Võru haiglas sündinud lastele – ikka selleks, et omakandi keele ja meelega saaks juba lapseeast harjuda. Mari kasutabki pärimuslikke tekste ja rahvatraditsiooni muusikalisi motiive, kuid tema haare on laiem kui Võrumaa ja Kihnu, kust on pärit ta vanemad. 2015. aasta albumil „Tii ilo“, mis valmis Maril koos soome muusikutest koosneva ansambliga Runorun, on ka näiteks liivi ja vadja rahvalaulukatkeid. Mari Kalkun on pealegi esimene eesti muusik, kelle album – seesama „Tii ilo“ – on nomineeritud Soome etnomuusika auhinnale. Ta on ka üks neist vähestest eesti muusikutest, kes on ehitanud oma identiteedi murdes laulmisele. Liivi ja vadja keel kõlavad sealjuures sama usutavalt kui talle lapsepõlvest tuttavad võru ja muhu keel. See, et need keeled kõlavad tänapäeva linnaeestlasele ühtviisi arusaamatult, ei sega neis lauldud muusika kuulamist: need isegi lisavad omalaadse müstilise, muinasjutulise elemendi ning muudavad kuuldud lood kohati nagu arusaadavaks, kohati aga võlu­sõnade, loitsu sarnaseks. Maril on lugusid, mida võibki toimelt võrrelda loitsudega: need võivad rahustada, ergutada, tantsitada ja ravida. Seda kõike suutsid ja tegid lauluga ka me kunagised esivanemad.

Mari Kalkunit huvitab, mis meid seob, kuidas ja millest tekivad laulud, keel, muusika. Sestap katsetabki Mari loodushäälte, rahvalaulude ja üminatega, põimides lauludesse salvestatud helikatkeid oma lähedastelt. ETV saates „Plekktrumm“ tõdes Mari, et ta ei tea, kust algab ja kus lõpeb pärimus.2 Piiri sellele panna ei saa, ta tekibki edasi. „Loomine ei lõpe kunagi,“ kirjutas Artur Alliksaar ja neid sõnu laulis Mari oma teisel albumil „Vihmakõnõ“ (Õunaviks 2010), millel peaaegu kõikidest lugudest on saanud omaette raadiohitid. Mari ei näe pärimuse ja tavaelu vastandust, millest lähtusid „Plekktrummi“ saatejuhi Joonas Hellerma küsimused. Nad on korraga, asi on märkamises, ütles Mari. Nii saab lauluks kinnipüütud juhuslik meloodiajupp või loetud luuletus. See ongi arhailisuse olemus – lihtsus ja pretensioonitus, iseolemine ja julgus eirata universaalsusele pretendeerivaid muusikatööstuslikke valemeid, see on DIY (do it yourself ehk tee seda ise) enese­kindlus, mida kannavad ehedalt Mari esimesed kaks ja seni viimane album.

„Tii ilo“ ja „Upa-upa ubinakõnõ“ (Võro instituut, 2015) olid erandlikud selle poolest, et need olid koostööalbumid: „Tii ilo“ valmis koos soome muusikutega Soome stuudios ning oli eelkõige ansambliplaat, mis kandis äratuntavalt etnodžässilikku pitserit, oma eesti sõprade Ramo ja Tuulikkiga valminud „Upa-upa“ on erandlik plaadi adressaadist lähtuva valiku ja väljaandja püstitatud ülesande tõttu. Uus plaat „Ilmamõtsan“ on vaikne ja isiklik: enam ei ole vaja kellelegi midagi tõestada, võib laulda iseenda laule oma kodukandi keeles endale ja teistele, kes kuulata tahavad. Mari fenomen on ta vahetus, see sisemine tugevus, mis tulebki kõige selgemalt esile autorilauludes, kui muusik on üksi oma instrumentide ja lauluga. Mari Kalkuni muusika lahtumatu osa ongi vaikus, millega saab kõige paremini mängida üksi olles. Linnas seda vaikust ei leia, ka mere ääres on vaikus teistsugune – Mari lugude hääletus tuleb metsadest, mis räägivad juurde ka oma lugusid.

Võib ju küsida, kas Mari Kalkuni muusika on eskapistlik, kas pole tegemist lihtsalt muu ilma murede ja müra tahtliku eiramisega, sulgumisega mingisse mugavasse kapslisse. Mari laulud ei peegelda ju mingeid sotsiaalseid, päevakajalisi kitsaskohti. Ta ei osuta mingitele lahendamist nõudvatele probleemidele nagu folklaulikult võib-olla oodatakse. Aga kas peabki? Mari muusika on pilk seestpoolt: ta näitab, et traditsioonid elavad hoopis teisiti, kui seda propageerib kõigele vastanduv tagurlik maailmanägemine. Sealjuures ei välista Mari midagi, ei tõrju. Tõsi, itk linna läinud tütrele („Linnaitk“ albumilt „Ilmamõtsan“) võtab jalad nõrgaks, kuid see laul ei ole mitte linna ja maa vastandusest, vaid kaotusevalust, mida vanemad üle elavad siis, kui laps läheb laia maailma. See on tõesti universaalsem kui üks sotsiaalne probleem. Kalkuni muusikas sulavad kokku pärimus ning moodne helikeel ja elutunnetus, minevik ja olevik. Mari mitte ainult ei peegelda, vaid loob ka juurde: nii oleks „Mõtsavele mäng“ justkui olemas olnud juba aastakümneid, kuid on tehtud alles 2017. aastal. Sama kehtib Mari teiste lugude kohta. Ta loob traditsiooni ja see on harvaesinev väärtus.

1 Mari Peegel, Mari Kalkun: Folgis tuleb leida oma kiiks. – EPL 2. IV 2011. http://epl.delfi.ee/news/kultuur/mari-kalkun-folgis-tuleb-leida-oma-kiiks?id=51294725

2 Plekktrumm: Mari Kalkun. Saatejuht Joonas Hellerma, režissöör Maire Radsin. – ETV2 8. II 2016. https://arhiiv.err.ee/vaata/plekktrumm-mari-kalkun

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming