Trio artistliku viiuldajaga

Heili Vaus-Tamm

GRIEGI TRIO (Norra) koosseisus Vebjørn Anvik (klaver), Sølve Sigerland (viiul) ja Ellen Margarete Flesjø (tšello) Estonia kontserdisaalis 24. I, kavas Grieg, Haydn, Tšaikovski.  

Maailmas kõrgelt tunnustatud Griegi trio üllatas tugeva lavalisusega. Viimasel ajal ongi päris mitme klassikainterpreedi puhul märgata rõhutatud suhtlemist lavapartneritega. Publikule pakub see muidugi lõbu ja muudab rangelt akadeemiline õhkkond saab vabalt rõõmsameelseks, kuigi seda kiputakse segi ajama hea ansamblitunnetusega.

Tegelikult põhineb ansamblitunnetus siiski üksteise kuulamisel, mitte vaatamisel. Ent kui see vaatamine sünnib lisanduva show’na, mitte sellest, et teisiti kokku ei saa, on ju kõik korras. Eks selline demonstratiivselt peastmängimine ja muusikalise materjali üksteisele naeratades üleandmine kaasab publikut mingil määral esitusprotsessi: on ju kogu aeg midagi vaadata, see justkui näitlikustab muusikat. Teatud koguses see aga kindlasti ka segab süvenenud vastuvõttu.

Trio esimeses, Griegi enda teoses “Andante con moto” c-moll, oli teatud salonglik lähenemine ja kohati lausa mustlasviiuldaja toon tervitatav. XIX sajandi rahvusromantilise helilooja puhul – miks mitte. Kui aga sama stiil jätkus Haydni Trios C-duur, tekkis teatud võõristus. Ent kui järele mõelda, siis jällegi – miks ka mitte. Pole ju Haydngi karmilt filosoofiline helilooja ning tema muusika oli omas ajas kindlasti salongimuusika ülesannetes. Pealegi oli kogu trio kava suunatud meeldivale äraolemisele: Grieg, Haydn, Tšaikovski.

Tšaikovski hiidtrio a-moll (täitis üksi terve teise kontserdipoole) oli aga programmi raskuspunktiks. Tohutu variatsioonide ahel läbis kõikvõimalikke teemamuundumisi, moodustas suuri variatsioonide plokke, kulges suurte emotsionaalsete kõrgpunktide kaudu rahunemisse. Justkui elukaar. Haydni klassikaliselt hõreda ja Griegi lihtsate faktuurijooniste järel mõjus Tšaikovski kõlapilt lausa orkestraalselt (ülesehituslikult väga hea kava). Ja siin polnud viiuldaja Sølve Sigerlandil enam aega rõhutatud peastmängimist demonstreerida ega partneritega naljatleda. Siin võttis “ohjad pihku” muusika.

Kui tavaliselt oodatakse kammeransamblilt võimalikult ühtset musitseerimislaadi, siis Griegi trio liikmed mängisid vägagi erinevalt. Artistliku viiuldaja kõrval oli pianist Vebjørn Anvik justkui karm ja täpne mootor. Kõigutamatu, range ning sellisena muidugi üllatav. Arvestades juba kava (romantiline ju) ning ka ansamblit ennast. Kaunilt jäid meelde pianisti soolod, millele viiul ülitundliku ning sügava vibreeriva tooniga oma repliike lisas. Selles oli midagi värsket ja üllatavat. Tšello (Ellen Margarete Flesjø) püüdis kõlapildilt ereda viiuliga sammu pidada. Poogen “kolksus” ülepingutusest tihti vastu keeli, jõhvid katkesid, aga kuulda oli vähe. Oleks tšellole justkui mikrofoni tahtnud. Kui viiul ja tšello vaheldumisi repliike mängisid, oli viiul ikkagi eredam ja kõnekam. Tšellisti ettekandes veensid aga kaunid lüürilised soolod või siis süngema karakteriga üleminekud. Tundub, et avatuselt ja efektsuselt ta viiuliga samale tasandile ei jõua, kuigi mängus oli ainuomaseid väärtusi, mis õnneks pääsesid kohati ka mõjule.

Karakteritelt olid esitatud teosed väga eredad, isegi lausa utreeritult, aga õigustatult, ja mitte üle piiri. Ning kui klassikainterpreetide lavalisus hakkab lähenema popmuusika esitajate omale, siis ilmselt jõuame ringiga lähemale sellele ühtsele musitseerimisstiilile, milles ju paljud praegu esitatavad teosed kirjutatud on, kuid mille esitustraditsioonid on aja jooksul kattunud akadeemilisuse tolmukorraga. Kas peaks siis selline stiil olema kõigil ansambliliikmetel? Küllap vist. Või läheks siis liiga magusaks?

Estonia kontserdisaal oli sellise ansambli esinemiskohana muidugi hea valik. Hea punktvalgus ning kõrgel laval paiknemisest tulenev ideaalne nähtavus lisasid pidulikkust ja efektsust. Tõusuta publikuruumi või poodiumide puudumise korral esinejaid ju praktiliselt ei näe. Vähem atraktiivse ansambli ja hillitsetuma kava puhul oleks aga Estonia suur saal jäänud mentaalselt täitmata. Nii et meie esindussaal õigustab end kammerkontsertide korral vaid teatud puhkudel.

Eriti rabas oma suurejoonelisuse ja väärika pidulikkusega aga veidi hiljem toimunud Estonia Lied’i-õhtu. Uuendused on end õigustanud: publikut oli mõlemal korral rohkem kui tavalisel kammerkontserdil. Eks sellised eksponeerimised tõsta kammermuusika mainet ka laiema publiku silmis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming