„Trubaduuril” tuleb pikk lavaedu

Heili Vaus-Tamm

Valentina Kremen mustlaseide Azucenana loob psühholoogiliselt sügava ja vokaalselt haarava rolli. Valentina Kremen Azucena rollis. alan proosa

Vanemuise „Trubaduuri” lavastaja tegi näitlejateatrit, tõstis esiplaanile muusika ja lauljad, jäädes oma kontseptsiooniga märkamatult kulisside taha. Ja lavastuse staariks tõusis Valentina Kremen Azucena rollis. Kui Verdi kaalus panna ooperile pealkirjaks „Azucena”, siis Vanemuise variant õigustanuks seda igati.

„Trubaduur” on ooperite hulgas harv kohatavalt julma, põneva ja komplitseeritud süžeega, Hispaania pimeda keskaja, nõiajahi ja müstilise hirmu kütkes elava ühiskonna lugu. Ei vastatud ega vastamata armastus viinud seal millegi muu kui piina ja surmani. Hispaaniale iseloomulik müstika ja paheline salapära: ended, eelaimdused, needused – kõik see täidab lauldavat teksti. Lavastuslikult toetab kõike seda pimedus, külmad kõledad müürid, tühjad kõrgusse kaduvad trepid, värvides teravaid varje loov must-valge, kahvatukollane ja korra tuleriida-punane. Sama napp kui lavastus on ka lavapilt. Ärahirmutatud ja kurja hinge kitsas maailmapilt. Selles mõttes kõnekas ja vahest ka tänapäeva romantikavõõrale inimesele aktsepteeritav.

Siin aga ilmneb vastuolu kirjandusliku ainese ja Verdi voogava ning positiivse muusika vahel: lavastaja läheb kirjanduse teed, lauljad paratamatult helilooja teed. Ja nii tekib teatud vaimne tühik. Kõige tugevamalt tundsin seda di Luna äärmuslikest tunnetest lõhestatud aaria ajal. „Isegi Jumal ei röövi mult mu jumalannat,” kuulutab krahv Jumalale sõja oma armastatu nimel. Sõnad on ülikarmi ja hukutava mõttega, aga helikeel verdilikult voolav. Kumba siis uskuda, kummaga kaasa minna? Laulja Taavi Tampuu di Luna rollis läks muusikaga kaasa. Sõnad jäid omaette katteta, tigedat kirge sel hetkel saali ei kandunud. Ka räägib Verdi muusika lopsakamat, avatult emotsionaalsemat keelt. See võimaldaks alltekstirohkemat, sisutihedamat lavastust. Carmelo Agnello on jäänud lavastajana eemaltvaataja rolli.

Lavastajakätt pani vaid korra imetlema läbipaistvast kangast eesriie, mis müüridest teravalt ristuvad kujundid tegi ja armastajad igavikuloorina eraldas. Muidu jäi tunne, et lauljad on oma rollijoonisega suhteliselt üksi jäetud. Võib-olla pidi nähtavat rollikujundust asendama lavastaja kulissidetagune psühholoogiline töö. Lavastaja rõhutab kavalehel: „Teema sunnib Verdit tegema teosest tõelise laboratooriumi, kus joonistub välja sügavam lugu inimhingest, kes on ümbritseva maailmaga pahuksis.” Seda hinge laboratooriumi tahaks peategelastes rohkem näha. Täielikult ja sügavalt mängib selle praegu välja vaid Valentina Kremen. Haarab ka Liisi Kasenõmme miimika ja siirus. Lavastaja rõhuasetus on aga hirmul ning vihal. See töötab – lavastuse hallis värvigammas, koori algusstseeni roomavas liikumises.

Nagu tihti jääb kõige kahvatumaks positiivsete tunnete liin. Kuigi Manricot ja Leonorat köidab surmaminemist väärt tunne, jääb selle avaldus laval marginaalseks ja väheusutavaks. Ja seda just Manrico poolt. Märksa soojem ning inimlikum pojasuhe tekib ansamblis ema Azucenaga. Siinkohal peab kiitma Taavi Tampuud, kelle minutilises lähistseenis Leonoraga on rohkem ilusat, mehelikku kirge ja sisulist põhjendust kui kogu ülejäänud ooperis. Näitlejana võiks Tampuu eredamalt välja joonistada just di Luna pahelise poole: viha, raevu, julmuse. Haruldase näitena tuleb temal positiivsete tunnete mängimine paremini välja! Aeg leida teatritel talle esimese armastaja baritonirolle. Välja veaks ka särav ja kandev hääl, mis esimesel väljatulemisel lausa rabas oma ilu ja täiuslikkusega. Ja fraasi tiheda voolavusega. Liisi Kasenõmmele (kes on Eesti teatrile suur avastus), kel võimekas hääl ja kindel esitusmaneer, aga sooviks häälevarjundite rikkust ning nootide tihedat seotust, mis liidaks muusikalise lause tervikuks. Tampuu aaria puhul aga annab veel leida sisulisi värve ning häälelist kindlust. Et see kõrguks muidu laitmatu vokaalrolli tipuna.

Kui armastajapaaril on kanda vaid helged tunded ja di Lunal negatiivsed, siis ema Azucena tegelaskuju ühendab endas libretopõhiselt ainsana hea ja kurja, armastuse ja viha. Ja nii on sel potentsiaali tõusta sisuliselt kõrgemale vaid märkidena kujutatud karakteritest. Kremen näitlejana veab selle sajaprotsendiliselt välja: kõrges tessituuris tekib kohati nasaalne ja kitsas hääl, sügavamad registrid on vaimustava tooni ning kandvusega. Mustlaseidena on ta juba a priori kõige suurem oma ühiskonna ohver. Ema hüüe tuleriidal „maksa kätte minu eest” mürgitab ta elu kohutava teoga. Tegelikult on aga temas peidus palju armastust: isegi vihatud krahvi pojale jääb ta surmani ustavaks emaks. Ja ka kättemaksule kihutab teda vaid valu armastatud ema pärast. Ühiskonnas ja ajajärgul, kus ei tunta halastust ega andestust, kus armastus on liiga haavatav ja naiivne lilleke, et kahtlustuste ja hirmu rägastikus ellu jääda.

Ettekandekoosseisu poolest on tegu värvika ja võimeka ettevõtmisega. Jõuliselt esineb Taisto Noor ja tubli tenorihäälega on Kristian Benedikt Leedust. Lisaks esietenduse nimedele on lavastusse oodata veel tenor Xu Changi Hiinast, Heli Veskust rahvusooperist Estonia ja Merle Silmatot Soome Rahvusooperist. Selline võimekas noorte lauljate trupp peaks tagama ka teosele pika lavaelu. Sellele liitub olulisena ka Tartu Noortekoori ere ja innukas osatäitmine.

Orkester on väga heal tasemel, kõla puhas ja kompaktne. Dirigenditöö Paul Mäe poolt suurejooneline ning eht-verdiliku laia pintsliga. Hispaania kombe kohaselt ennustaks teosele pikka lavaedu, mille kindlustavad liituvad koosseisud ja muusikaliselt tugev saavutus ning isemängivalt põnev ja verine süžee.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming