Tubin ja tema aeg Vanemuises

Toomas Velmet

Festival ?Tubin ja tema aeg?: VANEMUISE SÜMFOONIAORKESTER ning tütarlastekoor ELLERHEIN ja solistid LAURI SIRBI dirigeerimisel Vanemuise kontserdimajas 26. V On ütlemata kena, et suurejooneline festival ei ole unustanud Tubina kodulinna ja -teatrit, Tartut ja tema Vanemuist. 26. mail toimus Tartus Vanemuise kontserdimajas festivali kolmas kontsert. Vanemuise sümfooniaorkestrit juhatas Lauri Sirp, kaasa tegid tütarlastekoor Ellerhein ning solistid Nadja Kurem ja Karmen Puis. Kontserdi kava oli koostatud mitmete eesti muusikaloo huvitavate seoste ja märkidega, sest algas eesti esimese sümfoonilise teosega, s.o Rudolf Tobiase avamänguga ?Julius Caesar? (1896), millele järgnes Claude Debussy ca kümme aastat varem kirjutatud kantaat ?Väljavalitu?.

Kui Tobiase avamäng on aeg-ajalt ikka meie orkestrite kavades, eriti armastas seda teost maestro Roman Matsov, siis põnev märk on seoses Debussy kantaadi ettekandega. ?Väljavalitu? eelmine ettekanne Eestis sai teoks 29. märtsil 1936. aastal Estonia kontserdisaalis ja seda kontserti juhatas ei keegi muu kui Eduard Tubin. Kuu aega varem, s.o 1936. aasta 24. veebruaril, oli toimunud Tubina Sümfoonia nr 1 esiettekanne samas saalis Olav Rootsi juhatusel ja nagu kontserdi daatumist võib järeldada, oli tegemist Eesti Vabariigi aastapäeva piduliku kontserdiga.

Nimetatud sümfoonia on eesti muusika ajaloos alles neljas teos omas ?anris, sellele eelnevad kaks sümfooniat Artur Lembalt ja üks Artur Kapilt. Need, kes on nimetatud nelja sümfooniat kuulnud, mõistavad Tubina I sümfoonia erilist kohta eesti muusikaloos, autori absoluutselt isikupärast annet ja helikeelt ning tulevase suure sümfonisti vormimeisterlikkust. Sellele vaatamata ei ole I-le osaks saanud ülejäänud üheksa sümfooniaga võrreldavat lavaedu, sest nüüdne ettekanne Vanemuise SO poolt oli alles viies, kuid seda enam tähelepanu väärt.

Esiettekande arvustajatelt leiab huvitavaid tähelepanekuid. Anton Kasemets nendib: ?Tubin näib kalduvat veelgi tugevamalt modernistlikkuse otsingutesse.? Riho Päts märkis: ?Sümfoonias võisime tähele panna edusamme aine käsitluse stabiilsuses. Läheks heliloojal korda oma väljenduses leida pisut lihtsamat keelt, see igatahes tähendaks võitu.? Pärast teist esitust kirjutas Karl Leichter aga järgmist: ?See on moodne sümfoonia, milles peegeldub põhjamaine põhitoon ja kindel kallak rahvuslikult omapärase kunsti poole.? Vanemuise väikse koosseisuga (ca 50) sümfooniaorkester on tõenäoliselt võrreldav 1936. aastal esiettekande teostanuga ja siinjuures võib nõustuda A. Kasemetsa arvamusega, et ?orkestratsioon tundub õige raskena ja kompaktsena, mis pikapeale mõjub väsitavalt?. Et autori ettekujutuses kõlas hoopis teine orkester, seda võime kuulata ERSO Tubina salvestiste 4. plaadil, kus ?üleorkestreerimisest? ei saa juttugi olla. Tõsiselt võetav sümfooniline suurteos vajab täisarvulist keelpillikoosseisu, see on tõsi.

Vanemuise sümfooniaorkester oli Lauri Sirbi juhatusel sümfooniaga entusiastlikult tööd teinud nii käsikirjalise materjali ettevalmistamisel kui proovitsüklis. Esile tõstaks metsasarvede grupi ja klarnetisolisti meisterlikkust ning Lauri Sirbi head dramaturgikätt teose vormimisel. Sümfoonia esitusega oli igatahes õhtu nael seina löödud ning publik kviteeris ettekannet sellele vastavalt.

Tobiase avamängu kohta tuleb siiski kasutada vanade orkestrantide tüüpväljendust, et esituses oli nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi. Viimaste hulka tuleks lugeda nii kõlaline kui ansambliline ebastabiilsus ning esimesi eriti ei meenugi. Sarnast lavakrampi poleks nii kogenud orkestrilt oodanudki. Siit järeldused: 1) keelpillikoosseisu tuleb suurendada ja 2) korraldada rohkem sümfooniakontserte vastutusrikaste kavadega.

Debussy kantaadi vaikselt helisev poeesia oli sobiv intermezzo Tobiase ja Tubina sümfonismile ning kvaliteetselt kõigis komponentides ette kantud nii orkestri, koori kui solistide poolt. Siinkohal peab siiski ütlema: vaatamata sellele, et Tartus on kindlasti n arv inimesi, kes Dante Gabriel Rosetti (1828 ? 1882) poeemi ?La Damoiselle Elue? väärtusi originaalkeeles naudivad, kuid lihtinimesele oleks kavalehel ka eestikeelne tõlge vajalik olnud.

Tubina tegevus Tartus pani muusikaelu käima nii koori kui sümfoonilise muusikaga, Tubina-nimeline festival võiks ja peaks sama tegema tänapäeval. Ehk oleks tasunud ka mõnda festivali külalisorkestrit Tartule näidata ning kuulata võimaldada.