Tubin ja tema aeg

TOOMAS VELMET, KAIE TANNER, KARIN KOPRA

Tantsi, tantsi, aga ära keeruta!

Festival ?Eduard Tubin ja tema aeg?, ERSO kontsert ?Tantsud sümfooniaorkestrile? Tõnu Kalami (USA) dirigeerimisel, solist Sigrid Kuulmann (viiul).

ERSO Tubina festivalikontsert 4. VI alapealkirjaga ?Tantsud sümfooniaorkestrile? oli kenasti kergemeelne muusikaõhtu vaheldumisi traagilisega. ERSOt tantsitas ?meie mees Ameerikast?, maestro Tõnu Kalam, Põhja-Carolina ülikooli professor ja Longview SO dirigent, solist värske Neeme Järvi nimelise (Volvo) preemia laureaat viiulikunstnik Sigrid Kuulmann. Siinkohal on õige esineda vabandusega, et ühes varasemas kirjutises jäi nimetamata S. Kuulmanni nii TMKK kui Muusikaakadeemia õppejõud Tiiu Peäske.

Kui ERSO tantsis Kalamiga mõnusalt, siis Eesti Kontsert keerutas asjatult bukleti infoga. On täiesti mõistetav, et objektiivsetest asjaoludest tingituna võib tekkida vajadus teha kavades muudatusi, ent nii soliidse festivali produtseerija peaks olema võimeline sellistele juhtumitele ka kiirelt reageerima. Festivali publiku hulgas on rohkesti väliskülalisi ning ei ole mõistlik arvata, et nad saavad hakkama kontsert-mõistatusega eesti muusikast, kui Eduard Oja ?Magatsitlite tantsu? asemel kõlab Eino Tambergi ?Sümfooniline tants nr. 3? op. 6. Kui esitajad kutsusid välja kohalviibinud autori, oli suure osa publiku segadus saalis lausa kuuldav, sest toimus intensiivne bukleti lehitsemine ning ka arvamuste vahetamine seoses autori identifitseerimisega. Usun küll, et Tambergi käekirjaga tuttav osa publikust lahendas mõistatuse enne autori kummardust. See tema ?Concerto grosso?le? järgnev oopus on hästi efektne orkestriteos ja ega ei meenu küll, et seda liiga tihti oleks kuuldavaks tehtud. Olen sageli täheldanud kurtmist, et otsitakse eesti sümfoonilise muusika efektseid lühivorme ? ja palun, siin ta on, kirjutatud aastal 1957! Tambergi lemmikorkestrisolistide (trompet, saksofonid, viiul) võistluse võitis seekord ERSO kontsertmeistri Arvo Leiburi temperament.

Järgnes ainsana kavas omale kohale jäänud Eduard Tubina ?Süit eesti tantsuviisidest? viiulile ja orkestrile ETW 53A (1974) ja Sigrid Kuulmann sai soosingu osaliseks juba enne esitust, tulles lavale kenasti rahvarõivais. Kui mõni aeg tagasi sama teose algvariandi klaveri esituses (1943) oli kuuldav teatav tunnetuslik kammitsetus, siis nüüd olid pinged maandatud ja teose maalähedane vaimukus täpselt paigas. Igal kontserdil on oma projekteeritud arenguloogika, mis alati ei lange kokku esituslike õnnestumistega.

Tahan märkida, et seekord olid erakordsed eesti muusika ettekanded, mis olid paigutatud kontserdi algusse. Järgnenud XX sajandi maailmaklassika ettekanded, s. o. Samuel Barber, Leonard Bernstein ja Maurice Ravel, olid igati normaalsed, kuid siit-sealt annaks norida, kui välja arvata ootamatult kavasse tekkinud Raveli ?Pavane pour une infante defunte?, kus olid kõik näitajad ? st. tempo, partituuri läbipaistvus, orkestrikoloriit ja kujundinõtkus absoluutselt kümnesse ning esitus ületas Barberi ?Medea? paksu traagika, Bernsteini muusikalitantsude (?On the Town?) ameerikaliku kulgemise ja ka Raveli ?Bolero? kirekruvimise ning kujunes ka ootamatult ERSO tantsupeo kulminatsiooniks.

Täna lõppev festival ?Eduard Tubin ja tema aeg? on põnev nii kava kui esitajate poolest ning huviga jälgitav, kuid kardan, et puterdamist kavadega märgitakse ära veelgi ja see ei ole nii soliidsele festivalile kuigi soodne märk.

 

Eesti muusika, võõrad interpreedid

Festivali ?Tubin ja tema aeg? kontsert 5. VI Püha Vaimu kirikus, segakoor Sonore (Läti), dirigendid Matinð Ozolinð ja Andreijs Jansons.

Kui Vardo Rumessen mulle eelmisel aastal ütles, et kutsub Tubina festivalile Eestisse Tobiase motette laulma Läti segakoori, oli mu parem ja patriootlikum mina esiti üsna solvunud. Et meie helilooja ja meie festival ? ja nüüd kutsume esinema lätlased. Aga tõepoolest, suurt tugevat segakoori, kes Tobiase vokaalselt nõudlike motettidega toime tuleks, polegi Eestis kerge leida.

Segakoor Sonore sobib selleks oma eelduste poolest suurepäraselt. Laval on 45 muusikaharidusega lauljat, kellel seljataga hulk konkursivõite. Eesti kuulaja (mina kaasa arvatud) peaks neid mäletama 2002. aastast Põhja- ja Baltimaade koorifestivalilt Klaipedas, kus Sonore võitis koorikonkursi, esitades perfektselt kohustusliku loo, Tamulionise hirmkeeruka ?Ave Maria?.

Dirigent Martinð Ozolinð, Läti Muusikaakadeemia kasvandik, on oma nooruse tõttu Eestis ilmselt üsna tundmatu. Tema karjääris on olulisel kohal rahvusvaheline dirigentide konkurss ?Riga 97?, kus ta pälvis III koha ning esines nii veenvalt, et sai järgmiseks kolmeks aastaks riikliku segakoori Latvija koormeistri koha. Praeguseks on ta juba Läti Muusikaakadeemia koorijuhtimise õppejõud ning rahvusooperi koormeister. Meenutuseks: ?Riga 97? võitja oli eestlane, praegu Tartu Elleri-koolis õpetajaametit pidav Lilyan Kaiv.

Ozolinði, Latvija ja Tobiase koostööst võinuks sündida suurepärane esitus, aga seekord kahjuks päriselt nii ei sündinud. Kooril polnud ilmselt motettide õppimiseks piisavalt aega, sellest tulenes ka mõningane vokaalne ebakindlus ja ebaühtlus, mida Püha Vaimu kiriku halastamatult kuiv akustika omalt poolt veelgi rõhutas. Eriti hästi kuuldus see aeglastes pikkades liinides (?Vivit!?), lihtsamad motetid (?Ostermorgen?, ?Ostervorspiel?, ?Kleine Karfreitagsmotette?) esitati korrektselt. Siiski ? noodid lauldi küll ära, kuid Tobiase romantiline pool jäi avamata ning fraasid staatiliseks.

Kahju on ka sellest, et koor laulis kavas olnud seitsme asemel vaid viis motetti (?Ostervorspiel?, ?Ostermorgen?, ?Kleine Karfreitagsmotette?, ?Ascendit in coelum? ja ?Vivit!?), täpselt need, mida ka Eesti kooride esituses aeg-ajalt kuulda saab. ?Kephas? ja ?Zur Absolution?, kõige raskemad, jäeti laulmata ning publiku jaoks on see oluline kaotus. Ei mäleta nimelt, et ka mõni Eesti koor neid viimaste aastate jooksul kavva oleks söandanud võtta?

Poulenci kaks motetti ?Vinea mea electa? ning ?Timor et Tremor? õnnestusid palju kindlamalt, tõeliselt leidis koor ennast aga Läti muusikas, mida esitati kontserdi teises pooles. Graubinði, Melngailise, Zalitise, Keninði ja Skulte looming oli lauljatele kuuldavalt ja nähtavalt omane ning täiesti muutus ka koori kõlapilt. Graubinði kiired laulud andsid võimaluse demonstreerida suurepärast diktsiooni, mitmekesiseid värvivarjundeid ning elavat karakterit, Melngailise ?Karjuse laul? ning Keninði ?Vaeslapse laul? näitasid kaunist legato?t, tihedat faktuuri ning dramaatilise pinge väljalaulmise oskust. Skulte ?Unistuste maa?, tüüpilise rahvusromantilise helitöö esitus andis tunnistust ka sellest, et lätlased oskavad suurepäraselt romantilist muusikat tõlgendada. Ühesõnaga: kontserdi teises pooles oli olemas kõik see, millest Tobiase motettide puhul puudu jäi. Tõsi küll, juhatas ka teine dirigent, välislätlane Andreijs Jansons, kuid siiski pole kahe kontserdipoole kvalitatiivne vahe ilmselt tingitud dirigentide erinevast võimekusest.

Lätlane on alati osanud oma klassikast lugu pidada. Koguni sel määral, et see rahvusvahelistel konkurssidel-festivalidel suure erisusena silma torkab: Läti koorid on ainsad, kes laulavad valdavalt läti keeles ning omamaist muusikat. Kui Sonore oleks Tobiasega niisama palju vaeva näinud, kui tema Läti kolleegide teostega, oleksime ilmselt kuulnud üle hulga aja parimat Tobiase esitust.

 

Kulgemine mööda armastatud teed lohutuse poole

Festival ?Tubin ja tema aeg? 6. VI Estonia kontserdisaalis: Heli Veskus, Antra Bigaca (Läti), Kriðjanis Norvelis (Läti), segakoor Sonore (Läti), Kaarli kiriku kontsertkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Andreijs Jansons (Läti, USA). Kavas E. Tubina ?Eleegia? ETW 60, R. Tobiase/E. Tubina ?Ööpala?, H. Elleri ?Neenia?, J. Sibeliuse ?Rakastava? op. 14, E. Oja ?Vaikivad meeleolud?, E. Darzinði ?Valse Melanholique?, Helen Tobias-Duesbergi ?Reekviem? tähistamaks helilooja 85. sünnipäeva.

Kontserdi esimest poolt võiks iseloomustada kolme omadussõnaga: lüüriline, dramatismivaba ja intiimne. Kõik need teosed kulgesid üheainsa väljahingamisena, mis oli õrn ja malbe nagu suveõhtu tuulehoog. Polegi nagu mõtet iga teost ja selle esitust eraldi analüüsida, sest neid lüürilisi keelpilliorkestriteoseid kuulates tekkisid küllap kõigi puhul ühed ja samad mõtted.

Võiks ju kurta, et oli vähe publikut ja Tallinna Kammerorkester mängis justkui iseendale, puudus see nn. ind või musitseerimisrõõm, soov näidata, milleks võimelised ollakse. Iga hetk kontserdi esimeses pooles sai täidetud ilusa muusikaga, selle sõna kõige otsesemas tähenduses, kuid armastus ilusa muusika vastu põles tasase leegiga, kirg selles lõõmama ei löönud. Aga ma ei kurda, sest orkestri intiimne ja tasakaalukas musitseerimisstiil sobis vähese publikuga.

Läti päritolu Ameerikas elav dirigent Andreijs Jansons on maailmas hinnatud tänu võimele avastada ja kontserdikavadesse lülitada harva esitatavaid ning teenimatult varju jäänud meistriteoseid (kavalehelt). Tema dirigeerimisstiil mõjus veenvalt oma mõnusalt rahuliku täpsusega, dirigent juhatas Eesti heliloojate teoseid teatud respektiga, rõhutades oma liigutustega valdavalt vaoshoitud meeleolu.

Ei ütleks, et Soome suurima sümfooniku Jean Sibeliuse teos ?Rakastava? (1893/1911) oleks Eesti heliloojate teoste vahelt välja hüpanud, see jätkas sama tagasihoidlikku kulgemist lüürilisel muusikamaastikul. Võib-olla siiski oli Sibeliuse teose kõigis kolmes osas kuulda rohkem arendust. Osade pealkirjad ? ?Rakastava?, ?Rakastetun tie? ja ?Hyvää ilta ? jää hyvästi? ei vajanud ilmselt eesti publikule tõlkimist ning andsid teosele programmilise mõõtme, nii et kuulates oli võimalus üht-teist muusikavälist juurde kujutleda. Kuigi mulle tundub, et armastuse tunne, mida helilooja püüdis ilmselt muusikasse valada, polnudki muusika olemusest nii selgesti eraldatav. Mõlemad ?töötavad? vaid tunnetuslikul tasandil, on midagi raskesti kombatavat ja sõnadesse kas võimatu panna või väga erinevatel viisidel kirjeldatavad.

Ühtlasest lüürilisest kulgemisest eraldus minu kõrvus hoopis esimese kontserdipoole viimane teos ? Emils Darzinði ?Valse Melanholique?, mis mõjus oma tantsulisuse tõttu rosinana suhteliselt ühetaolises meeleolus. Kui eelnenud lugusid kuulas publik valdavalt tõsise ilmega, siis selle loo ajal ei saanud naeratust tagasi hoida.

Võiks öelda, et ka Helen Tobias-Duesbergi ?Reekviem? kujutas endast kulgemist, kuid sugugi mitte ühtses meeleolus. ?Reekviemi? iga osa oli isemoodi karakteriga, kild kirjus mosaiigis, mis liikus vääramatu jõuga lõppude lõpu poole.

Rahvusooperi Estonia solist Heli Veskus on sel kevadel ennegi end imetlema pannud, näiteks Mascagni ?Talupoja au? kontsertettekandel mõned nädalad tagasi. Tema helge ja meloodiline Recordare harfi saatel mõjus kui armastava peategelase aaria kusagilt tundmatust ooperist.

Kui püüda kriitikat teha, siis need kohad, mis segasid kuulamisel teosest täit rõõmu tundmast, olid koori kõrged noodid, mis peaaegu alati jäid madalaks või kõlaliselt ?kitsaks?. Et kontsert oli kahe naabermaa ühistöö, tuli lisaks Läti Rahvusooperi solistide kaasamisele välja veel pisinüansis, kuidas Eesti koori helisev l-häälik segunes läti koori Sonore tumeda l-iga, kallutades balanssi kord ühe, kord teise maa kasuks.

Enne kontserti õnnestus mul mõtteid vahetada helilooja endaga. Energiast pakatava vanaproua tohutust mälestustepagasist hüppasid välja mõned eredamad killud. Sündinud pea üheksa kuud pärast oma isa, Rudolf Tobiase surma, ei ole Helen Tobias-Duesberg kunagi oma isa kohanud, kuid isa vaim on saatnud teda terve elu ja juhtinud eluteel, mis täis armastust muusika vastu. Õppides esimese Eesti Vabariigi ajal Narva-Jõesuu algkoolis, mille koridoris olid seinal Eesti riigipeade ja kultuuritegelaste pildid, käis väike Helen Tobias igal hommikul oma isa pildi all, et teda uue päeva algul tervitada.

Mulle tundus, et Helen Tobias-Duesbergi isa vaim hõljus ka ?Reekviemi? ettekande ajal kuulajate-esitajate peade kohal, ilmutades ennast võimsates fugaatodega pikitud koorinumbrites, teravakõlalise harmoonia lahenemisel konsoneerivasse, ekspressiivselt romantilisse helikeelde ja nii mõneski muusika ja esituse nüansis. ?Reekviem? oli kui oratooriumi tütar, täiskasvanud ja elujõuline, kuid õrnem ning tundlikum. Mitte nii hoiatav ja ähvardav, vaid lohutav ja hooliv. ?Reekviem? sisendas, et pole mõtet karta. Tuleb vaid loota, et tee lõpus ootab meid lohutav valgus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming