Tubli samm ajaloolise mängumaneeri suunas

Saale Fischer

Sarja „TKO kammermuusika” avakontsert „Toretsev barokk”: 

Olga Voronova (viiul), Elo Tepp (viiul), Kaido Kelder (tšello), Reinut Tepp (klavessiin) 13. X Mustpeade majas.

Vanasti oli lihtsalt muusika ja oli vanamuusika. Kahe leeri vahel lepiti kokku ja pandi maha piiripost, nii umbes 1750. aasta kohale. Repertuaar jaotati vennalikult: Mozart sulle, Monteverdi mulle, Bachist osa sulle, teine mulle. Keegi üksteist ei seganud, ühed ei astunud piirist edasi ega teised tagasi.

Tänapäevaks on kindlaks tehtud, et muusika on siiski üks järjepidev distsipliin, mille kokkuleppelisest piiritulbast ajateljel astuvad ühte- ja teistpidi üle – khm – nii muusikud kui vanamuusikud. Võib vist lausa öelda, et „ülejooksikud” on kahe maailma vahele sisse kõndimas laia rada ja alati ei pruugi kuulaja enam täpselt tajudagi, kustpoolt on tulija. Ja üldse – kas interpreetide-dirigentide muusikastiilide kaupa „sahtlitesse” jaotada ongi tänapäeval enam aktuaalne?

Ardo Västrik kirjutab Sirbi eelmises numbris „Kuldse klassika” sarja raames antud TKO kontserdi arvustuses, et „oma kõlataotluse ja artikulatsiooni poolest on orkester liikunud järjest nii-öelda barokilikuma väljenduse suunas” ning avaldab pisukest kartust, et seda rada mööda jätkates on meil varsti tegemist barokkorkestriga, mille repertuaarist kaovad romantilised ja nüüdisteosed. Usun, et see kartus on asjatu. Asendagem siinkohal sõna „barokk” laiema mõistega „ajastutruu interpretatsioon” ja imestagem, kui edukalt on viimasega kaasa läinud kas või Berliini Filharmoonikud, kelle modernpillidel esitatud Vivaldi või Händeli tõlgendused on sama usutavad kui kutseliste barokk­orkestrite oma. Ammuks need ajad olid, kui Bachi-Händeli esitamiseks modernorkestriga veeretati küll lavale lisaks klavessiin, ent välja tuli ikka Wagner. Traditsiooniline sümfooniaorkestri repertuaar on berliinlastel aga jätkuvalt kavas. Niisiis jõuame Ardoga kokkuvõttes ikkagi samale järeldusele: „mitmesuunaline areng on iseloomulik tänasele maailmale”.

Eelnevat arvesse võttes võib vist igati ootuspäraseks pidada asjaolu, et Tallinna Kammerorkestri uus kammermuusikasari Mustpeade maja vennaste saalis, mille raames orkestrandid astuvad publiku ette väiksemate koosseisudega, avati just barokkmuusikaga. Kõlasid Telemanni ja Bachi (trio)sonaadid, muuhulgas kontserdipäevale sobivalt triosonaat „Esmaspäev” („Lunedi”), groteskne-koomiline „Gulliveri süit” kahele viiulile Telemanni sulest või näiteks imekaunis Bachi G-duur viiulisonaat BWV1021. Kahe solisti (Olga Voronova ja Elo Tepp) ning tšellost ja klavessiinist koosneva continuo-grupi (Kaido Kelder ja Reinut Tepp) ühine kava kulges muhedas vaimus, modernsetel keelpillidel tantsisklesid ajaloolised poognad ja nii kõlas kui artikulatsioonis oli ansambel astunud tõepoolest tubli sammu traditsioonilistest mängumaneeridest ajalooliste suunas. Ehk pingutusest mitte kõlada liiga romantiliselt või millegi muu tõttu kadus koos vibrato’ga pisut barokkmuusika (aeglaste osade) lüürilisusest ja laulvusest, seda eriti saate osas, kuigi siin tulevad ehk mängu juba ka maitse-erisused. Muidugi võiks ka norida retooriliste vabaduste ja dünaamilise diferentseerituse kallal, ent kokkuvõttes oli tulemus üllatavalt meeldiv, nii et arvatavalt esimest korda sellisena koos musitseerinud ansamblile võib tulemuse puhul küll tunnustust avaldada.

Korraldusliku külje pealt: väikese õlakehituse tõi kaasa kontserdi peakiri „Toretsev barokk”. Omavahel öeldes olen külastanud sel aastal Tallinnas veel kontserte pealkirjadega „Leegitsev barokk” ja „Virtuoosne barokk!”. Pisut ahvatlevam „pakend” oleks ehk aidanud müüa uue sarja avakontserdi ka n-ö pereringist välja, ehkki vennaste saali tooliread olid tol vihmasel esmaspäevaõhtul fännidega küll niigi viimseni täidetud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming