Tuhandenäoline Olari Elts

Toomas Velmet

ERSO ja ALEXANDER JANICZEK (viiul, Austria) OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 14. III.  

Olari Elts on flöödimängija, pianist, koorijuht, kammermuusik; XX sajandi muusika asjatundja, kõige uuema muusika asjatundja; dirigent ja ikka ebatraditsiooniline, kui vaja, ning traditsiooniline kui vaja, muusik-romantik. Loetu on tühine osa Eltsi võimetest, mis järjest enam üllatavad ja ikka üllatavad. Nimelt vist ei mõtlegi välja traditsioonilisemat sümfooniakontserdi kava kui ERSO kontserdil eelmisel reedel Estonia kontserdisaalis. Šabloon on ju selline: avamäng ja instrumentaalkontsert, vaheaeg, suur täismõõduline sümfoonia. Esimese positsiooni parim lahendus on teosed samalt autorilt ning teises reeglina romantiline sümfoonia. Näiteks: Brahmsi „Akadeemiline avamäng” ja Viiulikontsert, vaheaeg, Tšaikovski VI sümfoonia.

Olari Eltsi kava oli järgmine: Felix Mendelssohni avamäng „Suveöö unenägu” ja Viiulikontsert e-moll, vaheaeg, Jean Sibeliuse Sümfoonia nr 1 e-moll. Nii ideaalset šablooni annab välja mõelda, kui juhtida veel tähelepanu, et kogu kontsert kulges helistikuliselt in E. Kui juba šabloon, siis oluline on, et see oleks täiuslik – arvan ütlevat perfektsionist Olari Eltsi.

Ent üllatused on ka siin võimalikud: avamängu ettekandeks tuli ERSO lavale täpselt poole keelpillide koosseisuga ja selliseks see Mendelssohni orkester jäigi. Asja õigustamiseks ei ole vaja kaua argumente otsida, kuna instrumentaalkontserdi saateaparaadiks on see vägagi normaalse suurusega ning avamängugi kohta võib öelda, et see ju lavateose illustratsioon – kui suured need Mendelssohni-aegsed orkestrid siis ikka olid.

Kindlasti oli Eltsil õigus nii toimida ja see äratas huvi, seda enam, et nii talitatakse küll ja väga kõrgel tasemel. Näiteks võib siin nimetada viimaste aegade suurimat Beethoveni-elamust Deutsche Kammerphilarmonielt Julia Fischeri ja Paavo Järviga. Kahjuks see pool ERSOst ei anna Deutsche Kammerphilharmonie mõõtu välja ja minu, s.t kuulaja huvides oleks avamängus ehk arvukamalt enam keelpille rakendada, siis oleks ka partituur rohkem kõlalises tasakaalus olnud.

Mendelssohni e-moll Viiulikontserdi solist oli Alexander Janiczek, Salzburgis sündinud poola-tšehhi päritolu viiulikunstnik ja dirigent (Šoti Kammerorkester 1999–2002). Selleks ajaks pidanuks saalis olema kõik need, keda huvitab kuulata, kuidas üks Antonio Stradivari viiul, nimelt „exBaron Oppenheim” (1716) kõlab ja välja näeb. See instrument on huvitava käekäiguga, mis on jälgitav 1827. aastast, kui seda oma kallisvara demonstreeris Pariisis Luigi Tarisio (1790–1854), öeldes, et pill on seisnud kasutamata alates valmimisest 1716 (!) saadik. Üks jälgitav rida on omanikest, kelle jada Tarisiost alates on aegade jooksul jõudnud Austria Rahvuspangani aastaks 1993.

Huvitavam rida on aga nendest, kes seda viiulit on mänginud ja oma professionaalset karjääri edendanud. Esimene teada viiulikunstnik on Karl Halir, keda teame kui Joachimi kvarteti teist viiulit ja kes on ajalukku läinud kui Sibeliuse Viiulikontserdi uue versiooni esitaja Berliinis Richard Straussi juhatusel. Edasi mängis sel viiulil Gustav Exner (Haliri kvarteti teine viiul), siis Willy Hess, kes küll eelistas Giovanni Battista Guadagnini instrumenti ja veel 1940. aastal sündinud Günter Pichler (Viini Filharmoonikute kontsertmeister), ning alates aastast 2001 meid nüüd külastanud Alexander Janiczek.

Mis see informatsioon meile ütleb? Näeme ühe suure meistri instrumendi käekäiku läbi ajaloo, kuid mõnevõrra kinnitab ka minu esimest muljet, et see „exBaron Oppenheim” on oma õdede hulgas kammerlikum, et mitte öelda ka jumelt kahvatum. Kuid stradivaarius on stradivaarius, neid tasub alati imetleda. Alati ei ole võimalik eristada, kas solisti peentehnika kadudes on süüdi viiul, orkester või solist, kuid Mendelssohni e-moll Viiulikontserdi puhul kipub pilk küll suunduma solisti suunas, kuigi ka selles saateaparaadis domineerisid puhkpillid minu traditsioonide kütkes kõrvadele mõnevõrra liigselt. Muide, kontserdi kolmanda osa tempomärkides on tavaks kirjutada lisaks Allegretto non troppo’le veel pärast punkti Allegro molto vivace. Muidu ei saa ju aru, miks sooloviiul flöödiga koos ei ole.

Kontsert jätkus pärast vaheaega olarieltslikult hoopis teises võtmes. Jean Sibeliuse Sümfoonia nr 1 e-moll op. 39 (1899) oli kui teisest ooperist või vähemalt teisest ja palju paremast vaatusest. Suure orkestri täiskõla ja solistide perfektsed ja emotsionaalsed esitused (Toomas Vavilov), keelpillide sügav intensiivsus ja kogu teose vormiselgus tõstsid selle Sibeliuse oopuse Sibeliuse-nimelise dirigentide konkursi võitja juhatusel tasemele, mida me harilikult kuuleme vaid soome tipporkestrite esituses.

Mulle tundub, et viimaste aastate repertuaar ja suuremad kordaminekud on seotud ERSO peadirigendi veendumusega, et hea sümfoonia on suure koosseisuga sümfoonia ja hea sümfooniaorkester on suur sümfooniaorkester. Ega see vale pole, aga väikese koosseisu meisterlikkus ehk pisut teisiti öeldes individuaalne meisterlikkus saab ju ainult tõsta kogutaset ega tee seda mitte halvemaks.

Teine variant on oletuslikult asjaolu, et ehk on juba tunda alateadvuslikku interregnum’i aega. Kust muidu see kollektiivselt hajevil seisund, kevad on ju veel kaugel, lumi võib veel maha sadada (ja sadaski!).

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming