Tuled kustusid

Toomas Velmet

Tallinna Filharmoonia ja Eesti Kontsert lõpetasid kontserdihooaja Tallinna Kammerorkestri hooaja lõppkontsert „Haydn”: solist Silver Ainomäe, dirigent Risto Joost 10. V Mustpeade majas. Mustpeade majas oli tulede kustutajaks Risto Joost koos Tallinna Kammerorkestriga ja kogu kava oli koostatud lihtsa valemiga Joseph Haydni teostest. Haydnil on teatavasti 104 sümfooniat ja sel õhtul olid kavas nr 1 D-duur Hob.I:1 ja nr 104 D-duur Hob.I:104 „Salomon” ning nende vahel Tšellokontsert C-duur Hob. VIIb:1, solistiks Colorado sümfooniaorkestri (USA) soolotšellist Silver Ainomäe. Colorado sümfooniaorkester tegutseb osariigi pealinnas Denveris, selle resident-dirigent on Scott O’Neil ja dirigent Andrew Litton. Colorado on mägine osariik ja seetõttu ei tekkinud küsimusi, miks solist tuli lavale kahe karguga. Artist siiski paraneb ja mäng ei kannata sugugi selle vigastuse tõttu. Haydni C-duur kontsert vajab pisut kommenteerimist, sest aastani 1961 ei teadnud muusikamaailm sellest midagi peale paari visandi ja teos oli loetud kadunute hulka. 1961. aastal avastas muusikateadlane Oldřich Pulkert Praha rahvusmuuseumis teose partituuri koopia ja see oli sensatsioon. 1962. aasta 19. mail toimus festivalil „Praha kevad” C-duur kontserdi XX sajandi esmaesitus tšehhi Casalsi Miloš Sádlo (1912–2003) soleerimisel koos Tšehhoslovakkia Raadio sümfooniaorkestriga, dirigeeris Sir Charles Mackerras, sama koosseisuga valmis ka teose esimene plaadistus. Sádlo on tähelepanuväärne nähtus XX sajandi tšellistide hulgas oma pika karjääri ja suure huviga nüüdisaegse tšellomuusika vastu. Kuid Haydni avastuse kõrval on ta kontserdilavale toonud ka AntonÍn Dvořáki Kontserdi A-duur, mis küll sellist populaarsust ei saavutanud nagu ülipopulaarne Kontsert h-moll, kuid teos on trükitud klaviiri ja partituuri näol olemas – ja küll see populaarsuski saabub. Haydni Kontsert C-duur tõrjus kauaks ajaks kõrvale autori seni tuntuima Kontserdi D-duur, mis hakkab alles nüüd taastama oma positsioone. Haydni sümfooniatega nii palju sensatsioone ei meenu, vähemalt nr 1 ja 104. seoses.

Mustpeade maja üldse ja selle Valge saal eraldi on visuaalselt ja meeleolult ideaalne paik Haydni muusika esitamiseks. Akustiliselt see nii hea ei ole, kuid meie akustikaguru Linda Madalik juba tegeleb majaga. Risto Joost, sügisest TKO peadirigent, paigutas orkestri nn Viini istumisega nii, et kontrabassid jäid saali teravnurka, ja juba see parandas tunduvalt partituuride läbipaistvust ja kõlaliselt võis esitatavaga rahule jääda. Esimene sümfoonia on esimene ja juba seepärast põnev, kuigi seda ei mängita just sageli. Kahe Presto vahele jääv Andanteainult keelpillidega oli nähtavasti novaatorlik vormivõte ja mõjub tänapäevalgi nauditavalt. Tallinna Kammerorkester on suurepärases vormis ja kontakt Risto Joostiga paljutõotav. Dirigendist lähtuv impulss jõudis selgesti tajutavalt orkestrini ja sealt publikuni.

Silver Ainomäel on eespool tutvustatud Kontsert C-duur repertuaaris juba ammu ning tema esituski siin kuuldud, kuid seekordne oli vaimustavalt filigraanne. See pole lihtne ülesanne ja tuleb kogemusega, mida Ainomäel näib olevat juba kogunenud piisavalt. Ta suutis täielikult vältida teoses peituvaid karisid nagu I osa kõlaline forsseerimine, II osa üliaeglane tempo ja liialdused III osa allegro molto’ga, mida kuuleb alalõpmata ka suurimatelt virtuoosidelt. Ainomäe üleolek tekstist oli valdav, mis võimaldas puhta lehena muusikale keskenduda. Ei pea lisama, et vastuvõtt oli ülitormiline.

Kontserdi teises pooles esitati vist Haydni populaarseim („Lahkumissümfoonia” kõrval) ja küpseim 104. sümfoonia. See äärmiselt nõudlik tekst oli proovides viimistletud maksimumini, mis lubas kogu aparaadil ennast väljendada täiuslikult. Joost tõotab palju, on astunud selle kontserdiga eeslavale ja kindlasti jätkab seal sügisel, kui astub peadirigendi ülesannetesse.

Eesti Kontserdi ja Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert, solist Ivari Ilja, dirigent Paul Mägi 16. V Estonia kontserdisaalis.

Kui Tallinna Filharmoonia kustutas tuled, siis Eesti Kontserdi saalidest oli seni hooaja lõpetanud ainult Pärnu kontserdimaja ERSO ja Neeme Järviga. Nüüd, alates 16. maist lõpetas Eesti Kontserdi hooaja Estonia kontserdisaalis, Vanemuise ja Jõhvi kontserdimajas Vanemuise sümfooniaorkester koos Ivari Iljaga Paul Mäe juhatusel. Kõiki meie tänavusi hooajalõppe ühendab üks ühine ja hästi meeldiv joon: kõik lõpetamised sisustasid absoluutselt kõrgetasemelised interpreedid, meie endi orkestrid ja dirigendid!

Ivari Ilja oli valinud kahe „klaverihelilooja” Schumanni ja Chopini väiksemad ja harvem esitatavad teosed, mis pole kontserdivormis. Tõsi, Schumanni teost Introduktsioon ja Allegro appassionato G-duur op. 92 on pealkirjastatud kui „Konzertstück’i” ja sellisena tuleb seda ka võtta. Chopini Andante spianato ja Grande polonaise brillante op. 22 on vormilt sarnane: Andante spianato täidab introduktsiooni ülesannet. Niipalju kui on vormilist sarnasust on ka muusikalisi erinevusi, mis lubab neid teoseid väga efektselt kõrvuti esitada. Professor Ilja on suur kõlameister oma instrumendil ning tal jätkub nii kõlalist kandvust kui värve nii Schumanni kui Chopini tarvis. Efektseim oli muidugi Polonaise’i briljantne tehnika ja sealjuures dirigendi osa saatjana, mis oli haruldaselt täpne. Estonia kontserdisaali Steinway kapatsiteedid on lõpukorral, kuid Ilja oskas sealt välja võluda rohkem, kui pill tegelikult võimaldab. Publik oli siiralt vaimustunud – see oli interpreetide esile kutsutud torm, mis saalis möllas.

Kava teine pool oli sisustatud kahe sümfoonilise poeemiga Ottorino Respighi „Rooma triloogiast”. Need kaks neljaosalist poeemi „Rooma purskkaevud” ja „Rooma pidustused” kulgevad attacca ja ka poeemide vahel ei tõmmatud hinge. Esitus on suur katsumus kõigile peale publiku, kes võis nautida Respighi fantaasiat oma lemmiklinna võlude kujundamisel partituuris. Vanemuise sümfooniaorkester mängis peadirigent Paul Mägi juhatusel äärmise hasardiga, teosed olid kujundatud karakteerselt ja temperamentselt. Küll seal üht-teist juhtus ka, kuid mitte olulist, kui välja arvata mõni ebaõnnestumine meie rahvusliku „õnnetuse”, instrumendiga nimega metsasarv, kuigi koosseisus teatakse olevat ka väga häid spetsialiste ses vallas.

Kokkuvõttes oli see õnnestunud ettevõtmine, et Tallinnas lõpetas hooaja Vanemuine ja Pärnus ERSO. Ja, mis eriti oluline, meie oma interpreedid siin, seal ja kolmandas täissaalis ja suure eduga – me oleme seda oodanud. Tuled on kustunud, kuid suvehooaeg algab kõigil kollektiividel kohe ja täisvõimsusega. Selleks jõudu kõigile kontserdikorraldajatele, küll aplausi jätkub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming