Tulevärk kõikvõimalikes nüanssides

Tõnu Reimann

„Eesti muusikute gurmee – Tallinna Muusikakeskkool 50” ERSO sarjas „Meistriklass” 11. XI Estonia kontserdisaalis. Muusikakeskkooli ja ERSO gurmeekontsert oli suursündmus, mis tuletas meelde, kui tulemuslik võib olla üks õige otsus hariduse vallas: 50 aastat tagasi loodud TMKK on institutsioon, kus oma põhiteadmised ja oskused on omandanud üle tuhande noore muusiku, kellest suur osa on konkurentsivõimelised ka Euroopa muusikamaastikul. Kõrgemad õppeasutused Viinis, Berliinis, Londonis jm ei ole mõeldud põhioskuste omandamiseks ja seetõttu õpivad seal suurel määral ida poolt tulnud noored muusikud. Austrias riigistati sellest aastast lastemuusikakoolid, et oma maa õpilased saaksid süsteemse ja edasiõppimist võimaldava hariduse. Huvitav, kui kaua läheb aega, et Eestis üks vale otsus (huvialaõpe) ära muudetakse ja laste algõpe taas integreeritakse riiklikku muusikaharidussüsteemi, mille parimaks vormiks ongi meie juubilar Tallinna Muusikakeskkool.

Juubelid on toredad. Igapäevase töö asemel on kokkutulemise, äratundmise ja koosolemise rõõm – vaim on elevil. Selle meeleoluga haakus suurepäraselt Mihkel Keremi kontserdi avapalaks loodud „Fanfaar” orkestrile – richardstraussilik elurõõmust pulbitsev lühivorm, mis kuulutas kontserdi alanuks. Dirigeeris Mikk Murdvee, kes on selle peamiselt Londonis tegutseva helilooja ja viiuldaja kammermuusikat mitmeti propageerinud. Sama taktikepi all jätkus kava Camille Saint-Saënsi poeemilaadse teosega „Muusa ja poeet”, solistideks Arvo Leibur ja Henry-David Varema. See heakõlalisusel ja tooniilul põhinev oopus sobis igati mängijate natuurile. Solistid olid heas tasakaalus. Mõningane pingestatus repriisis oleks ehk esitust rikastanud, aga nauditav oli see niigi.

Kava jätkus uute maitsete, värvide ja nüanssidega. Kui kõrvuti kõlab kaks sellist teost nagu Carl Maria von Weberi Romanss ja Alla polacca (Klarnetikontserdist nr 2 Es-duur) ning Tõnu Kõrvitsa „Teispool päikesevälju”, siis tajud, kuivõrd erinevad on need kaks maailma oma mõtetelt ja tundelaadilt – tundub uskumatu, et neid muutusi suudavad kajastada ikka needsamad kaksteist pooltooni. Nii Toomas Vavilov (klarnet) kui Martin Kuuskmann (fagott) demonstreerisid omal pillil muusikalisest materjalist arusaamist, täiuslikkust instrumendi valdamisel, laia dünaamilist ampluaad, säravat virtuoostehnikat, sisukaid fermaate jpm. Vavilovit ja Kuuskmanni ühendas veel üks ühine joon: „… on temperamenti!”, kui tsiteerida Ants Laikmaa lemmikütlust hea kunsti puhul. Weberi saadet toetas oma täpsel ja delikaatsel moel Vello Pähn, Tõnu Kaljuste omakorda aitas Kuuskmanni oma võimega haarata muusikat ja seda pikas plaanis juhtida, lastes solistil välja mängida tavatult pikki fraase (ringhingamine).

Esimese osa lõpetas Mihkel Polli esitatud Tšaikovski Esimese klaverikontserdi teine ja kolmas osa, dirigendipuldis Anu Tali. Selles oli palju ilusaid hetki, alates sobivast kõlavärvist Andantino semplice’s, sujuvas üleminekus osa keskmisele sillerdavale lõigule – ja tõlgitsustahet jagus finaaligi, kus tõusud olid hästi ette valmistatud ja lõpuni viidud. Pisut häirima jäi kolmandas osas koostöö saatega.

Pärast hingetõmmet jätkus gurmeevalik Ülo Kriguli kontsertpalaga löökpillidele ja orkestrile („Ringing Options” trummidekomplektidele, vibrafonile ja marimbafonile), solistiks Vambola Krigul, kus nooruslikult pulbitsevas perpetuum mobile’s määravaks tõusiski kõlade vahelduvus ja valik. Lugu on kirjutatud hea mõõdutundega – just sobival hetkel suubub see resigneerunud pikkade poognate seisundisse. Juhatas Paul Mägi.

Nagu kavaleht lasi aimata, sai järgmiseks ooperiaariate asemel (Annely Peebo haigestus) kuulda Wagneri eelmängu ja „Isolde armusurma” ooperist „Tristan ja Isolde”, dirigendipuldis Andres Mustonen. Seda tüüpi galakontserdid on orkestrile üsna ebatänuväärsed: esitused liiguvad emotsionaalses kõrgliigas, samas on tegu valdavalt saadetega – mängimist vähe, jälgimist palju. Lisaks solistidele vahetusid sel kontserdil pidevalt ka dirigendid, neid oli kokku seitse. Pole ime, et kulus veidi aega, kuni orkester leidis oma kõla, aga peagi rullusid Wagneri lained rahulikult ja täiskõlaline sügavus vaid lisandus. Brahmsi „Ungari tants” oli esitatud hea tempovalikuga.

Ma ei tea, millistel põhimõtetel kava koostati, kuid silma torkas, et pool solistidest mängis instrumentaalkontsertide osi. Mõnel puhul, kui tegemist oli karakteerse muusikaga (Weber, Britten), töötas see hästi. Ent Tšaikovski ja eriti Sibeliuse kontserdi puhul, mis on väga terviklik teos, hakkas häirima. Sibeliuse Viiulikontserdi Adagio rahu ja väljapeetus on ikkagi loomulik jätk esimese osa ekspressiivsusele. Seda soovi oli paraku tunda vaid solisti taotlustes. Kolmas osa viidi läbi rütmiliselt tasakaalukalt ja Andrus Haavale omaselt – jõuliselt. Dirigeeris Olari Elts.

Pika kontserdi lõpuks tulid lavale Ivari Ilja ja Paul Mägi, kes suurepärases koostöös mängisid Benjamin Britteni Impromptu mažoorminoorsed motiivid intensiivsusega, mis hiljem kummitama jäid ja panid väärika lõpp-punkti kontserti lõpetava marsiga (Klaverikontserdist op. 13), mis oli tulevärk kõikvõimalikes nüanssides. Kui esitataks teost tervikuna, läheksin kindlasti kuulama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming