Tulevased kullakera hoidjad noortepeol

Rahvamuusikapeo eestvedajad julgustasid juhendajaid kasutama traditsioonilist meistri-õpipoisi meetodit, et arendada kuulmise järgi noodivaba õppimist.

MAILI METSSALU

Rahvamuusikapidu XII noortepeol „Mina jään“ 1. VII Poolamäe pargis. Loominguline juht ning lõõtspillide ja koondorkestri liigijuht Juhan Uppin. Liigijuhid Pille Karras (kandled), Enrik Visla (viiulid), Kristel Laas (akor­dionid) ja Joosep Sang (mandoliinid).

Rahvamuusika kuulub tantsimisega kokku ja rahvamuusikapeo loojate eesmärk oli näidata just suurimal rahvakultuuri sündmusel, et peale koorilaulu ja lavale seatud rahvatantsu on meie noorte seas elujõuline ka traditsiooniline pillimäng. Kuna tantsupidu kui teatraalse kunsti valdkonda kuuluv suurteos eeldab praeguses formaadis muusikutelt üdini professionaalset esitust, siis verinoori rahvamuusikuid tänavusel peol tantsupeobändi hulgas kahjuks ei olnud. Väikesed pärimusmuusikud said oma võimekuse ja tehtud töö ettenäitamiseks võimaluse just rahvamuusikapeol.

Peo loominguline juht Juhan Uppin oli keskendunud laste juurtetunde kasvatamisele ja siinsel maal läbi aegade kõlanud muusika väärtuse esiletoomisele. Noorimate hulgas on oluline tutvustada Eestis kasutatud pille ja teha nende mängimine põnevaks – siis jätkub tulevasi „kullakera hoidjaid“ ka edaspidi. Peo eestvedajad julgustasid laste juhendajaid kava lugude õppimisel kasutama just traditsioonilist meistri-õpipoisi meetodit, et arendada kuulmise järgi noodivaba õppimist ning pakkuda õpilase ja õpetaja ühise musitseerimise mängumõnu. Traditsioonile toetudes on õpiprotsess ka vahetum. Selle juures peab õpetaja olema avatud ja leidma rahvamuusikas tänapäevaga meeldivaid seoseid, nii et see köidaks lapse tähelepanu. Nagu iga õppimise juures, on ka pärimusmuusika puhul oluline laste tunne, et nende oskusi ja mängimist hinnatakse ning et sellel on ka väljund. Just sellepärast oli oluline pidada rahvamuusikapidu koos laulu- ja tantsupeoga.

Akordionite osalemine rahvamuusikapeol oli esialgu küsitav, sest tegemist on uuema instrumendiga ning ka lood olid valitud pigem uudisloomingu kui vanade lugude seadete hulgast.

Raigo Pajula

Pidu oli üles ehitatud eri pillirühmadele, millest iga grupp esitas viis kuni seitse pala. Välja valitud olid lõõtsad, kandled, viiulid, näppepillid ja akordionid. Just akordionite osalemine rahvamuusikapeol tundus esialgu küsitav, sest tegemist on uuema instrumendiga ning ka ettekandele tulnud lood kuulusid pigem uudisloomingu kui vanade lugude seadete hulka. Ometi on aktiivsed akordionimängijad hoidnud rahvapärast pillimängu au sees just siis, kui vanemate pillide, näiteks torupilli ja kuuekeelse kandle mängimise traditsioon oli Eestis täielikult katkenud. Ja kui näppepillide rühmas oli rahvapillina esindatud juba ka ukulele, siis õigustab akordion end igati. Nõnda näemegi, kuidas moed ja voolud ning instrumentide kättesaadavus on läbi aegade rahvamuusikat mõjutanud. Lõpuks on kõige tähtsam, et inimene, kel jätkub mängulusti, seda ka rakendada saab. Rahvamuusikapeol ette kantud lugusid oli nii pärimusmuusika kui ka autoriloomingu valdkonnast, mõned olid hoopis välismaised. Liigijuhtide asemel oleksin sel korral piirdunud ainult meie maa päritolu viisidega. Pidu kroonis koondorkestri esinemine ja täitus korraldajate üks eesmärke: noored mängisid ja publik tantsis. Nii saadi kätte parim tantsuks mängimise tunne.

Rahvamuusikapidu oli pealegi jäänud teise etenduse ärajäämise pärast raskemasse seisu, kui korraldajate plaan seda ette nägi. Kohale tulnud publik ei olnud etendusjärgses ülevas meeleolus, vaid pisut pettunud inimeste tuju tuli alles tõstma hakata. Sellega said noored muusikud ja nende õpetajad kenasti hakkama ning nii oli rahvamuusikapidu justkui palsam Kalevi keskstaadioni väravate taha jäänute hingele. Peagi keerutasid tantsuplatsil esimesed paarid ja nii käis just Poolamäel õige pärimuspidu, kus pillimees mängib ja tantsija tantsib. Suurem elevus ja ülevus kandus aga koos tantsupeo tantsijatega spontaanselt aset leidnud peole Vabaduse platsil.

Kogu rahvamuusikapidu oli professionaalne ja läbi mõeldud, terakese elevust lisas ka teleülekanne. Eriliselt jäi kõlama õpetajate rolli olulisus ning nende imetlusväärne järjepidevus selles ametis. Just nemad teevad iga päev pühendunult tööd, arendades pisikeste pillimängijate osavust ning andes neile edasi rahvamuusikailma tunnetuse ja väe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming