Tunneb end elevil kohas nimega …

KARIN KOPRA

Tallinna kammerorkestri XXV hooaja avakontsert 7. oktoobril Mustpeade maja Valges saalis. Solistid Mati Turi (tenor) ja Kai Rüütel (metsosopran), dirigent Risto Joost. Kavas Jaan Räätsa „Kontsert kammerorkestrile nr 2, op. 78“, Wolfgang Amadeus Mozarti retsitatiiv ja aaria „Ombra felice!“ K 255; retsitatiiv ja aaria „Misero! o sogno … Aura, che intorno spiri“ K 431 ning Gustav Mahleri „Laul maast“ kontraaldile, tenorile ja orkestrile Glenn Cortesi seades.

Midagi tuttavlikku, unustatut ja uudset, meeleolu sügavast spliinist kuni džässi­kontserdi fiilinguni – nii võiks iseloomustada Tallinna kammerorkestri XXV hooaja avakontserti. Avaõhtu kontseptsioon oli hoolikalt läbi mõeldud kooslus eri ajastutest ja stiilidest, mis pigem moodustas ühtse terviku kui püüdis iga hinna eest publikule meeldida. Kogu ettevõtmist saatis pulbitsev, ühele 25aastasele kohane positiivne energia, mis kandus nagu pingpongipall eri suundades – dirigendi, orkestri, solistide ja publiku vahel.

Unustatud helide uus hingamine. Jaan Räätsa kaht kontserti kammerorkestrile lahutab tervelt 26 aastat. Kui esimene (op. 16, 1961) omandas pea kultusliku maine, püsides jätkuvalt repertuaaris, siis teine, 1987. aastal Eri Klasi tellimusel loodud teos vajus pärast esiettekannet unustusehõlma. Sama saatus tabab paratamatult suurt hulka heliteoseid, kuna muusika elustamise eelduseks on muusikud. Tore, kui mõni dirigent võtab vahel vaevaks midagi välja kaevata ning publikule tutvustada. Räätsa kontsert nr 2 on stiililiselt sarnane oma eelkäijaga: teose käivitab steve­reichilik energiline korduv rütmi- ja meloodiamotiiv ning kohati meenutab see filmimuusikat. Muusikaline materjal ei nõua kuulamisel pingutust, rohked kordused ning kiirelt tonaalsesse lahendusse suubuvad dissonantsid loovad mõnusa lõdvestunud oleku. Kontserdi lisapalana kõlanud Räätsa esimese kammerkontserdi finaal mõjus endiselt värskelt, selle nooruslik uljus ja humoorikad detailid, mida dirigent sugugi rõhutamata ei jätnud, ning justkui millegi suurema eelootus, varjutasid oma karakteersuses siiski teise kontserdi värvid. Ikkagi, suurepärane teos kontserdi avalöögiks ning kummarduseks maestro Jaan Räätsale, kes tähistab 15. oktoobril oma 85. sünnipäeva.

Lustlikus Räätsa-remix’is liitusid Tallinna kammerorkestriga Tiit Kikas (pildil) ja Raivo Tafenau, kelle fantaasiaküllased improvisatsioonid segasid Mozarti Esimese sümfoonia ja Räätsa kammerkontserdi.

Mati Hiis

Killuke klassitsismi. Lahkumisest, üksildusest ja südamevalust kantud Mozarti kaks kontsertaariat valmistasid justkui kuulajat Mahleriks ette. 20aastase Mozarti kirjutatud retsitatiiv „Ombra felice!“ ja aaria „Io ti lascio“ tõid väga meeldivalt esile metsosopran Kai Rüütli musikaalsuse ja sametise tämbri. Vaid mõnes üksikus kohas oli tunne, et orkester matab laulja hääle, seda just madalamas tessituuris. Mozarti retsitatiiv „Misero! O sogno …“ ja aaria „Aura, che intorno spiri“ kõlas Mati Turi emotsionaalses ja endast kõike andvas esituses – need kvaliteedid saadavad Turi ettekandeid alati, lisaks stiililine mitmekülgsus ja võimas vokaal.

Kammerlik ja värviline Mahler. Kuigi Mahlerit võib pidada heliloojaks, kellele jäi sageli väheks ka traditsioonilise sümfooniaorkestri võimalustest, siis „Laul maast“ Glenn Cortesi seades kammerorkestrile (mis kõlas Eestis esmakordselt) mõjus üllatavalt veenvalt. Kõla oli mahlakas ja paaril korral „ei mahtunud“ heli Mustpeade maja kammersaali seinte vahele. Mahlerile iseloomulik kammerlik orkestrikäsitlus väljendus kenasti igas soololiinis. Siinkohal tõstaksin esile teose viimase osa „Hüvastijätt“ imelised puupuhkpillisoolod, mis vaheldumisi Kai Rüütli võrratute soolorepliikidega moodustasid nauditava terviku. Kui Mati Turi on „Laulu maast“ korduvalt esitanud, siis pigem ooperi- kui kontserdilavadel soleerival Kai Rüütlil oli see esimene kokkupuude antud teosega. Turi ja Rüütli hingestatud esitus sulandus nõudliku dirigendi käe all ühte värvirohke orkestrikõlaga. Mahleri ühe viimase teosena lõpetatud „Laulus maast“ jäävad domineerima psühholoogilised seisundid, nagu elust lahtilaskmine, kahetsus, valu ja allaandmine. Igor Garšnek on kirjutanud, et Mahleri muusikas on loobumist ja lootust (Sirp 18. II 2000). Lisaksin siia veel kolmanda l-i – lohutus, mis jääb tema muusikas vaikselt saatma ka kõige tumedamaid teemasid. Mahleri muusika esitus eeldab küpsust nii lauljalt kui ka dirigendilt, sest tunniajane teos nii sisuliselt kui ka tehniliselt välja kanda on ülimat kontsentratsiooni nõudev ülesanne. Näib, et Mahleri muusika nõuab küpsust ka muusika tekkimiseks vajaliku kommunikatsiooniahela kolmandalt lülilt – kuulajalt.

Eri hoovused muusikapärandi voolust. See, et kogu muusikapärand on omavahel seotud, et üks suund või vool lähtub teisest ja suubub sujuvalt järgmisse, tuli avakontserdi kontseptsioonis väga eredalt esile. Ilma Mozarti ja klassitsismita poleks Räätsa ja neoklassitsismi või Mahlerit kui Mozarti ooperite dirigenti, modernismi ennustajat ning žanripiiride hägustajat. Stiilide segamine on moes. Pärast Mahlerit tekkinud emotsionaalse vaakumi hajutas jätkukontserdi lustlik Räätsa-remix, kus Tallinna kammerorkestriga liitusid Tiit Kikas oma imetabase laserharfiga ning saksofonist Raivo Tafenau, kelle fantaasiaküllased improvisatsioonid segasid Mozarti Esimese sümfoonia ja Räätsa kammerkontserdi. Heliloojad on üldiselt tundlikud oma loominguga ümberkäimise suhtes, aga õnneks vanameister Räätsa nägu säras ja otsustades selle järgi, mida allikad Mozarti isiksuse kohta ütlevad, võib arvata, et nonkonformistlik Mozart oleks ehk kontserdi järel ühismeedias oma staatuseks märkinud: tunneb end elevil kohas nimega Mustpeade maja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming