Tunnustus. Postuumsust ootamata

Kreegi kooripartiide mängimine kitarril-kontrabassil kõlab nagu päris džäss.

JAANUS KANN

Segakoor K.O.O.R. ja Kadri Voorand Trio 4. II Tallinna lauluväljaku klaassaalis. Kavas Cyrillus Kreegi koorilaulud ja nende džässitöötlused.

Kadri Voorand Trio peole kutsumine tekitas afekti, nagu oleks korraga kätte antud nii sünnipäeva-, jõulu- kui ka pulmakingid.

Urmo Männi

Kel kiire, jätku allolev tekst lugemata ja kuulaku selle asemel segakoori K.O.O.R. Facebooki lehel möödunud laupäeval aset leidnud sünnipäevakontserdi katkendit. Edasi tasub aga lugeda eelkõige Mart Saare sõnade pärast, mida ta Cyrillus Kreegi kohta on kirjutanud ja mis kontserdil vahetekstidena ette loeti. Pean neid lõike tsiteerima kahel põhjusel: esiteks on need sedavõrd tabavad – ja teiseks ei ole mul endal lihtsalt sõnu!

„Oma teostes on Kreek ohtralt käsitlend rahvaviise ja kiriklikke rahvaviise ja nende esemeid, neid arendanud kulminatsiooni kõrguseni ning seda kõik teind temale omase meisterliku osavusega,“ kiidab Saar oma kaasteelist, kuid kahetseb: „See aeg on tänamatu eriti sellele, kes muistsete viiside uuesti päevavalgele toomise ja käsitlemise enesele ülesandeks on teind.“* Kuna Peterburi konservatooriumis olevat Kreegile ette heidetud ka andetust kirjutada suu­päraseid meloodiaid, jäi tal üle vaid loota, et küllap tuleb aeg, mil tema loomingut mõistma hakatakse.

See mõistmine tuli alles 20. sajandi lõpukümnenditel ja süvenes ajal, mil mina muusikaakadeemiasse sattusin. Lisaainena võetud džässiteooria kursusel õpitu sai peagi esimese praktilise väljundi mõne bändi asemel hoopis segakooris: kromaatilist walking bass’i, Maj-, dim– ja add2-akorde leiab Kreegi muusikast rohkem, kui arvata võiks. Harmoonia, tundub, võlubki Kreegi puhul esimesena, samal ajal kui tema originaalmeloodiad võivad võõristust tekitada – ilmselt seetõttu, et need viisid ei ole alati horisontaalsed, vaid pigem vertikaalsed ehk tugevas sõltuvuses harmooniast. Kuna ka suur osa džässiimprovisatsioonidest on akordipõhine, on see ehk üks selgitustest, miks Kreegi kooripartiide mängimine kitarril-kontrabassil kõlab nagu päris džäss.

Segakoor K.O.O.R. tähistas oma viiendat sünnipäeva erakordselt võimsalt. Kontsert Kreegi muusikaga on juba omaette kingitus, aga Kadri Voorand Trio peole kutsumine tekitas afekti, nagu oleks korraga kätte antud nii sünnipäeva-, jõulu- kui ka pulmakingid. Voorandi ning tema triokaaslaste Paul Danieli (kitarr) ja Mihkel Mälgandi (kontrabass) ühtsus võimendus kogu esinejaskonnale ning koori- ja soololõigud „arendasid üksteist kulminatsiooni kõrguseni“, kui Saare kombel väljenduda. Justkui oleks moodustunud uus trio koosseisus Kadri Voorand Trio, segakoor K.O.O.R. ja Cyrillus Kreek ning hoolimata sellest, et igaühel on oma tämber, sulanduti märkamatult üksteisesse. Vähemalt samaväärse põhjalikkusega, nagu Kreek rahvaviise korjas ja neist koori­laule seadis, suhtus Voorand Kreegi loomingusse: iga noot ja sõna oli hoolikalt valitud kõlaga, aga ka iga silp, häälik ning sissehingaminegi. Voorand valdab peale tipptasemel vokaaltehnika päris tehnikat ning suudab lauldes opereerida mitme mikrofoni ja loop-aparaadiga.

Voorandist kiirgavat vaimustust on alati nauditav jälgida, paraku ei kohta seda just liiga sageli koorilauljate nägudelt. K.O.O.R. oli sel korral meeldiv eeskuju: lauljate suunurgad, mis keskmisest siiralt kõrgemale küündisid, ning põlved, mis vaevumärgatavalt, ent siiski märgatavalt muusikaga kaasa nõtkusid, väljendasid heameelt nii, nagu üks korralik koorilaulja-eestlane seda teha võikski. Nad tõestasid, et ilmekas esitus ei pea tähendama kohmakat wannabe-gospelit – piisab ka sirgeselgsest väljapeetusest.

Kes tahab K.O.O.R.-i omalt poolt õnnitleda, võiks kinkida paar täiendavat meeshäält. End kingiks ohverdanu saab vastutasuks võimekad ja vaimukad kaaslauljaid ning dirigent Raul Talmari, kelle kirjeldamiseks näppan taas Saarelt: „Teadusliku eruditsiooni poolest oskab ta olla meeldiv, kuna maitse puhtus ja mõõdukuse tunne annab temale neoklassilise iseloomu. Tema vooruste ilme väljapaistvamaks individuaalseks jooneks on tõsiduse noot, millele võivad järgneda huumori, närvilise rõõmu, paroodia ja nalja tuhinad.“ Talmaril on selge visioon, dirigeerimistäpsus ning hoolas töö häälerühmade kõlaühtsuse ja intonatsiooni nimel ühes muheduse ja eluterve suhtumisega.

„Tema viirastustes on teatud läbipaistvus, mis siiski ei osutu tühjuseks, mittekaalutlevus, mis siiski ei osutu mitteolemasoluks, ja täieline kokkukõlavus, mis ei osutu vaikimuseks – ja need kõik sulavad kaugete saladuste horisondil ülimasse seletamatusse harmooniasse,“ kirjutas Saar Kreegist ja kirjutan mina kuulatud kontserdist. Kreegi laiem tunnustus tuli postuumselt. Ärgem oodakem järgmist sajandilõppu, vaid tunnustagem juba praegu neid, „kes muistsete viiside uuesti päevavalgele toomise ja käsitlemise enesele ülesandeks on teind“.

* Mart Saar, Cyrillus Kreek. 40. a. sünnipäeva puhul, Muusikaleht 2. XII 1929.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming