Tüür kui metastiililine looja

Igor Garšnek

Sarja „Portree” Erkki-Sven Tüürile pühendatud kontsert: Harry Traksmann (viiul), Leho Karin (tšello), Marrit Gerretz-Traksmann (klaver), Tallinna Kammerorkester 11. XII Mustpeade maja Valges saalis.

Eelmise nädala neljapäeval tähistas Tallinna Filharmoonia Erkki-Sven Tüüri 55. sünnipäeva üsna tavatult – ühel õhtul kahe järjestikuse kontserdiga Mustpeade majas. Neist esimesel „Portree. Erkki-Sven Tüürˮ Valges saalis sai Tallinna Kammerorkestri ja kammersolistide esituses kuulda Tüüri süvamuusikat: kõlasid „Dedicationˮ tšellole ja klaverile, „Conversioˮ viiulile ja klaverile ning „Flammaˮ ja „Rada ja jäljedˮ kammerorkestrile. Lisaks lugu „Uus ja vanaˮ ansambli In Spe repertuaarist (kaastegev Riho Sibul elektrikitarril). Vahetult järgnenud teisel kontserdil (TAFF Clubi sarjas) Keldrisaalis pakkusid aga laulja Kadri Voorand ja ansambel Heliotroop oma muusikalisi nägemusi Tüüri-aegse In Spe lugude varamust. See on ka „süvaˮ, aga siiski ikkagi proge-rock.

Tüüri loomingu kõrval oli mõlema kontserdi ühisnimetajaks see, et publiku ees võeti ka sõna: esimesel kontserdil rääkis helilooja stiilist ja vestles temaga muusikateadlane Kerri Kotta ning Heliotroobi esinemisele eelnes umbes pooletunnine talk show, kus innustasin Erkki-Sven Tüüri tema In Spe ja rock-muusiku aegadest rääkima.

Põhjuse kommentaariks andis mulle ennekõike see, et minu arvates tabas Kerri Kotta kontserdil Tüüri muusika stiili iseloomustades üht väga olulist nähtumust: nimelt on see tema loomingulist tervikpilti vaadates metastiililine. Eesliidet meta– tuleb siin tõlgendada kui üle(ne)– ja/või ümber-, seega pole tegu eri stiilide kõrvutamisega (nagu näiteks polüstilism), vaid nende sünteesiga.

Kerri Kotta tõi Tüüri loomingulises käekirjas välja küll kolm algimpulssi (heakõlaline meloodiline liin, atonaalne kompleks ja rütm), mis on tema metastiililisuse aluseks, kuid selliseid komponente võib Tüüri muusikas leida ka rohkem.

Talk showʼs selgus, et sama loominguline printsiip toimis Erkki-Sven Tüüri puhul vaimurikkalt ka tema In Spe muusikas aastatel 1979–1983: ka tollal kohtusid seal proge-rock, gregoriaani monoodia ja keskaegne ilmalik tantsulisus. Olemata puhtal kujul ükski neist stiilidest päriselt (v.a ehk proge-rock), küll aga stiilide- ja piirideüleselt.

Kui nüüd lisada,, et neil järjestikustel kontsertidel avanes Erkki-Sven Tüür kui loomepersoon publiku ees peale oma komponistirolli ka dirigendina (juhatas hea manuaalse tehnikaga Tallinna Kammerorkestrit), laulja-klaverimängijana (In Spe aegse loo „Uus ja vanaˮ esituses koos Riho Sibula ja TKOga) ning sõnaosava, auditooriumi haarava vestluspartnerina, siis avanes täiesti renessanslik pilt – metamuusik, kes võib aegade hämarusest meelde tuua näiteks kas või Leonardo da Vinci kõikehõlmava universaalsuse. Huvitav, mida Leonardo arvaks tänapäevasest kitsast spetsialiseerumisest nii muusikas, teaduses kui kujutavas kunstis?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming