Ühes hingamine või koos kuulamine

Tiina Mattisen

Nädal pärast XXV laulupidu näitas ETV oma „Suveklassikas” Berliini Filharmoonikute ja Simon Rattle’i esinemist Berliinis Waldbühne vabaõhulaval, kuuldavasti Euroopa ühes kauneimas, enam kui 20 000 kuulajat mahutavas amfiteatris. Pisut kergem, ent stiilne kava (valik sümfoonilisi rapsoodiaid), esitajaid vääriv teostus, hea kuuldavus ja nähtavus ning tänulik publik – igasuvine oodatud ja armastatud traditsioon. Samas suvekontsertide sarjas on Neeme Järvi viinud kuulajad koos selle suurepärase orkestriga reisile tuhande ja ühe öö muinasjuttudesse ...

Kümme aastat tagasi, kui Ants Soots oli XX sajandi viimase  üldlaulupeo kunstiline juht, lähtus ta ideekavandi vormimisel Tobiase mõttest – laulupidu olgu muusikapidu. Laulupidude ajaloos esmakordselt sisustasid toona esimese, laupäevase laulupeokontserdi valikkoorid koos sümfooniaorkestriga. Vokaalsümfoonilisele kavale eelnes avaplokk – juuresolemine ja osasaamine kõigile lauljatele –, millele järgnes kontsert maailma ja Eesti muusika klassikasse kuuluvatest teostest, kõlas ka Eino Tambergi selleks peoks valminud kantaat „Jalatäis maad mõtte ja südame tarvis”. Sama suunda jätkas Soots ka tänavuse laulupeo kunstilise juhina: „See ei ole lõõgastusüritus ega kokkutulek,”  on ta toonitanud. „Meil on nii palju suutlikke koore ja niivõrd palju enda väärtuslikku repertuaari, niivõrd palju lääne muusikat, mida suudame ette kanda. See oli teadlik kaotus selle nimel, et pakkuda koorimuusika väärtusi”.

Miks kaotus? Usun samuti, et mõlemal laulupeopäeval ei ole mõtet samalaadset kava ette kanda. Ja et meie muusikaline kultuur – nii esituslik potentsiaal kui ka seda hinnata oskav publik – lubavad püstitada tõsisemaid eesmärke. Muidugi, teoste valiku üle võib arutada ja vaieldagi, ent minu siht pole praegu tagantjärele tark olla. Ka mitte korralduslikke karisid valgustada  – usutavasti õpivad tegijad ise saadud kogemusest. Nüüdseks on kõigi laulupeoaegade üks suuremaid ja säravamaid pidusid tänulikult talletatud sadadesse tuhandetesse mälestustesse, ootama järgmist, 2014. aasta 4. – 6. juulini toimuvat XXVI lauluja XIX tantsupidu.

Siinses lühikommentaaris peatun üksnes ühel, laulupeo (eriti esimese päeva) kuulamise aspektil. Juhtus nii, et kuulasin suurt osa „Üheshingamisest” lauluväljaku nõlval, üsna Ernesaksa lähedal. Ja sain aru, miks kõneldakse, et tegu on rohkem lauljate kui kuulajate peoga. Sest kogesin omal nahal, et seal oli üheshingamist rohkem kui laulu. Mitte  kuulaja pärast! Laululaval toimuv lihtsalt ei ulatu sinna enam oma täies hiilguses: ühendkoorgi kostab nagu sordiini all (ebaühtlane või -piisav võimendus?), silm seletab vaid üldplaani (nüüd sain aru, et pildi võimendusest ekraanidel on ikka kasu küll) ja lauludevaheliste (ammugi kooride vahetumise) pikkade pauside ajal on kaugem kuulaja üsna üksi jäetud. Kas tõesti peaks kuulajal kaasas olema oma raadio või, veel parem, väike teler?

Eriti raske oli kuulajal laupäevasel kontserdil, mida pidanuks tõesti kuulama. Saan aru, miks seda kontserti rõõmuga kiidavad need, kes jäid koju teleri ette, ega usu, et põhjuseks on üksnes jahe vihm. Ma ei ole küll Waldbühnel ega Hollywood Bowlis käinud, ent mõnegi (mitte) nii suure vabaõhukontserdi kogemus ütleb, et osasaaminegi eeldab tingimusi. Teades, kuidas kurvastasid koorid, kes seekord laululavale ei mahtunud, riskin õli tulle valada jutuga, et praeguste tingimuste juures tuleks vähemasti laupäeval piirata ka publiku hulka. Et igal kuulajal oleks oma istekoht, kuhu korralikus kvaliteedis kostaks esitatav väärtmuusika ja kust parimal juhul saaks näha ka esitajaid, armastatud dirigente, parimaid koorilauljaid ja orkestrantegi. Seejuures pole ma kindel, et just üks uhke  kvaliteetkontsert on see, mida me tahame. Need toimusid ju sellegi peo eel nii Estonia kontserdisaalis (ERSO Neeme Järviga, kavas Villem Kapp, Dvořák ja Sibelius) kui ka Jaani kirikus (EFK, Noorus, Cantus ja Nargen Festivali orkester Tõnu Kaljustega, kavas Arvo Pärt ja Erkki-Sven Tüür).

Pealegi ei taha keegi ilma jääda Mihkel Lüdigi „Koidu” ja laulutule süttimise elamusest. Ilmselt ei ole ühe väärika kontserdi nimel võimalik rongkäiku ja laulupidu vaid pühapäevasele päevale pressida. Samas ei julgeks ma ühineda nendegi häältega, kes soovitavad nii laululava kui -väljaku ümber, see tähendab suuremaks ehitada. Niisiis  tuleb lähitulevikus keskenduda nende tehniliste lahenduste otsingutele, mis viiksid laval toimuva võimalikult adekvaatselt iga kuulajani. Siiski jääb mul kui laulupeofännil natuke kripeldama, et ajas ja ruumis hoomatav, väga hea dramaturgiaga, dünaamiline ja terviklik (ka tänu Jaan Tätte emotsionaalsetele vahetekstidele) tantsupidu „Meri” seekord suurima elamuse pakkus.

Kontserdi kui terviku nimel tasub pingutada nii kunstilisel juhil, lavastajal kui ka logistikutel. Emotsionaalne mälu ütleb, et Ants Soots – Arvo Volmer – Arne Mikk saavutasid aastal 1999 mõjusama tulemuse.  Ja hingepugev (uus) laulgi tuli tänavu tantsupeolt: … tuule suund on nord, nüüd on minu kord … Häid ideid neile, kelle kord on viie aasta pärast!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming