Ühine nimetaja – kvaliteet

Malle Maltis

Nimeka plaadifirma ECM artistide festival „Täiuslik vaikus” toimus Tallinnas ja Tartus, korraldajaks Tallinna Filharmoonia ning kunstiliseks eestvedajaks helilooja Erkki-Sven Tüür. Seekordne festival oli juba kolmas ja tundub üha kindlamalt Eesti tähtsaimate süvamuusikafestivalide ritta joonduvat. „Täiuslik vaikus” pakkus nelja kontserdiprogrammi, mille käigus tabas mind üks küsimus.

 

Kui harilikult minnakse ühele festivalile  üsna kindlate ootustega muusika suhtes, näiteks „Nyydi” festival pakub kodumaiste ja välisheliloojate uut muusikat, Eesti muusika päevad eesti muusikaloojate ja interpreetide loomingut, siis missuguste muusikahuvidega publikule on õigupoolest suunatud „Täiuslik vaikus”? Kas leidub inimesi, kes käivad järjekindlalt festivali kõikidel kontsertidel nii nagu „Nyydi” ja EMP i puhul? Kui palju on neid, kes ühtviisi janunevad elektroakustilise ambient’i,  meelelahutusliku džässi ja Arvo Pärdi muusika järele? „Täiusliku vaikuse” keskmes pole üks kindlat liiki muusika. Kvaliteet, mida pakub see festival väljaspool muusikaelamust ühise nimetajana erinevate stiilieelistuse esindajatele, on erinäoliste, üksteisest üsnagi kaugel seisvate loovisiksuste kunstimaailmade kõrvutamisest saadud võrdluselamus ning osasaamine nende loovisiksuste pühendumusest. Pühendumus on väärtus omaette, olenemata  liigist, žanrist ja stiilist, ei valmista tõelise süvenemisega tehtud kunst kunagi pettumust. Samuti on omaette elamus ka elav kohtumine ECMis välja lastud plaatide kaudu tuttavaks saanud tegelastega.

Selle aasta festivali keskseks väliskülaliseks oli itaalia klarnetist ja saksofonimängija, muljetavaldava diskograafia ja esinemiskalendriga muusik Gianluigi Trovesi ning tema ümber koondunud džässoktett ja akordionist Gianni Cosciaga moodustuv duo.  18. veebruaril Kumu auditooriumis toimunud festivali avakontserdil „Helipilte silmapiirilt” tutvustati kahe nordic ambient’i, vaba ja džässimprovisatsiooni viljeleva eesti muusiku Robert Jürjendali (kitarr) ja Aleksei Saksi (trompet, corno da caccia) projekt UMA . Seekord olid kaasatud ka šveitsi löökpillimängija Andi Pupato ning taani videokunstnik Casper Øbro, kelle reaalajas genereeritud video aitas muusikaga dialoogi pidades luua  ebamaise, eriliselt mõjuva kunstilise koosluse. Digitaalsele tahvlile joonistatud graafika oli projitseeritud nii ekraanile kui ka muusikutele, kooskõlas tempomuutustega muusikas genereerisid variatsioone ka visuaalsed kujundid ja liikumised, välja joonistusid fosforrohelised fantaasiamaastikud ja mängijate teisenenud kujutised. Muusikas kõlasid lisaks akustilistele instrumentidele ka maitsekalt lisatud liveelektroonika efektid. UMA pakkus festivalipublikule  eelkõige mõnusat lõõgastust, võimalust muusika ja video vahendusel aja kulgemist jälgida ning elu üle järele mõtelda.

Kaua oodatud Gianluigi Trovesi (pikoloja altklarnet) ja Gianni Coscia (akordion) duo esines Mustpeade majas 19. veebruaril ja kavaleht lubas kuulajatele „teadlikult provokatiivset”, Kurt Weilli loominguga suhestuvat muusikat. Duo tõsise ja kerge vahel kõikuvast muusikakavast veelgi provokatiivsema mulje  jättis aga duo suhtlus publikuga. Selles oli suur hulk teatrit, õigemini komöödiat, kus kindel roll ka kaunitarist itaalia-eesti tõlgil ning kus odavavõitu naljad kohati muusikaelamust varjutama kippusid. Torvesi-Coscia ei võtnud ei ennast ega oma muusikat liiga tõsiselt – keset musitseerimist vahetati omavahel mõtteid ja ka kritiseeriti teineteist. Lisaks etendasid Trovesi ja Coscia publiku köitmiseks kaht vastandlikku inimtüüpi: Trovesi  optimisti, kes lugusid teadustades need alati „meistriteoste”, „tõeliste pärlite” või kellegi „peateostena” välja kuulutas, ja Coscia pessimisti, kes pahuralt kommenteeris, kui raske ja ebameeldiv on siiski neid lugusid mängida. Samuti polnud ta rahul sellega, et publik Trovesi lugude peale kauem olevat plaksutanud kui tema omadele. Siiski näitas duo üles ka suurepärast muusikalist meisterlikkust, näiteks kõlasid imeilusalt  oma siiruses ja nukruses Trovesi selgelt piiritlemata džäss- või barokkimprovisatsioonid XVII sajandist pärineva La Folia teemal. Kui Trovesi-Coscia duo lõi eelkõige intiimse muusikalise õhkkonna, siis Trovesi oktett, kes 20. veebruaril Mustpeade majas üles astus, oli oma mürarohke muusika ja julge võimendusega hoopis midagi muud. Nii mõnigi publiku seast oli detsibellide rohkuse tõttu sunnitud kõrvu kinni hoidma. Oktett esines koosseisus  trompet, tromboon, elektrikitarr, klassikalisemat poolt esindav tšello, kontrabass, kaks löökpillimängijat ning ansambli keskmes seisev saksofon/klarnet muusikalise juhi Trovesi näol. Eriomase kõla andis oktetile just löökpillide rohkus: laval oli nii džässmuusikas kasutusel trummikomplekt kui ka klassikalisema suunitlusega löökpillide kogum ning midilöökpillid. Okteti muusika peegeldas erinevaid stiile ja mitmete heliloojate tuntud muusikateoseid,  mis olid osavalt põimitud okteti muusikute endi improvisatsioonide ja kompositsioonide sisse.

Stiilikirevas kavas ei vaheldunud kerge džäss, dramaatiline sümfonism, diksiländ ja renessanss mitte lugude kaupa, vaid lugude jooksul. Muusika kulgemine oli üllatustest lõhestatud, kas siis mõne terava sooloaktsendiga või mõne tsitaadi näol (näiteks Beethoveni „Für Elise”), mis džässimprovisatsiooniks moondudes üldise tekstuuri sisse ära kadus.  Samuti armastas oktett kuulajaid üllatada lugude ootamatute lõppudega ning pillimeestest kiirgas ehtitaallaslikku elurõõmu, distantsitust ja kergust. Festivali lõppsõna jäi kahe ECMi poolt ära märgitud eesti helilooja Arvo Pärdi ja ErkkiSven Tüüri muusikale. 20. veebruaril Tartu Jaani kirikus ja 21. veebruaril Tallinna Niguliste kirikus esinesid Eesti Filharmoonia Kammerkoor, solistid Iris Oja, Kaia Urb, Tiit Kogermann  ja Allan Vurma Daniel Reussi juhatusel. Ettekandele tuli Pärdi „Kanon pokajanen” ja Tüüri „Triglosson Trishagion”. Tüüri teoses oli kesksel kohal vaheldumisi eesti, vene ja kreeka keeles edasi antud sõnum, mille meloodika säilitas kõneteksti loomulikkuse ning kus kooskõlas kõnerütmiga vahetasid silbid akordide toel erinevaid värve. Pärdi „Kanon pokajanen’i” puhul ei olnudki vaja püüdlikult kuulamisele keskenduda – see muusika jõudis  kuidagi iseenesest väga lähedale. Äärmuslike dünaamiliste kontrastide abil tõi koor välja teoses peituva jõulisuse – nii tugevuse jõu kui ka õrnuse ja hapruse jõu ning rahu, mis järgneb alati millegi lõpetatusele. Festivalimuljeid kokku võttes tuleb öelda – puhtale muusikale mõeldes ja eestimaist eelistamata –, et selle käesoleva aasta ECMi festivali suurimad tegijad olid siiski eestlased.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming