Üks, kaks, kolm … ja palju

Toomas Velmet

„Kammermuusika Mustpeade majas”: Mikk Murdvee (viiul) ja Sten Lassmann (klaver) 22. III. 19. – 24. märtsil toimusid Eesti muusika päevad, kus mingitel andmetel oli kavas, ei mäleta täpselt, kas ligi või üle 70 helilooja looming. Eesti Heliloojate Liidu nimekirjas on 110 nime. Päevad kulgesid suurejooneliselt ja kindlasti kvaliteetselt märgi all „Eesti muusika bändiga”. Siiski jäi Tallinnas muusikaruumi veel üle: nii toimuski EMP i ajal Tallinna Filharmoonia ja Eesti Interpreetide Liidu koostöös kontsert, kus Mikk Murdvee ja Sten Lassmann esitasid Mihkel Keremi kolm sonaati viiulile ja klaverile. Loen seda erakordseks sündmuseks meie kultuuriloos, sest ei tea, et kunagi keegi oleks midagi analoogset ette võtnud. See tähendab, et sellisel tasemel interpreedid leiaksid üles eesti helilooja, kelle loomingu nimekirjas on kolm sonaati. Ja veel – nimetagu keegi eesti heliloojaid, kellel portfellis kolm sonaati viiulile ja klaverile ning millal neid viimati ette kanti. Vastuse esimene pool on raskesti leitav, rääkimata teisest, mida on vist võimatu tuvastada. Ette rutates luban kirjatüki lõpus jagada mõningast informatsiooni antud teemal. Kuid eelkõige kontserdist. Tegemist on meie noorema põlvkonna tippmuusikutega, kelle kohta vist juba öeldakse „estonian born musicians”, sest Lassmann (1982) on Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia doktorant, Mihkel Kerem (1981) elab juba kümme aastat Londonis ning kõige „kodusema” Mikk Murdvee (1980) elu nii dirigendi kui viiulikunstnikuna viitab ka enamasti elupaigale „kohvri küljes”. Niisiis tõepoolest talendid kodus käimas. Sünniaastad viitavad aga põlvkonnale, kes on aplausimürinal eeslavale astunud ega kavatse sealt taanduda.

Kui kolme viiulisonaadi loojaid leidub meil veel, siis nooruse rekord on kindlasti Keremi käes. Tema Sonaat nr 1 on loodud aastatel 1993-94 (visake kiirpilk sünniaastale!). See ei ole algaja lapsautori katsetus, vaid teos, mis väärib kõrgel tasemel esitusi ja kuulajaid. Kerem on tunnistanud, et ta oli Tubina Esimese sonaadi lummuses, kui alustas oma Esimest. See on ka selgelt kuulda, sest vihje Tubinale on I osa alguses ja III osas „Postludes” valdav, kuid dramaturgiliselt on Kerem sonaadi lahendanud Tubinast täiesti erinevalt. Kui keegi arvab, et mõjud on liiga selged, siis 11–13aastasel poisile oli see parim eeskuju. Kõige muu hämmastava kõrval vapustab see sügav tõsimeelsus ja ehe lüürika, mis domineerib kogu sonaadis ja et täiesti puudub poisilik vallatus, laps nagu autor ju tõepoolest oli.

Ka esitajate suhe autorisse oli kõrgtasemel tõsiprofessionaalne ja isegi Mustpeade maja Valge saali eakas Estonia oli kui uue hingamise saanud. Põnev sonaat kestab umbes 25 minutit, mis on veel üks üllatusi. Sonaadi nr 2 (1996) autor oli juba 15aastane noormees, mis on ka teoses tuntav. Kuulda on, et tegemist on noore mehega, kes ka siin ei häbene välja öelda, kes on tema eeskuju, kuid Šostakovitši klaverikäsitsuse aimamine on siin täiesti oma kohal. Esimese osa teine temaatika on seevastu värskelt kõlavalt neoromantiline ja isikupärane kujundimaailm, mis meie vaoshoitud emotsioonidega viiulimaailmas on üks parimaid lehekülgi. Kes siis veel, kui mitte 15aastane noormees peaks värvima meie valdavat ugriängi kirgliku romantismipalanguga. Sonaadi teine osa Presto on aga kauaoodatud peenekoeline virtuoostükk, mida meil seni polnud veel keegi sünnitanud. Varasemad katsed suubuvad ikka punasesse forte’sse ja ei pretendeerigi enamale. Kuigi sonaadiosa, on see üliefektne intermetso Commodo ja Grave vahel. Tundub, et see Presto hakkab oma elu elama nagu Brahmsi kuulus Scherzo – enamasti kipume juba unustama, kust see pärit on. Asjatundjad teavad rääkida, et selle Presto lõpuakord on esimene puhas mažoor autori loomingus.

Sonaadi kolmas osa Grave on taas erakordne teos, mis baseerub klaveri põneva harmooniaga järgnevustel ning viiul esitab sel baasil vaid pikki noote vahekorras üks noot kahele akordile. Seda on äärmiselt keeruline väljapeetult esitada, kuid mõjub õnnestumise korral sugestiivselt ja väljendusrikkalt. Seegi osa lõpeb äärmiselt efektse lahendusena, nagu väljapääsuga ummikust kõlava mažooriga. Selle äärmiselt keeruka osa esitus kontserdil tundus mulle mõnevõrra rahutu või ebastabiilne – heliplaadil kõlab see sugestiivsemalt, aga ikkagi jääb alles soov seda veel süvenenumalt kuulda, et süüvida igasse harmooniasse ja nende kulgemisse. Ma tean, et siin on piirid, aga piiride kompimine tasub end alati ära. Grave on ju üks aeglasemaid ja sisukamaid temposid muusikas.

Kolmanda sonaadi kohta on Kerem ise arvanud, et see on üks tema õnnestunumaid teoseid. Sonaat nr 3 (2006) on pühendatud duole Murdvee – Lassmann ning on loomulikult kolmest sonaadist kõige isikupärasem ja otseseid vihjeid eeskujudele pole enam kuulda. Teos algab nüüd vägagi brutaalse Scherzo’ga, kus on nii rütmimöllu kui ka klaveripartiid, mis on tõeliselt duosonaadile omaselt täidetud, kohati nagu isegi juhtrollis. Teist osa nimetatakse „Sonaadiks” ja finaali „Polüfooniaks”. Teine osa õigustab enda nime nii läbikomponeerituse ja dramaturgilise arenguastme kui ka materjali reljeefsuse ja konfliktsusega. „Sonaadi” materjal on kohati nii pealtükkiv, et sellest saabki vist vabaneda ainult väljaöelduna, s.t esitatuna. Kolmanda sonaadi viimane osa, aeglaselt põimuv kolmehäälne sulam viib mõtted kõiksusele ja metafüüsikale. Autori meisterlikkus on tajutav võimes iseseisvad hääled reljeefselt kuulatavaks vormida ja esitajad andsid ka siin süvenenult parima.

Muide, see süvenemisvõime võikski olla iseloomustavaks kogu kontserdi interpretatsioonile. Professionaalsest meisterlikkusest pole Murdvee-Lassmanni puhul vaja kõnelda, sest siin puudujääke pole, aga kõrge viimistlusaste ja süvenenud ettekanne on väärtused, mis pole meie oludes alati sajaprotsendilised, eriti eesti muusika esitamisel. Kontsert oli märgiline sündmus meie kammermuusikas üldisemalt, kuid eesti klassikalise duosonaadi (viiul, klaver) repertuaaris eriti. Muide, samaaegselt kontserdiga saabus meile ka CD sonaatide salvestusega, kus veel lisaks Keremi Soolosonaat. Salvestised on plaadile asetanud Toccata Classics London aastal 2012. See CD peaks olema kodusel riiulil esimeses reas kõigil, kes on hea eesti kammermuusika austajad.

Nüüd siis vastus püstitatud küsimustele EMIKi andmebaasile tuginedes. Kolme viiulisonaadiga võivad uhkustada Hillar Kareva ja Alo Põldmäe ja üldse annab EMIK üles 17 viiulisonaadi autorit Artur Lembast kuni Vsevolod Pozdejevini, kellelt kokku on saadaval 30 oopust. Muide, ka Veljo Tormisel on Sonaat viiulile ja klaverile. Kus neid kuulata saab? Ei tea!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming