„Üks valge linnusulist kleit …“ kui rõõm ja kohustus

XVI rahvamuusikatöötluse festival „Moisekatsi elohelü“ 24. ja 25. aprillil Moostes

Taive Särg

Kes käisid Moostes XVI rahvamuusikatöötluse festivalil, teavad vist juba peast uuemat rahvalaulu „Üts´ nuur´ ja illos tütarlats“, mis vastavalt võistlejate arvule kõlas kokku 14 korda. Lisaks sellele kohustuslikule loole töötles iga osavõtja veel teistki rahvamuusikapala vastavalt oma identiteedile, nõnda kõlasid lisaks eesti pärimusmuusikale ka üks soome ja rootsi lugu.

„Moisekatsi elohelü“ nael on võistluskontsert, kus esinejaid hindavad viieliikmeline žürii ja publik, lisaks on välja pandud mitmeid eriauhindu. Tõstetakse esile mineviku rahvamuusikatraditsiooni loomingulist arendamist, uute suundade ja kõlade leidmist ning heal tasemel laulu- ja pillimänguoskust. Festival toimub Vana-Võrumaa alal, praeguses Põlva vallas Mooste mõisakompleksis, ning selle eesotsas seisab tegus kolmik: patroon Ingrid Rüütel, peakorraldaja Ülle Podekrat ja vallavanem Ülo Neede. Laulud on viimastel aastatel otsinud Eesti rahvaluule arhiivist välja lõunaeesti kultuuri entusiast Urmas Kalla, kes tegutseb lauljana ansamblis Liinatśuraq.

Tänavu võeti vahelduseks regilauludele kohustuslik pala uuemate rahvalaulude ehk riimiliste salmilaulude seast. Nende puhul on kohati veel jälgitav levimine rahvusvaheliste laenude ning kirjalike vaheallikate kaudu ning varieerumine rahvasuus, nagu folkloorile ongi omane. Festivali patrooni Ingrid Rüütli juhtimisel otsiti rahvalaulu „Üts´ nuur´ ja illos tütarlats“ levikuteid ning koolilaulikute uurija Tiiu Ernits leidis kaks vana laulikut, kus olid avaldatud nii saksa- kui ka eestikeelne tekst. Laulu oli linti laulnud Mooste tuntud rahvalaulik Alice Porosson (1897–1977).

Võiks ju karta, et on igav kuulata korduvalt üht ja sama pala, kuid hämmastas tõlgenduste erinevus ja esinejate leidlikkus. Ilmnes ka ootamatuid ühisjooni, näiteks mitu rühma esitas osa lauluteksti kõneldes. Mõnevõrra religioosse sisuga õnneliku lõpuga lugu, kus tütarlaps saab jumalalt kingituseks linnusulgedest kleidi, tunnetati korduvalt kurva ja traagilisena, samuti mõistis laulu õhtut meeleolukalt juhtinud Marko Matvere. Oma helge tõlgenduse loonud Rootsi/Eesti rühm Folk&Rockare sai ka parima töötluse eriauhinna. Nad olid laulus peituva rõõmsa sõnumi teinud nii eesti kui muusika keeles arusaadavaks, lisades omalt poolt refrääni „Vabadus …“ – mis kõlas ka helides harmooniliselt, õnnelikult ja vabastavalt.

Festivali peapreemia, samuti Põlva maavalitsuse välja pandud publikuauhinna ja festivali „Juu jääb“ auhinna sai Maarja Nuut, professionaalse tasemega muusik, kelle nüansirikas tõlgendus jälgis õrna tähelepanuga tütarlapse lugu, mis lõppes rahuliku minekuga, seljas jumalik rüü. Maarja Nuudi oskus luubi abil luua omaenda ja viiuli häälest mitmekihilist muusikat annab senikuulmatuid helipilte: tema teine pala „Hobusemäng“ Hargla kihelkonnast kulges väga täpselt nüansseeritud dramaatilise tõusuga ning hajutas väikse eelarvamuse, et tänapäeva pärimuses ülituntud looga on riskantne festivalile tulla.

Põneva helikeelega töötlused ja head vokaalsed oskused olid mõlemal rühmal, mille hulka kuulus Erki Meister: Miinus Seitse ja Annabre. Kuigi nad ei saanud seekord auhinda, tasub meenutada, et mõlemad koosseisud on ka varem mitmetest festivalidest edukalt osa võtnud, Miinus Seitse on saanud Mooste festivalil parima rahvamuusikatöötluse preemia (2011) ja peaauhinna (2014). Auhindade määramisel on olulised ka mitmed inimlikud momendid, et hoida üleval osavõtjate huvi festivali vastu.

Kolmeliikmeline vapper koosseis Marju Varblane ning tema viiuliõpilased Kaija-Liisa Štšerbakov ja Ann Öpik teenis festivali patrooni Ingrid Rüütli preemiana väikekandle. Au ja kiitus Marjule ja tüdrukutele, kes lühikese ajaga kaks lugu ära õppisid ja need veenvalt esitasid, sellal kui vilunumad muusikud kohale ei jõudnud. Mitu korda laval käinud Marju Varblase puhul tahan rõhutada tema oskust oma professionaalse viiulivaldamise ja mängurõõmuga panna kõlama iga koosseis, kelle juurde ta viiuliga astub – olgu need siis lapsed, ettevõtlikud „pilliomanikud“ või vilunud muusikud.

Mooste festivali üks eesmärke on avardada võro keele kasutust uues muusikas. Seetõttu algas festival võrokeelse laulupeo „Uma pido“ kooride kontserdiga ning Võro instituut pani välja keeleauhinna parimale võrokeelsele esitajale. See läks jällegi Marju Varblasele ja tema õpilastele. Eeslaulja Kaija-Liisa Štšerbakov oli võrokeelse laulu selgeks õppinud oma vanaema abiga.

Festivali kõlapilt oli huvitav ja rikkalik, sest ei domineerinud XX sajandil ülekasutatud klaver ega rokikoosseisud. Tuntud rahvapillide nagu viiuli ja akordioni kõrval kuulis ka ebatavalisemaid instrumente ja kooslusi, mida kroonis kontserdi lõpul Peeter Renase möirakannel. Rõõmsalt ja värskelt kõlasid kokku võtmeharf (nykkelharpa) ja akordion Janne Suitsu ja Kristi Kooli osavates kätes – need esitajad said nii „Seto folgi“ kui ka rahvaluule arhiivi auhinna. Uudselt ja ühtaegu traditsiooniliselt kõlas nendele pillidele seatud kandlelugu, mille puhul nimetati korralikult ka selle eeskuju, kuulsat rahvakanneldajat Erni Kasesalu.

Muusikafestivalide preemia pälvis džässi ja rahvamuusikat kombineerinud soomlanna Mirva Tarviainen, kelle emotsionaalne, vaoshoitud laulmine moodustas meeldejääva kontrasti isikupäraselt mängitud kontrabassiga. Tema kohustusliku loo esitus möödus funktsionaalse harmoonia stampidest, nagu poleks neid üldse olnudki, tekst oli aga tõlgitud väikeste muudatustega soome keelde. Noortepreemia sai ansambel Singelus Tartust, Viljandi pärimusmuusika festivali auhind koos kutsega esinema tulla läks ansamblile KoKoKo.

Rohkete kiidusõnade kõrval enamikule esitajaile tahan ka meenutada, et hea tava järgi tuleks nimetada seda inimest (ja allikat), kelle järgi on lugu õpitud – suulises pärimuses olid nad loo kaasautorid. Selles osas puutusid eriti kõrva mõned vabalaval esitatud Kirile Loo järgi õpitud laulud. Kirile Loo on väga isikupärane laulja, kes on regilaule töödelnud ja suurema osa viise teinud neile ise, seega tuleks tema töötluste jäljendamisel koos kõigi nüanssidega teda kindlasti mainida.

Varasemate rahvamuusikute tunnustamise eest tuleb aga kiita korraldajaid, kes osutasid lugupidamist kohustusliku loo esitajale, kohalikule rahvalaulikule Alice Porossonile: festivali käigus avati pidulikult temale pühendatud pink, rahvaluulearhiivi teadur Helen Kõmmus tutvustas aga laulikut ja kohustuslikku lugu.

Mooste festivali kahe päeva jooksul toimus lisaks võistluskontserdile muudki meeleolukat: üheskoos päikese loojalaulmine ja südaöine regilaulmine, esinemised veski ees, mille kõrval keedeti suure katlaga lambalihasuppi, ja tungil täis veskiruumile etendatud Antti Tuuri „Ulguv mölder“. Vabalavalt jäi kõrva meespedagoogide ühiskondlikke teemasid lõbusas lõpuklassi stiilis käsitlenud ansambel VEA ehk Vähese Eel­arvega Ansambel. VEA eeskujul võiks ka kogu Mooste festivali nimetada VEFiks – vähese eelarvega festival.

Esimesel õhtul kontserdi andnud ansamblilt Curly Strings (Aapo Ilvese tõlkes Krussis Trussikud) nimetaksin toredaks keelpillikvartetiks eesti populaarmuusikas. Neid tõstavad esile väga head laulutekstid (osalt tänu Aapo Ilvesele), särav pillimänguoskus ning solist ja akustiliste pillidega saavutatud haarav kõla, mille helilaine ei tao nürilt vastu rindkeret. Õue peal võtsid laulu üles mitmed rühmad tuntud headuses, nagu Ilotsõõr, Liinatśuraq või Arhailised Mehed Järvamaalt. Viimased paistsid kogu festivali jooksul silma kui tõelised rahvalaulikud, kes suutsid end paremini maksma panna loomulikus olukorras õue peal, kui lõppkontserdil laval.

Palju kiidusõnu pälvivad korraldajad, kes on suutnud püsivalt, isikliku panuse ja mitmete sponsorite abiga korraldada kõrgetasemelise festivali, ilma et see oleks muutunud keskpäraseks massiürituseks. Soovitaksin mõelda ka Mooste meeskonna toetusele, sest festival on otseselt suunatud just eestipärase muusika jätkusuutlikkuse tagamisele. Suurtest keskustest eemal maanurk Põlva vallas sobib hästi katsetusteks, sest nagu on kirjutanud legendaarne professor Juri Lotman, näeb kultuuri edasi viivat arengut sageli perifeerias, kõrvalhoovustena. Mooste festival on omanäoline, ühtaegu intiimne ja elitaarne muusikasündmus.