Uksed ja aknad on valla riividest, krampidest

Jürgen Rooste

 

Eva ja Maria laulude kogumik on psühhotroopse mõjuga ning võib ühel hetkel illegaalseks osutuda.

Kui 1960ndate alul sai Ühendriikides alguse uus folgiliikumine, siis esmalt oli see tagasipöördumine lihtsuse juurde: akustilise kõla, lüürilise lihtsuse, aga ka elu ja ümbritsevat otse puudutava poeetika juurde. Eessammuja oli tollal muidugi Bob Dylan, järgnesid juba Simon ja Garfunkel, kellest said pehmema popi iidolid ? nad andsid eeskuju sellele harmooniale ja ilule, mida tolles liikumises hiljem sageli püütud on ?, Joan Baez, Joni Mitchell jpt, rääkimata hipiajastul psühhedeelilisse rocki tunginud folgimõjudest (kas või Led Zeppelini ?Gallows Pole?).

Eestis tõusis uus folgiliikumine üheksakümnendail (eelmine suur laine on ilmselgelt seotud malevalauludega), sellele andsid oma lihtsuse, ilu, aga ka sõnumi juurde tagasi pürgivate lauludega hoogu nt vennad ja õde Johansonid, vennad Urbid, Jää-äär, Tätte-Matvere tandem, Tuksam oma mees-metsast-imagoga. Folk jagunes keskeltläbi kaheks. Üks oli autentsem, juuri taastav ja allikais sobrav. Umbes nagu Lauda Ukse Kääksutajate rahvalaulud, Kärt Johansoni ja Robert Jürjendali töötlused (plaadil ?Seitse une nägu?) või Untsakate ja Väikeste Lõõtspillide Ühingu arhiivitöö uuema rahvalaulu paremate palade taaselustamiseks.

Teine suund aga on too folkmuusika oma lihtsuse mõttes, folgilt mõjude ja väljendusvahendite laenamise mõttes ? selles kipub sageli olema midagi keldilikku, iirilikku nagu vendade Johansonide otsinguis. Vahest tollele suunale seisabki kõige lähemal Eva ja Maria laulude album, mis sest, et nad peaaegu ei kasutagi oma tekste, mis võiks olla tolle uuema folkmuusika üks eeldus; ent kollektiivsesse sumbteadvusse kogunend luuletused on ka nagu kõigi omad, nagu paberilt pähe, siis suust suhu edasi kantud ühine varandus, nagu too, mida Bradbury ?451 kraadi Fahrenheiti järgi? vaimsed mässulised tulevas talletada ja levitada püüavad…

 

Enim on Eva Eensaare ja Maria Petersoni esituslaadil loomulikult sarnasust ikka näitlejalauluga. Näitlejad ju teatavasti laulavad teisiti, võtke või toosama Tätte-Matvere tegemine, Juhan Viidingu esitused, Sulev Luige Valgre-versioonid, mis on jäänud kõige veenvamaks ja valusamaks Valgre-talletuseks, mis tänini saadaval jne. Ka Eva ja Maria laulus on midagi enamat muusikalisest koolitatusest ja viisipidamisest või poptööstuse naislauljate võltsdramaatilisusest, on jutustamisannet ja tekstiga kaasaelamist: nende lood on kirjutatud suure respektiga poeeside vastu ja esmalt neid arvestades. Ning tekstivalimik on esinduslikum ja köitvam kui mis tahes luulekulda koondavas antoloogias: Masing, Kareva, Alliksaar, Viiding, Enno, Pessoa, veel mitu korda Viidingut ja teisi ka.

Kui esmalt tundub see suur ja kirju, siis tegelikult valitseb siin ühtne, üksildane ja jumalat (või midagi sellist) otsiv vaim ? üksildus, õhtud, rändamised ja saladuseks jääv maailm. Eva ja Maria on kuidagi loomulikult sattunud ja haakunud tekstidesse, mis kuulates joonistavad iseend maastikuks, millele satud uitama terveks plaaditäieks ajaks. Kui veab, siis kestab too mõju ka edasi, tuleb päeva, öösse kaasa. Eva ja Maria lauludel on too omadus, mis teeb muusika mõjust iseväärtuse, muudab selle peaaegu psühhotroopseks: mis tuju vastuvõtlikus kuulajas ka ei valitseks, milline rahutus või nukrus või rõõm ? need laulud viivad kaasa ja loovad oma mullimaailma, argimaailmast eraldatud ruumi, kuhu saab pageda. On võimalik ette kujutada ühiskondi, kus just tolle omaduse tõttu oleks see plaat keelatud ja kättesaadav vaid mustalt turult, kahtlaste kollide hõlma alt.

 

Ka muusikaliselt kipub valitsema minoorne tonaalsus ja vaikne, peidetud nukrus, aga see pole selline masendav, vaid pigem melanhoolne, hetkiti isegi nostalgiline. Laule on plaadil kolmelt autorilt: Eva Eensaarelt (9), Maria Petersonilt (7) ja Lembit Petersonilt (4), kusjuures nende käekiri eristub, ehkki Eva ja Maria töötavad ilmselgelt tandemina üksteisest läbi põimudes.

Muusikalisi pärle on plaat täis, aga et vaid mõnda nimetada: Maria Petersoni ?Nii palju on vaadata? (Viiding) ? helge ja hümnilik lugu, või Eva Eensaare judisemapanevalt kaunis ja kristallõrn ?Saladus? (Meriluoto), samuti Petersoni ?Tornikell? (Pessoa), kus häälte kokkukõla matkibki tornikella ja tolle kaja jne, jne.

Aga selle helguse ja nukra, veidi naiivse, ent seda mõjuvama ilu kõige mõjuvam kuulutus on siinkirjutaja kõrvadele Eva Eensaare lugu ?Sinu silmadest? Maria Petersoni sõnadele ? kõige ilusam armastuslaul, mida üle pika aja kuuldud.

Selle uue folgiliikumise, Viljandi folgi, lihtsa ja kauni lüürika ja poeetika, Eva ja Maria laulude juures on kõige võluvam too, et need asjad on tehtud usu ja vaimustusega, mida skeptilises, iroonilises, mürgises, pettunud ühiskonnas kohtab järjest harvem. Ma arvan, et see oli umbes 1997/1998, vist säälsamas Theatrumi saalis, mille lähistel nad pesitsenud on, mil esimest korda kuulsin Evat ja Mariat laulmas, ma arvan, et laule Viidingu tekstidele, midagi ehk veel, ega see ei tulegi enam meelde. Aga nad laulsid juba tollal nii ilusti, et armu või ära. ?Laulude? plaat ei ole midagi sellist, mis kannaks endal aastamärki 2005 või mõnd teist numbrit, see on kübeke võimalust põgeneda isesugusest saastund ajast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming