Unenäolis-filosoofiline Don Juan

Heili Vaus-Tamm

Festival “Mozart 250”: muusikalis-koreograafiline fantaasia “DON JUANI PIDUSÖÖK”. Koreograaf ANU RUUSMAA, kunstnik Jane Kaas, tantsijad Helen Org, Stella Suitso ja Einar Lints, muusika Krommer-Krammer, Mozart, Triebensee, Luodova, sisse mänginud ansambel Holland Windplayers, Estonia talveaias 25. I.  

 

Näeme donžuanluse muutumatut olemust barokiajast tänapäevani – publikuni jõuab see filosoofiliste tekstide ja tantsukeele abil. Nii ambitsioonikalt esitas koreograaf Anu Ruusmaa eesti tantsijate suhte heliloojaga.

Mozarti pidustustega seoses tehti Mozarti tegelaste erutavate natuuride lahtimõtestamise katseid paljudes kultuurimetropolides. Ja näha võib just filosoofilises plaanis otsinguid, mitte pelka isemängiva süžee ümberjutustamist või efektset illustreerimist.

Kui ajaleht Berliner Tagesspiegel teeb ülevaate Euroopa huvitavamatest Mozarti lavastustest, siis on esimesena mainitud Pariisi Ooperi “Don Giovannit”, kus kaasajastatud peategelane balansseerib laval kõrghoone laialt avatud aknakarniisil, kust inimhulk ta ooperi lõpus alla tõukab. Ülim lõbujanu, tagantkihutav surmaihalus, nii iseloomustatakse seda don Juani.

Ruusmaa etenduses loetakse esimest korda Eestis tantsulaval sellises mahus ja nii kaalukaid tekste: etenduse alguses kõlasid mitmete autorite filosoofilised arutlused ja katkend Hermann Hesse “Stepihundist”. Katkend minategelase ja Mozarti kohtumisest ning tegelase järgnemisest Mozartile sealpoolsusse sobis hästi don Juani kartmatu surmaihalusega a priori, unenäolisus aga lavastuse muusikaga, sest lõpunumber on Ivana Lodova “Don Juani unenägu”. Pealegi on don Juani tüübiomasel fatalismil unenäolisusega igati tihe seos.

Mida siis Ruusmaa on avastanud? Kavalehelt võib don Juani kohta lugeda: “Poisike, kelle jaoks elu on mäng hävingu nimel”. Levinud tõdemus, kuigi seekordne don Juan on tõesti lausa nooruk. Ja juba tavatum seisukoht: “Kui aga juhtub, et tema armusuhe õnnestub, siis ebaõnnestub ta donžuanina.” Don Juan ei taha hingeminevat ja teda ennast aheldavat suhet, vaid ainult külma mängu, kus tema ise on olukorra peremees. See vaatenurk ongi Ruusmaal keskne.

Einar Lints keerutab Helen Oru Zerlinat (kui võrgutatavat naist) hoolimatu hoogsusega, tuuseldab nagu nukku. Vahepeal tantsib don Juan ka päris nukkudega. Nukud sobivad naisetüüpidena don Juani mänguriloomusega mitmeti: kui ikka vallutatavaid on “Hispaaniast tuhat ja kolm”, on käitumisklišeed paratamatud; ja elusatest naistest jääb talle igas mõttes väheks, nii praktiliselt kui sügavamal ja pahelisemal tasandil.

Tuuseldamine käib klassikaliste balletivõtetega, aga ikka suurema kaarega kui vaja, kuidagi väljaveninud, pikema amplituudiga. Ja äkki hakkab see mäng naisele meeldima. Ta hakkab ise tuuseldama! Keerutab juba ise meest ja don Juan lendab suure kaarega, komistab, ehmub. Siis väljub mängust – läheb öökima. Tundis end peeglis ära, tundis end ise hetkeks manipuleeritavana. Vastane on liiga tugev, tuleb jalga lasta.

Et just see on Ruusmaa kontseptsiooni põhiidee, teadsin juba 2004. aasta esmalavastuse ajal. On aga märkimisväärne, kuidas just olulisim aja jooksul settib ja võtab selgema ning esteetilisema vormi. Tookord polnud otsest tuuseldamist, vaid don Juani juhitud tants. Zerlina liidriks tõusmine ei paistnud tantsust nii väga välja. Don Juani öökimine oli aga pikem ning räigem – erines ruusmaalikult esteetilisest tantsukeelest suuresti, kukkus sellest isegi välja. Nüüd oli stseen rohkem tasakaalus ja kandis sisuliselt: tantsukeel oli arusaadav, polnud vaja midagi juurde seletada ega naturalistlikult näpuga näidata.

Võiks isegi öelda, et kogu stseen oli Mozarti-väärilisem. Mozarti muusika on küll väga laia tundeskaalaga, ent õilsus ja distants on ikkagi see, mis seda (tema ajastut üldse) hilisemast naturalismist eraldab.

Et kui kaugele siis Mozartiga minna? Ja kas see seab ahistavad piirid? Pigem arvan, et jätab olulise alles, muidu läheks midagi mozartlikku kaduma. Ja mitte vähem tähtis asi – läheks muusikaga vastuollu. Kõik need Mozarti tõlgendused on ju kas lausa Mozarti enda või siis nagu selle lavastuse puhul, teiste temast inspireeritud heliloojate teostele loodud.

Nii et Mozarti muusika filosoofilise plaani avamise mõttes võib Eesti Ruusmaa tükiga julgelt maailma lavastuste kõrval seista.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht