Unustamatu Peeter Lilje

25 aastat pärast Peeter Lilje lahkumist on veel väga paljudel silme ees pilte temast orkestri ees, nii lava kui ka saali poolt nähtuna.

MERIKE VAITMAA

Peeter Lilje oli väga hea dirigent ja väga hea muusik, professionaalne ja isikupärane. Eestis on olnud ja on häid dirigente, aga tema musitseerimislaadiga orkestridirigenti pole hiljem tulnud. Ehkki tema esitustes oli küllaga energiat, oli eriline see soe laulvus, millega ta oskas orkestri mängima panna. Tajudes tundlikult teose nüansse, oli ta valmis neid lõputult viimistlema, et kõik ka publikuni jõuaks. Samal ajal oli selgelt kuulda muusika katkematu kulg, otsekui võlvkaar kõikide üksikasjade kohal: näis, et helitöö kestab igavesti, kuni ükskord võis taibata, et see on siiski lõppemas ja et lõpp tuleb täpselt õigel ajal ja õigel viisil. Selline tervikutaju on omane vähestele.
Peeter Liljel oli olemas kõik, mis pole õpitav: eriti terav muusikaline kõrv ja emotsionaalne vastuvõtlikkus – muusikud nimetatavad seda sageli lihtsalt musikaalsuseks – koos tugeva analüütilise mõistusega. Selline hästitoimiv kooslus on mis tahes kunstis iseloomulik ainult parimaile. Peale selle oli tal eriti tugev enesekriitiline meel.
Mis on siis üldse õpitav? Iga partituur eraldi; partituuri süvenemise oskus, mis kasvab aastatega. Dirigeerimistehnika. Kui öeldi, et Peetril on ilus käsi, tähendas see ka tema käte ilmekust ja täpsust, oskust suhelda mängijatega pikkade loenguteta, nii et orkestrandid leidsid: Peetriga on hea tööd teha. Orkester ei talu dirigenti, kes suurema osa prooviajast kulutab võib-olla vägagi huvitavatele juttudele, kuid juhatades osutub saamatuks ja nullib žestidega omaenda sõnad.
Kus ja kuidas õpivad dirigendid? Arukas inimene õpib igal pool ja eluaeg. Peeter Lilje oli lõpetanud viiuliklassis sünnilinna Valga lastemuusikakooli, koorijuhtimise erialal Tartu muusikakooli ja Tallinna konservatooriumi, mõlemas linnas tegutsenud õpiajal džässpianistina ja veidi mänginud mõningaid puhkpille. Tänu sellele võis ta hiljem jagada orkestrantidele ka tehnilisi nõuandeid, näiteks selle kohta, milliste mänguvõtetega saada soovitud kõla või kuidas tulla toime tülika rütmikombinatsiooniga. Ta valdas hästi klaverit ja võis mängida orkestripartituuri. Erudeeritud Roman Matsov oli õpetanud nägema partituuri detaile.
Dirigendid õpivad ka üksteiselt. Alustades Estonia teatris Neeme Järvi ja Eri Klasi assistendina, jälgis Lilje nende proove ja esinemisi. Kui siis assistent dirigendipulti lubati, jälgisid nemad teda ja jagasid oma tähelepanekuid.

*
Just Estonias nägin Peeter Lilje dirigenditee algust. Kui 1973. aasta sügisel asusin tööle teatri kirjandusala juhatajana, oli Peeter konservatooriumi koorijuhtimise eriala lõpukursuse üliõpilane ja teist hooaega Estonias teine koormeister. Eri Klas ja Neeme Järvi hakkasid teda oma lavastustesse dirigendi assistendiks kutsuma, esimesena Klas kahest lühiooperist, Normeti „Pirnipuust“ ja Menotti „Telefonist“ koosnevasse lavastusse „Armastuse kolmnurgad“. Kohe järgnes kõrgema raskusastme teos, Ri­chard Straussi suure orkestrikoos­seisuga „Salome“. Ettevalmistusajal viibis muusikajuht Neeme Järvi peamiselt välis­esinemistel ja probleemid, eriti kõla­tasakaaluga orkestris ning orkestri ja lava vahel, aga ka palju muud, jäid dirigendi assistendi lahendada. Peagi lubati Peeter Liljel juhatada ka etendusi ja 1975. aastal kinnitati ta teatri koosseisu dirigendiks. Tema esimesed päris oma lavastused, milles ta oli muusikajuht ja vastutas kogu muusikalise ettevalmistuse eest, olid noore Stravinski ühe­vaatuseline „Mavra“ ja sama helilooja luigelaul „Elupõletaja tähelend“.
Lilje tundis huvi lavastuse kui terviku vastu. Nõudes lauljatelt täpset muusikalist teksti läks ta ehtsa teatridirigendina kaasa nende rollide ja ooperi sündmustikuga. Ta ei juhatanud orkestrit, nagu eestimaises kirjasõnas teatridirigendi kohta praegugi vahel süüdimatult öeldakse, vaid etendust.
Juhul kui lavastaja- ja kunstnikutöö oli pealiskaudne (nt Stravinski „Elupõletaja“) või väliselt kirev, kuid muusikaga vastuolus (Weberi „Nõidkütt“), tuli toetuda partituurile. Suurepärast muusikalist esitust pandi eraldi tähele ja selle pärast tuldi teatrisse; „Elupõletaja tähelennu“ dirigeerimise eest sai Lilje teatriühingu hooajapreemia.
Parimad muusikalavastused valmivad teadagi siis, kui dirigent, lavastaja ja kunstnik mõtlevad ühes suunas. Sellise üksmeele särav näide oli Prokofjevi „Kihlus kloostris“, mille Estonias tõi 1982. aastal lavale moskvalane Georgi Ansimov koos Peeter Lilje ja kunstnik Uno Kärbisega. Säriseva fantaasiaga ja väga musikaalne Ansimov tundis teost alati suurepäraselt ja teades, mida tahab öelda, oskas seda proovisaalis täpselt ja haaravalt sõnastada ning osaliste kaudu vaatajani tuua. Sündis poeetiline, sooja huumoriga teatriõhtu. Peeter Liljed pidas Ansimov väärt dirigendiks. Kui tal kolm aastat hiljem avanes võimalus tuua Soome rahvusooperis lavale Pro­kofjevi „Tuliingel“, mida ta ainsana Prokofjevi ooperitest ei olnud kunagi lavastanud – Moskvas ei lubatud, Estonias aga ei olnud mitme igas mõttes üliraske vokaalpartii jaoks osatäitjaid –, siis soovis ta dirigendipulti Peeter Liljed ja saigi oma tahtmise. Lõpuks, sest Moskvast taheti talle tingimata kaasa anda sealseid dirigente.

*
Jätkates tööd Estonias õppis Peeter Lilje viis aastat Leningradi konservatooriumi rahvusvahelise mainega dirigeerimis­klassis, juhendasid isa ja poeg Arvīds Jansons ja Mariss Jansons. Mõlemat hindas ta kõrgelt. Nad olid lääneeuroopaliku musitseerimislaadiga. Mariss Jansons, kelle rahvusvaheline tähelend seisis alles ees, oli end juba täiendanud Viinis Hans Swarowsky ja Salzburgis Herbert von Karajani juures ning auhinnatud Karajani rahvusvahelisel dirigeerimiskonkursil. Arvīds Jansons oli 1965. aastast olnud Manchesteri Hallé Orchestra esimene külalisdirigent. 1969. aastast oli ta ka Leningradi filharmoonia akadeemilise sümfooniaorkestri teine dirigent. See orkester ja tema peadirigent, legendaarne Jevgeni Mravinski, mängisid Leningradi muusikaelus erilist rolli, nende pärast sõideti kohale ka märksa kaugematest linnadest kui Tallinn. Mravinski proovidesse ei lubatud kõiki soovijaid, isegi mitte kõiki dirigeerimisüliõpilasi – muidu oleks saalist kadunud vaikus. Tänu Jansonsitele sai Peeter Lilje Mravinski proove jälgida. Mravinskit hinnati eriti Tšaikovski ja Šostakovitši tõlgendajana (ta oli kuue Šostakovitši sümfoonia esiettekandja), ilmselt oli ta ka Nõukogude Liidus parim Beethoveni ja Brahmsi sümfooniate dirigent. Mra­vinski musitseerimisstiil oli seesmiselt pingestatud, žestid aga äärmiselt napid ja täpsed. Kontserdil mõjus ta aristo­kraatselt jahedana: tema seisukoha järgi kuulusid dirigendi emotsioonid proovidesse.
Mravinski oli noore Lilje suurim eeskuju. Algul püüdis ta järgida ka Mravinski juhatamisstiili kontserdil, kuid taipas juba paari aasta pärast, et kõik, mis sobib Mravinskile, ei pea sobima teistele, ja muutus laval avatumaks. Oma elu viimasel kümnendil imetles ta kõige enam Claudio Abbado hingestatud musitseerimisviisi. Mravinski orkestriga, nagu muusikud Peterburi filharmoonikuid tänini nimetatavad, andis Peeter Lilje esimese kontserdi 1981. aasta 24. oktoobril. Hiljem juhatas ta filharmoonikuid kümneid kordi, veel 1993. aastal tegi ta ühena dirigentidest kaasa nende pika turnee Inglismaale ja Prantsusmaale.

Peeter Liljed peeti tõsiseks, isegi süngeks, nagu ta põhiloomult oligi. Tegelikult oli tal küllaga huumorimeelt ja sõprade ringis võis ta olla päris ulakalt teravmeelne.

Kalju Suur / Eesti teatri- ja muusikamuuseum

*
Alates 1976. aastast juhatas Peeter Lilje vahetevahel ka ERSOt. Pärast Neeme Järvi lahkumist Nõukogude Liidust tuli tal 1979. aasta lõpul üle võtta tema kontserdid ja hooajast 1980/1981 nimetati ta ametlikult ERSO peadirigendiks. Järgnesid kümme kõige pingelisemat aastat tema muusikalises eluloos. Start oli erakordselt raske, sest tuli jätkata Neeme Järvi kavandatud hooaega, milles oli ohtralt vokaalsümfoonilisi suurvorme, dirigendile töömahukaid juba nende suure koosseisu tõttu: Berliozi „Romeo ja Julia“, Orffi „Carmina burana“ jt. Kevadhooajal oli kokku 22 kontserti, mis tähendas iga nädal uut kava teostega, mida Lilje ei olnud varem juhatanud. Ta tuli toime suurepäraselt, muusikaliste kompromissideta, ainult et magamata jäi palju öid – need kulusid partituuride õppimisele.
Kas ta oli hea peadirigent? Ilmselt ei olnud, kui pidada silmas, et Eesti NSVs kaasnes peadirigendi ametiga kohustus lahendada puhtpraktilisi probleeme, sealhulgas mängijate olmemuresid. Et tillukese elamispinnaga orkestrant saaks korteri, pidi peadirigent tegema palverännakuid nn valgesse majja, EKP keskkomitee hoonesse Lenini puiesteel [praegune välisministeeriumi hoone Rävala puiesteel]. Peeter Lilje käis seal enamasti tulemusteta, niisamuti nagu käis orkestri direktor René Hammer ja oli käinud ka Neeme Järvi. Kes teab, ehk oleks rohkem välja kaubelnud mõni eriti kaval? Pigem siiski kas või tema ise, kui oleks astunud komparteisse, nagu korduvalt sooviti.
Mis puutub peadirigendi töö sisulisse külge – repertuaari avardamine, orkestri kõlakultuuri arendamine jms –, siis jätkas ta Neeme Järvi alustatut. Ka tema ajal arenes orkester kuuldavalt. Ometi ei olnud 1980. aastate ERSO ei reageerimisvõime ega oskuste poolest võrreldav praegusega; nüüd, 40 aastat hiljem on ka instrumentalistide koolituse tase Eestis kõrgem. Nii üliõpilaste kui ka õppejõudude enesetäiendusvõimalused, mis 1990. aastatel avardusid üle maailma, piirdusid tookord Moskva või Leningradi konservatooriumi aspirantuuriga, kuhu pääsesid vähesed, sest õppekohtade arv oli piiratud.
Kui 1980. aastate ERSO proovides tuli üht ja sama nõuda neli-viis korda, võis Peeter Lilje kaotada kannatuse ja ägestuda, aga õige peremehena ei öelnud ta avalikkuse ees oma orkestri kohta ühtki halba sõna. Kord temaga pikemat inter­vjuud tehes palusin võrrelda orkestreid, keda ta on juhatanud. Teadsin, et nende seas oli mõnigi, keda ei olnud vaja meelitada aktiivselt musitseerima ja juba esimesse proovi tuldi selgeks õpitud partiidega, nagu professionaalses orkestris ongi endastmõistetav. Kuid Peeter vältis hinnanguid ja piirdus mu küsimusele vastates üldiste joontega, nagu kõla, temperament, traditsioonid. Muidugi oli ka see huvitav.

*
Peeter Liljed peeti tõsiseks, isegi süngeks, nagu ta põhiloomult oligi. Tegelikult oli tal küllaga huumorimeelt ja sõprade ringis võis ta olla päris ulakalt teravmeelne. Üks mu hästi säilinud mälupilte rõõmsast Peetrist on selline: raadiomajas muusikasaadete toimetuse toas oma kontserdi värsket salvestist üle kuulates pahvatab ta Berliozi „Romeo ja Julia“ pikema virtuoosse orkestrilõigu ajal särava näoga: „Tiki-taki-taki, tiki-taki-taki, nagu kel-la-värk! Kuula, missugune orkester, ah!“
Talle eriti lähedased heliloojad olid Schubert, Brahms, Mahler, Sibelius, Tšaikovski. Mozart muidugi. Kõiki mu enda eredaid kuulamismuljeid on võimatu loetleda, kindlasti on nende seas – nimetatud juhuslikus järje­korras – Mozarti klaverikontserdid Kalle Randaluga, Stravinski „Kevadpühitsus“, Šostakovitši viies sümfoonia, Schuberti „Lõpetamata sümfoonia“, Sibeliuse seitsmes, Mahleri esimene ja „Laul maast“, Weberi „Nõidkütt“, Verdi „Traviata“ ja Tambergi „Cyrano de Bergerac“, Tubina viies sümfoonia ja „Barbara von Tisenhusen“, Pärdi kolmas ja Sumera teine sümfoonia (pühendatud Peeter Liljele), Mägi „Bukoolika“ … Kui tahta loetleda Lilje teeneid eesti muusika ees eraldi, siis tuleks alustada Tobiase „Joonase lähetamisest“, mille ta tõi Eesti esiettekandele, algul osade kaupa ja lõpuks 1989. aastal tervikuna. Hiilgavalt. Neid teoseid ta armastas, aga suutis esitada hästi ka muusikat, millest suurt ei pidanud – nii artistlik oli ta küll. Ta ise nimetas seda professionaalsuseks.
Tookord oli ERSO-l kohustus salvestada eranditult kõik heliloojate liidu liikmete uued orkestriteosed. Üheainsa proovi vältel tutvuti uudisteosega ja tehti ka nn must lint, mida autor sai koos partituuriga esitleda heliloojate liidu koosolekul, mis oli eeltingimus, et kultuuriministeerium teose ostaks. Selge, et kiirtööna tehtud salvestis ei olnud just parima kvaliteediga ja selline tööviis oli vastumeelt nii dirigendile kui ka orkestrile.
Kas oli muusikat, mis Peeter Liljele karakteri poolest ei sobinud? Terav grotesk pehmenes tema käe all ehk liigselt. Ja sellist jalad-maast-lahti-lustlikkust, nagu vajavad Johann Straussi valsid, tal ka õieti ei olnud. Ennustasin, et see tuleb umbes kuuekümnendaks eluaastaks. 1993. aasta varasügisel kuulsin, et ta juhatab Oulus „Nahkhiirt“, mis oli tore üllatus – ennustasin peaaegu kakskümmend aastat mööda! Peeter oli siis 43aastane.
Praegu, 25 aastat pärast Peeter Lilje lahkumist on veel väga paljudel silme ees pilte temast orkestri ees, nii lava kui ka saali poolt nähtuna. Kuulmismällu on salvestatud, ehkki katkendlikult, suur kogus mitmesugust muusikat tema kontsertidelt. Neid, kes mäletavad, on peale Eesti linnade ka Peterburis, Moskvas, Riias, Helsingis, Oulus, Kuopios ja mujal. Eesti rahvusringhäälingu heliarhiivis on suur hulk salvestisi, millest heliplaatidele on jõudnud vähesed, kui mõelda tema rikkalikule repertuaarile. Vähe on siiski rohkem kui mitte midagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht