Urbanistlik maailmajazz jõulukaarel

Kaur Garšnek

„Jõulujazzi” lõppkontsert: Five Senses 10. XII Kumu auditooriumis. Viis meelt on ikka viis meelt. „Jõulujazzi” lõpetas positiivselt mällusööbiva kontserdiga Five Senses koosseisus Kristjan Randalu klaveril, Bodek Janke löökriistadel, Nguyên Lê kitarril ning Steffen Schorn ja Claudio Puntin puhkpillidel. Viimased kolm külastasid „Jazzkaart” kümme aastat tagasi. Randalut võis Eesti publik kuulda alles sügisesel Tallinn Jazz Weekend’il, kevadisel „Jazzkaarel” võitis ta aga mäletatavasti Elioni jazziauhinna. Bodek Janke on koos Randaluga musitseerinud kümneaastasest peale. Ning mis puutub Nguyên Lêsse, siis just tema oli see, kes pärast pianisti kontserdi kuulmist mõni aasta tagasi Pariisis soovitas teda Dhafer Youssefile, kelle kvartetiga Randalu on viimastel kuudelgi mitmel pool esinenud. Nii palju muusikute taustast. Tervikuna polnud koosseis varem üles astunud, ometi oli kontserti kuulates raske uskuda, et esimene ühisproov oli tehtud kõigest kaks päeva varem Tallinnas, enne ülesastumist Viljandis – niivõrd suur paistis olevat muusikute teineteisemõistmine. Mõistagi oli tegu ühtsusega paljususes. Ansambel oli kirju juba välises plaanis: näiteks hipilikus hõlstis Janke vs. ülikonnastatud Randalu, ansambli vietnami-prantsuse-eestisaksa-poola juured. Veidi sisulisemalt võiks aga mainida instrumentaariumit: puhkpille oli õige mitu, nii et kuigi kontrabassi ega basskitarri ansamblis ei leidunudki, sisustasid bassiregistri enam kui rahuldavalt kontraaltklarnet, bassklarnet ja baritonsaksofon; nimetatutele lisandusid tenorsaksofon, bassflööt, kontsertflööt, sopranklarnet ja paar vististi Põhja-Ameerika päritolu etnilist pikiflööti. Kui mõelda veel, et Janke varustusse kuulusid lisaks trummikomplektile ka puidust kasti sarnane löökpill cajón, tuulekellad jms kulinad ning tabla, siis saab selgeks, et kõlavärve leidus sel kontserdil küllaga. Seejuures tundus iga instrumendi kasutamine põhjendatud ning mingit üleliigset „sebimist” kõrva ei torganud.

Rääkides kõlavärvidest, ei saa ka mööda minna Nguyên Lê kitarripruugist. Üldiselt kumas näiteks ülevõimendusega soolopartiidest muusiku rokitaust muidugi küllalt hästi läbi, Lê mängustiilis leidus ka sellist elektrikitarri mängule loomulikku vabadust, mis hajutab muusikalise agentsuse pilli, võimenduse, efektimoodulite ja mängija vahel. See ei tähenda, et Lêl polnuks kontrolli instrumendi üle, ent siin-seal võis ta sellest südamerahuga hetkeks lahti lasta. Mis puutub efektidesse, siis oli neid kasutatud mõõdukalt – valdavalt kostus üsna kuiv heli, olgu siis eelmainitud rokilikumas võtmes või hoopis single-coil-helipeadest esile manatud country-western-laadses toonis, mida kitarrilike vibrato- ja legato-võtetega sai idapärasemaks moondada. Kindlatel momentidel tõi Lê efektimasinate abil siiski kuuldavale ka kajadesse uppuvaid müstilisi foone, kordagi aga ei kuulnud seda iseloomulikku humbucker-helipeade ja flatwound-keeltega saavutatud pehmet ja sumedat kõla, mida jazzkitarriga vaikimisi võiks seostada.

Suur dünaamiline ulatus iseloomustas terve koosseisu mängu. Mis aga puutub Randalusse, siis juhul kui just polnud käsil mõni virtuoosne sooloimprovisatsioon, toetas ta oma täpse ja hoolikalt välja mõõdetud mänguga kogu ansambli kõlapilti, liitudes puhkpillimeloodiate või bassihäältega, või siis välja ehitades rütminihkeid – osates alati välja kosta ning mitte kunagi „laiutada”. Eeskätt rütmika osas tundus ilmnevat tema pikaaegne koostöö Bodek Jankega, sest n-ö vundament seisis kogu esituse vältel kindlalt paigas.

Väljapaistev rütmienergia iseloomustas eriti kaht esimest lugu. (Lê „Magic Constant” ja Randalu „Hinken”), mille ülesehituse põhiprintsiip näis seisnevat ühelt poolt karges ja helges harmoonias ning iseenesest meeldejäävalt lihtsas meloodiaplaanis, mis aga (teiselt poolt) kombineerituna korduvate rütmikujundite ning mittetriviaalsete jaotuste ja vältustega moodustasid hoopis uudse kvaliteedi. Seejuures ei saa kuidagi öelda, nagu oleks need lood lihtsalt (pärast ühekordset proovi) „maha mängitud”– plaadi versioonidest erinesid need piisavalt, et pakkuda uudseid elamusi kindlasti ka neile, kel vastavad albumid juba pulbriks kuulatud.

Kava oli väga vaheldusrikas. Mainitud paladele järgnes Steffen Schorni unelev „Distance”, mis erines eelnevast nagu öö päevast. Seejärel kõlas Lê loodud, vietnami rahvameloodial põhineva pala „Hen Ho” üpris loominguline, töötlus mis kasvas üle lõbusaks jämmimiseks, kusjuures just sellest momendist alates hakkas ansambel ilmutama ka omalaadset huumorisoont. Vististi tulenes see osaliselt tõigast, et mõningaid vabamas meetrumis aeglaselt sammuvaid käike ei saadud päriselt kokku ning lõpptulemusena kõlas ebakindlavõitu „tuigerdamine”, mis vastandus selgelt kontserdi alguse tõsisele meeleolule ja üldilmele ning pani nii mõnegi kuulaja muhelema või muigama – ent mitte nihelema. Muusikaline materjal toetas sellist vabamat lähenemist, nii et – naljakas, seda küll, kuid mitte kohatu.

Järgnes Puntini spetsiaalselt koosseisu jaoks komponeeritud, samuti äratuntavalt kargekõlaline ja ilus rahulik lugu „Water”, mille algne teema läks küll heast peast ning ilma tagasi vaatamata üle täiesti uuele, rütmiliselt pingestatud materjalile. Sellelt aktiivsuse hoovuselt suunduti jälle lõbusale improlainele ning lõpetuseks esitati võimsas seades (bass- ja kontraaltklarnet unisoonis) Janke „Teraz”, mille lõpus laiutas nn big rock ending. Pärast massilisi ovatsioone esitati lisaloona Pilvi Üllaste „Nuku hällilaul”, ning miskipärast arvan, et „Entel-tenteli” aegadel poleks keegi osanud kujutleda seda kõlamas tabla-rütmide ja kerge ülevõimendusega kajava kitarrisoolo saatel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming