„Usaldage kõiges Mozarti muusikat!”

Tiiu Levald

Need sõnad kuulusid Georg Otsale ja sellise pealkirjaga ilmus ajalehes Sirp ja Vasar (16. I 1976) muusikateadlase Helga Tõnsoni arvustus  ooperile „Don Giovanni”, mis jäi Otsa luigelauluks – sedakorda lavastajana, kelle töö katkestas halastamatu vikatimees.

Kuulanud, vaadanud Mozarti ooperi „Figaro pulm ehk Pöörane päev” uut lavastust teatris Vanemuine, tekkis soov üles otsida teatriteadlase Vilma Paalma usaldusväärne album „Sada aastat Estonia muusikalavastusi kavalehtedel” ning teha ekskurss selle geniaalse ooperi käekäiku siinmail. Kummalisel kombel on neljast korrast kahel toodud see meie esindusteatris lavale kui Tallinna konservatooriumi lõputöö (1975/76, debüteerisid Hans Miilberg, Helvi Raamat, Sirje ja Väino Puura ja 1988/89, debüteerisid Taimo Toomast, Uku Joller, Aare Saal, Riina Kadaja (Airenne), Pille Lill, Eve Randkivi ja Annika Tõnuri).

Siit näeme, et teost on peetud algajatele heaks proovikiviks: peaaegu kõigist nimetatud osatäitjatest saidki tulevikus tegijad nii meie lavadel kui kaugemalgi.  Tegelikult on see ooper nii laululisest kui mängulisest küljest väga suurte nõudmistega, kui taotletakse täiuslikkust ja ausust Mozarti geeniuse suhtes. Libretist abt Lorenzo da Ponte kasutas Mozarti palvel Pierre-Augustin Beaumarchais’ lavateost, mis oli tekitanud suuri skandaalilaineid valitsevates ringkondades ning üle elanud mitmeid keelde ja korrektuurikäske.

Risk oli seega suur, kuid võitis Mozarti muusika. Da Ponte kirjutas oma sõpradele:„…  keiser (Joseph II) ja kõik tõelised asjatundjad pidasid seda ebatavaliselt ilusaks, lausa jumalikuks meistritööks!” Ebatavaline edu pärast Viini esietendust oli ooperil ka Prahas, selle tulemus oli luksuslik vastuvõtt Mozartile ja tema perele, austusavaldused, kontserdikutsed ning uus tellimus – ooper „Don Giovanni”. Paljud biograafid on väitnud, et „Figaro pulm” oli Mozarti kullavärvilise virtuoosiajastu lõpp. Isa surm, pidevad rahaprobleemid ja abikaasa  Constanza osavad intriigipunumised selles vallas, kõik see tekitas stressi ja andis järgmistele teostele – „Don Giovanni”, „Così fan tutte”, „Võluflööt”, „Tituse halastus” ja muidugi Requem’ile hoopis sügavamad teemade tagamaad ja värvivarjundid.

Vanemuine võib „Figaro pulma” uuslavastuse üle rahuldust tunda: heas konditsioonis solistide ja lavastusbrigaadi kooslust on rõõm saalist nautida. Lavastusgrupp Lätist on eesotsas  Indra Rogaga töötanud väga ühtses arusaamises, kontseptsioon on eredalt välja joonistunud nii karakterite, nende vastastikuste suhete, puhta ja õhurikka lavapildi (domineerib valge värv ja väga tundlik valgusmäng) ning kostüümide stiili ja värvigamma valikutes. Eelmise sajandi kuuekümnendate moejoon à la Audrey Hepburn (kleidid ja soengud) toonitavad naiselikkust, meeste maskuliinsus on jäetud soliidsetes ülikondades omale kohale ja  protestimeelne teismeline Cherubino on oma punkstiiliga võluvalt naljakas.

Viiteid tänasesse päeva (Valge Maja ovaalsaal USA presidentide piltidega seintel), vabamüürluse sümboolika kasutamine nii ruumikujunduse detailides, lippudel-vappidel kui ka koori liigutustes, ilmne iroonia esoteerilise mõttemaailma levimise suhtes (pendlid, kristallist püramiid) ning liivakell kavalehe kujunduses ja Krahvinna käes – aja ja ilu kiire kadu! –  kõik see loob atmosfääri infomürast, mis tänast inimest pidevalt ründab, ahistab ja koormab. Kuna mul oli õnn jälgida lavastuse mõlemat koosseisu, siis jõudsin märgata enamikku neist detailidest; ühekordsel teatrikülastajal jäävad arvatavasti nii mõnedki neist kinni püüdmata ja sellest on kahju. ‘Kuid kuna etenduse suurimaks väärtuseks jäävad siiski Mozart ja head lauljad, tuleb leppida võimalikuga.

Dirigent Lauri Sirp andis orkestri Sinfonia  Presto’ga kohe hea toonuse, retsitatiive arpedžeeritud akordidega kujundav Janika RandSirp (klaver) lisas teosele hea ja erksa kulgemise. (Juhul, kui lavastus oleks lahendatud ajastutruus võtmes, olnuks klavessiin muidugi kohasem.) Tempodes oli loogika ja fraasid nõtked, on arvestatud lauljate isikupäraga: kergete ja mozartlikku nõtkust valdavate lauljate puhul on saadud rakendada kõiki allegro’sid ja isegi presto’sid, raskekaalulisemate häälte  omanikele on tehtud paindlikke järeleandmisi. Ansamblites valitses ühine hingamise ja fraseerimise mõttemall.

Soolonumbrid andsid tunnistust ühest olulisest detailist – kes on omandanud mozartliku fraseerimise elegantsi ja kellel tuleb end selles vallas veel harida. On üldtuntud tõde, et suure ja mahuka hääle valdajale on teekond täiuslikkuseni pikem, kuid saavutatav, muidugi juhul, kui selleks tuntakse vajadust ja on  soovi pääseda Mozartit laulma ka maailmalavadele. Kahju, kui noor laulja ei tunnista eeskujuna meie omamaist selle stiili perfektseimat meistrit Georg Otsa (nagu ETV saatest „Mi” kuulsime). Sellisel juhul võib ju otsida abi Herbert von Karajani lemmiklauljatelt Saksast – Hermann Preylt või Dietrich Fischer-Dieskault, kes paraku samuti noore inimese jaoks juba minevik!

Tänase laulumaailma vaieldamatu autoriteedi, suure ja lopsaka häälega Bryn Terfeli  kuulamine peaks aga andma vastuse, kas tegemist on subjektiivse maitse või muusikamaailmas kinnistunud printsiibiga – võrdluses selgub tõde. Vanemuise lavastuse suur võlu on tegevuse äärmine mobiilsus ja sealjuures sünkroonsus muusikaga. Eriti lustakas on Cherubino „tuuseldamine” peaaegu kõigi tegelaste poolt ja peab tõele au andma: debütant Maria Kallaste saab selles virvarris suurepäraselt hakkama,  luues „püksrollide” seeriasse väga usutava karakteri. Oma sümpaatset häälekest valdab ta hästi ja kiituseks peab mainima, et teeb ka da capo aarias barokiajastule omaseid kaunistusi. Susanna roll on Pirjo Püvi loometeel juba päris mitmes Vanemuise laval ja tuleb öelda, et teda on õnnistatud peaaegu kõigi eeldustega, mida selles stiilis vaja: imekaunis tämber, hea diapasoon, veendunud laulukool ja stiilitaju, võrratu  sarm ja lavaline plastika. Oma rollis on ta hea suhtleja, veendunud mängujuht, kes viib oskuslikult oma tahte lõpuni.

Krahvinnasid on kaks, mõlemad äärmiselt veenvad ja kauni välimusega. Nii Alla Popova kui Karmen Puis on juba staažiga vanemuislased ja nende areng teeb ainult rõõmu. Naiselikult malbe ja sarmikas Popova interpreteerib muusikat suure sisemise intensiivsusega, tema häälekõlas on igal tundel oma värv. Vahest  tasuks veel vaid retsitatiive üle vaadata, ehk oleks kasulik neis veidi tempot maha võtta ja kontrollida eesti keele välteid. (Siinjuures tahakski märkida Mall Sarve tõlget – sisuliselt väga hea, kuid ei räägi mitte alati Mozarti muusikaga kaasa, sest ei võimalda sageli vältida fraasi lõpu rõhku). Puis on end viimaste rollidega ümber kvalifitseerinud sopraniks ja tuleb tunnistada, et visadus viib sihile. III vaatuse väga kapriisne  aaria „Dove sono” on proovikiviks ka suurte kogemustega lauljaile: siin on tessituuri pingestatust ja nõutud väga pikka hingamist eeldav fraasikujunduse oskus. Aaria kõlas säravalt, kõrvu hellitas nõtke fraseerimine. Tema kaunist füüsisest õhkus nukrust ja suursugusust. Maitsekas oli mõlema Krahvinna kirjakirjutamise duett Susannaga – häälte sobitumise tagatis oli sillerdus, mis on üks võluvamaid nähtusi laulmises! 

Kaks baritoni on selles ooperis asetatud väga aktiivsesse vastasseisu – võitlus ei käi ju mitte ainult oma õnne, vaid ka au nimel. Krahv Almaviva kahtleb ilmselt oma identiteedis, äärmist kärsitust tekitab ebaõnn naistejahis oma isiklikes valdustes – tüüpiline keskeakriisi põdev mees. Figaro on Beaumarchais’l särav, kelmusi nuputav tegelik intriigijuht ning loomulikult oma meheau kaitsev peig, kel on vaja saavutada „esimese öö õiguse” lõplik kaotamine.  Selles lavastuses on mõlema osa täitjad Taimo Toomast Almaviva ja Atlan Karp Figarona äärmiselt tugevate jõujoontega lauljad. Mõlemal on kaunis hääl, hea musikaalsus ja lavaline vabadus. Kuigi Toomast on juba õpingute lõppedes laulnud Almavivat, on minule väga tugevasti meelde jäänud Estonia Rossini „Sevilla habemeajaja” Georg Malviuse suurepärases lavastuses (1993), kus Toomast oli Figaro rollis. Käesolevas lavastuses oleks Roga  nagu nende kahe mehe temperamendi ära vahetanud: Almaviva on kraps ja mobiilne, Figaro väliselt stoiline, kehakaalus juba mahtu kogunud, veidi jõmmolekuga peigmees. Karbil on äärmiselt maskuliinne, hea ivaga häälematerjal ja suur sisemine põlemine musitseerimisel, kuid edaspidiseks julgen soovitada otsingute jätkamist fraseeringu nõtkuses ja dünaamilise skaala rikastamisel. Kindlasti on ülejäänud seltskonnaga võrreldes  parimas seisus Toomast, kel ikkagi rahvusvahelise lava kogemus. Ei saa salata, et üle hulga aja on laval bariton, kes nii hääle ilu, fraseerimisnõtkuse kui ka lavalise vabaduse ja sarmiga tuletab meelde artikli pealkirjas tsiteeritut. Krahv Almaviva suur aaria III vaatuse alguses „Hai già vinta la causa …” oli lauldud parimaid traditsioone järgides, heade strihhide ja värvikusega.

Võib-olla tuleks kasuks järgmistel etendustel veidi vähendada rabelemist, seda  eriti viimases vaatuses. Valentina Kremen (Marcellina), Merle Jääger ja Siiri Koodres (Barbarina) lasid kuulajal nautida oma kaunist häält, mis sobitusid hästi ansamblitesse. Eriti hea meel oli Koodrese seekordse rakenduse üle – on ta ju täitnud pisirolle muusikalides, kuid tema varandus on sillerdusega sopranihääl. Nii koor kui orkester kõlasid esietendusel selle kvaliteeti väärival tasemel. Edu Saaremaa  ooperipäevadel peaks olema tagatud!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming