Usbekimaa emiiride muusika Alatskivi lossis

JANNO ZÕBIN

„Muuilmamuusika“: Usbekistani ansambel Oxus 14. II Alatskivi lossis.

Ei juhtu just sageli, et Eestisse jõuab esinema mõni Kesk-Aasia muusikaline kollektiiv. Veelgi harvemad on juhud, kui eksootilise päritoluga virtuoosid rõõmustavad Maarjamaa väikelinnade ja alevike muusikasõpru. Usbekistani klassikalist muusikat, mumtoz’i esitav ansambel Oxus oli aga võtnud lumistel veebruaripäevadel tuuriplaani ka Alatskivi lossi.

Armastusluule muusika

Mööda kõrvalteed halbade oludega kohalerappumist ei pidanud kahetsema, kuigi külateel tuli rööpad peaaegu et ise lumme sõita. Nii nagu autoratas viivuks vasakule auku hangevakku vääratas, tungib ka Oxus usbeki klassikalise muusika distsipliini, šašmakaami olemusse süvitsi. Turgi rahva muusikaline tervitus alatskivilastele oli väiksemale siseringile oodatud sündmus.

Kontserdituuri korraldaja Hannes Pikkat, kelle kaubamärk on „Muuilma­muusika“, on eksootilisi ja huvitavaid artiste Eestisse toonud juba 2003. aastast. Alatskivil juhatas ta kontserdi sisse lühiloenguga, mis oma siiruses ja pisirabeduses oli armsam ja ehedam kui mõnest muusikaentsüklopeediast mahaloetu. Publik sai teada, et esitamisele tulev usbeki klassikaline muusika erineb tegelikult sellest, mida tuntakse usbeki rahvamuusika (etno või folgi) nime all. Kui viimane levis lihtrahva hulgas, siis esimese puhul on tegu ülistusluulel põhineva vokaalinstrumentaalse loominguga, mida esitati auväärt külalistele emiiride õukonnas.

Vahepeal Prantsusmaal elanud Pikkat on viimased kolm aastat tegutsenud enamasti Usbekistanis. Seega on Oxuse toomine Eesti kontserdisaalidesse tosin aastat kestnud tegevuse loogiline jätk. Õhinapõhise väikekorraldajana sugenes tema kõnesse ka murelik noot: seda laadi üdini ebakommertslikud nišiüritused väikekohtades peab keegi lihtsalt kinni maksma, tulgu see raha siis omavalitsuse kultuurieelarvest või mõne sõbraliku muusikametseeni taskust. Siiani elan ka mina naiivses lootuseudus, et võimalik on alternatiivne variant leida võluvits, mille abil saada juba eelmüügist osa piletiostjate garantii. See aga näib eeldavat pinevat ajugümnastikat lisamaks koos kohalike kultuuritöötajatega imeturundusnippe. Pankrotikuristiku hirmutaval äärel võiks kontserdikorraldajana proovida ka piletiloitsu mõne nõia kaasabil või inimeste sundlukustamist kontserdisaali.

Kui veidi tõsisemaks minna, siis on šašmakaam olnud adresseeritud valitud publikule, see on intellektuaalne ja filosoofiline ning selle vokaalne osa kätkeb endas armastusluulet. Traditsioon kestis tegelikult Nõukogude Liidu alguseni 1922. aastal, misjärel kutsuti Venemaalt esimene etnoloog Viktor Uspenski kohaliku kultuurireformaatori Abdurauf Fitrati eestvedamisel Buhhaarasse. Just siis tehti esimesed helisalvestused ja üleskirjutused noodikirjas. Tõsisemalt võeti šašmakaami uurimine aga ette 1956. aastal. Nagu Eestis kogusid rahvaluulet rahvuslikul ärkamisajal Jakob Hurt ja tema abilised, tegi seda Usbekimaal mees nimega Junus Radžabi. Sinnamaani oli aga tegu olnud suulise traditsiooniga, mille tõttu on paljud šašmakaami loojad jäänud anonüümseks.

Kontserdiga tähistati kahe suure oriendi poeedi Zahir ud-din Muhammad Baburi ja Ališer Navoii (õige nimega Nizomiddin Mir Alisher ehk Ali Shir Nawa’i) sünnipäeva ja lossivõlvide all kõlasidki just nende poeetide luule muusikalised arranžeeringud. Luuletajad ise tegutsesid vastavalt XVI sajandi esimesel ja XV sajandi teisel poolel. Ansambli nimi tähistab muistset Oxuse tsivilisatsiooni (tuntud ka kui Baktria-Margiana arheoloogiline kompleks) Kesk-Aasias aastatel 2300–1700 eKr praeguse Põhja-Afganistani, Ida-Türkmenistani, Lõuna-Usbekistani ja Lääne-Tadžikistani territooriumil Amudarja (ladina keeles Oxus) jõe ümbruses.

Ajaga avanev seisundimuusika

Kontserdi algul sisenes ansambel saali küljeuksest valju puhkpillimuusikaga. Kontserdikülastajale jäigi siin võimalus end ette kujutada mõne tähtsa emiiri õukonna privilegeeritud külalisena. Esimesed palad tekitasid mõtte, et kui šašmakaam allub kindlatele reeglitele ja on üsnagi rangelt piiritletud, siis kas selle esitusest ei või kaduda spontaansus, eriti arvestades ajalist ja kultuurilist distantsi, mis nii pillimeestel kui publikul nähtuse suhtes on. Muusikaline standard oleks justkui ise saanud kammitsaks, teatav etalon muusikale hukatuslikuks. Mida edasi, seda enam leidis aga kinnitust, et usbeki klassikalise muusika toimima hakkamiseks on nii muusikutel kui publikul vaja aega. Kuigi lahtirulluva kanga algusosas midagi tähelepanuväärset ei paista, on vaja kannatlikult oodata, kuni kangas täielikult avaneb. Kandev roll oli kontserdil sugestiivsel ja monotoonsel laulul, mille toel poeesia edasi anti. Seisundilaulu saatsid keelpillid (tanbur, sato, dutar, ud), mitmed kaeblevalt soleerivad flöödid ja käsitrumm (doira). Väga võluvalt ja mõnel hetkel koguni meie kandlega sarnaselt kõlas tšang, millel on suur roll vaiksemate ja meditatiivsete helimaastike tekitamisel.

Tulebki tunnistada, et meelde jäid just vaikselt voolavad muusikapalad, armastuspoeesia ekspressiivsemad tundepuhangud mõjusid muusikaga ühes episoodiliselt, kuid oli ka hetki, kus fiiling läks kuhugi kaduma. Hannes Pikkati vahele loetud Navoii ja Baburi luuletuste eestikeelsed tõlked oli väärt mõte ja julge samm. Selliseid integreeritud luule ja muusika ühendkavasid ootan nii kirjandus- kui ka muusikaürituste korraldajatelt edaspidigi.

Kontserdi ülevam meeleolu algaski umbes neljakümnendast minutist ehk selle teisest poolest. Melanhoolsetel, isegi raskepärastel, otse südamesse tungivatel paladel on teraapiline toime. Mingis mõttes sisekaemuslik muusika pani siiski peas mõtted liikuma ega lasknud kuulajal mugavalt rahuneda. Mõelda šašmakaamist kui tantsumuusikast ma päriselt ei julge, pigem soodustab see ikkagi mõtisklemist ja süvenemist. Seos tekkis laiade steppide, kõrbe ja lõputusega, mida rändaja võis neil väljadel kogeda.

Kontserdi lõppedes näis sama tunne valdavat ka publikut. Alatskivi lossi perenaine kinnitas, et lumi lossi ees on mitme ruutkilomeetri ulatuses sulanud ja seal laiub kollane liiv, temperatuur on kolmkümmend kraadi ja kõikjal jalutavad ringi kaamelid. Publik reageeris sellele muhedalt. Väljudes ja end minekule seades tabasin kogu bändi lõõpides üksteist taga ajamas ja lumes rõõmuga maadlemas. Turgi tuline temperament tulvas tuules tuhana.

---

Šašmakaam (shash maqam, pärsia keeles kuus laadi) on unikaalne kunst, mis on levinud Usbekistani ja Tadžikistani aladel, kunagi tuntud kui Mâwarâ al-nahr ehk maa teispool jõge või Transoksaania, „Oxuse-tagune maa“. See kompleksne, rangetele reeglitele allutatud muusikaline distsipliin, mida meistrid on oma õpilastele edasi andnud mitme sajandi vältel, kujunes välja Siiditee hiilgeaegadel idamaa kultuuride ristteedel, eelkõige Buhhaaras XVII–XIX sajandil. Šašmakaami olulisemad mõjutajad on pärsia, juudi, araabia ning Kesk-Aasia nomaadide kultuur, kuid selle juured ulatuvad islamieelsesse aega. Šašmakaami arengut ei vaadelda üksnes musikoloogia, vaid ka teaduse, kirjanduse ja filosoofia, sealhulgas sufismi kontekstis. See klassikalisel ülistusluulel põhinev vokaalinstrumentaalne muusika kõlas valitsejate õukondades ning intellektuaalide salongides. Šašmakaam kuulub UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse. Usbekistanis eristatakse Horezmi, Buhhaara, Samarkandi ning Fergana-Taškendi šašmakaami.