Uus

Tiina Mattisen

Homme kell 12 esitleb Andrus Vaht Otsanimelises Tallinna muusikakoolis tema enda koostatud ja välja antud õpikut „Trummari evolutsioon. I etapp”. Kui sind NYYDi festivalipubliku seas märkasin, arvasin, et ehk oled reageerinud kutsele „Talendid, koju!”. Andrus Vaht: Ei, seda küll mitte, sest elu on Rootsis niivõrd paigas. Ma teenin kõigepealt ilusti pensioniea välja ja siis võib-olla kunagi tulen tagasi.

Nägin sind HK Gruberi autorikontserdil, kus lava oli kõikvõimalikke löökpille täis. Kas sul ei tekkinud soovi olla hoopis seal, mitte publikus?

Ei, sellist tunnet mul enam ei teki – ma arvan, et mu mängimised on mängitud.

See kõlab kuidagi väga lõplikult …

Ja-jaa! Lihtsalt löökpillimängija lihaste liikumine hakkab mingil ajal tekitama piinasid. Aga vormispüsimiseks peab iga päev harjutama. Näiteks, miks Phil Collins enam üldse ei mängi? Ma täpselt ei tea, aga ta ei saavat isegi trummipulki enam käes hoida. Või näiteks maailmas väga hinnatud Vinnie Colaiuta, kes on lausa harjutaja-narkomaan – võtab isegi tualetti harjutuspadja kaasa ja mängib –, aga temalgi on probleemiks ületöötatud randmed. Võin näite tuua ka Norrköpingi sümfooniaorkestrist, kus töötasin asendajana aasta kõrvuti soome tuntud löökpillimängija Rainer Kuismaga, kes ka kurtis, et randmed valutavad. Kui see juhtub, tulebki kohe lõpetada ja muu tegevus leida.

Sellepärast siis tegutsedki Rootsis varsti juba paarkümmend aastat õpetajana?

Jah, õpetan 17. aastat Linköpingi kultuurikoolis 11 – 18aastasi lapsi. Seal võivad nad alustada trummiõpinguid ükskõik mis vanuses, mitte nii nagu siin, et tuled I klassi ja käid läbi kõik need aastad. Võib ka nii olla, et gümnaasiumiõpilane tuleb ja alustab alles trummimängu; mina ise alustasin ka väga hilja.

Sinu esimene pill oli ju hoopis viiul, mille vahetasid löökpillide vastu 1969. aastal Tallinna muusikakoolis, mis aga ei takistanud sind juba järgmisel aastal alustamast Estonia orkestrandina …

Kõik oleneb õpilase tahtmisest ja harjutamisest. Üks poiss, kel oli kindel tahtmine saada trummimängijaks, saavutas mul kolme gümnaasiumiaastaga sellise taseme, et tegi kõigile silmad ette. Samas võib eluaeg õppida ja taset mitte saavutada, kui inimesel ei ole tahtmist.

Oled väga mitmekülgse praktikaga, mänginud orkestrite kõrval mitmetes jazzi- ja rokikooslustes, valitud 1980. ja 1981. aasta Tartu muusikapäevadel parimaks löökpillimängijaks ning üle kolme kümnendi ka õpetanud. Tundub üsna loogiline, et seda kogemust nüüd õpiku kaudu laiemalt jagada tahad. Paari aasta eest, kui Toomas Rullil ilmus õpik „Mängi kaasa”, rääkis ta ajakirjanduses, et vaja oleks ka trummiõpikut algajatele ja et see võiks sündida koostöös sinuga. Kas sealt saidki konkreetse tõuke?

Jah, selle idee andis mulle Toomas Rull juba siis, kui veel oma õpikut koostas. Olin kohe nõus, sest selleks ajaks oli mul kogunenud juba suur hulk omakirjutatud koordinatsioonija gruuviharjutusi. Leppisime kokku, et tema teeb tekstid või aitab mul neid redigeerida, sest minu eesti keel on 20 aastaga väga vaeseks jäänud – kodus räägime, aga lugemine ja töö, kõik käib rootsi keeles. Ja hakkasingi siis kirjutama. Aga töö venis ja nii jäin üksi. Leidsin siis endale eesti keele toimetaja – Eda Kõrgvee aitas mul neid tekste siluda.

Mäletan, et kui hakkasid kirjutama, siis oli sul kõvasti muret terminoloogiaga – paljud mõisted eesti keeles puudusid.

Jah, käisin siis paar korda Eestis ja kohtusin muusikaakadeemias ka Kerri Kottaga, kellega koos otsisime ja leidsime vasteid nendele terminitele. Tuli mõnele sõnale (nagu „tala”, „rudimendid”) anda ka uus, muusikaline sisu, mida neil seni eesti keeles ei olnud.

Mulle on sinu õpik esimene löökpillidele mõeldud trükis, mida käes hoian, ent siin on neid pille ju aastakümneid õpetatud ja küllap ka pedagoogilist kirjandust ilmunud. Olid üsna pahane, kui su kätte sattus tõlkeline löökpillimängijate „piibel” …

See „piibel” andis omaette tõuke raamatu kirjutamiseks, sest oli lausa vigu täis! Ei saa lausa aru, mida ja kuidas tõlgitud. Palju on seal sõnade otsetõlget. Näiteks väljend „kukkuv löök” – nonsenss! – trummimängus ei ole ühtegi kukkuvat lööki! Kui rannet liigutad, siis tuleb löök – kõik tuleb mängida.

Kardan, et jutt läheb liiga spetsiifiliseks. Kellele sinu õpik suunatud on?

Täitsa algajatele, Ast-Bst pihta. Siin on ilusaid illustratsioone Hugo Hiibuselt, nagu sa näed.

Algõpetus nõuab ju kõige peensusteni lahtikirjutamist: kust ja kui kõvasti hoiad trummipulka, kus on selle optimaalne põrkekoht, kuidas pulgad takistusteta liikuma panna … Paralleelselt uurisin kirjandust, mida inglise keeles on ikka väga palju välja antud – eriti Berklee’ õpikuid. Sisuliselt pidin üldkehtivad tõed eesti keelde tõlkima – nüüd on eesti keeles ära seletatud, miks ja kuidas.

Olen ka jälginud, et minu õpik ei sarnaneks ühegi teise õpikuga – ei ole ju mõtet olemasolevat kopeerida. Ingliskeelseid õpikuid on külluslikult, palun ostke! Olengi raamatu lõppu lisanud loendi, mida ma soovitan välismaisest kirjandusest. Aga kõik siinsed harjutused on minu enda ideed. Tõsi, tuginesin Indiast pärit rütmika õpetamise Solkattu süsteemile – olen praktikas kogenud, et see töötab hästi. Muide, see on kõige põhjalikum ja ühtlasi vanim rütmika õpetamise meetod, mille juured ulatuvad kaugesse minevikku (u 200 eKr).

Kogu see materjal on praktikas põhjalikult läbi proovitud. Mul on juba 1997. aastast üks suurem töö, kui kirjutasin kahele basstrummile harjutused – neli erineva raskusastmega osa, kokku 80 lehekülge. Loomulikult ei valmi harjutus selle noodikirjutusega: neid tuleb mängida ja vahel lausa korduvalt redigeerida. Paljud asjad on mul lausa mitu korda parandatud. Õpikuga on kaasas ka DVD, kus näitan koos ühe kolleegi ja mõne õpilastega tehnikat, kuidas ühte või teist asja mängida.

Sinu nõuanded on üsna lihtsad: alusta uue õppimist alati aeglases tempos, mängi „peaga”, mängi vaikselt ja pingevabalt, kasuta peeglit, treeni oma nõrgemat kätt ja jalga, kvaliteet on tähtsam kui kvantiteet. Kas need 180 lehekülge on ammendav tarkus, või viitab „I etapp” pealkirjas, et midagi on veel teoksil?

Mul on noodimaterjali järel veel umbes 300 lehekülje jagu, mis nende kaante vahele ei mahtunud. Ja kogu aeg tulevad uued ideed – aasta pärast oleks see raamat ehk hoopis teistsugune saanud. Kui sponsori leiaks, võiksin järje kas või kohe välja anda.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming