Uus

Leelo Kõlar

Austusavaldus Mälestusteraamatuid ilmub meil viimasel ajal üsna laias valikus, küll seiklustest mitmel pool maailmas, juhtumistest eluradadel, töösaavutustest või lapsepõlvest. On ka mälestusraamatuid meie hulgast lahkunud pianistidele nagu „Kestvas valguses” Lilian Semperist (2008) või „Meistri haare” Bruno Lukist (2009). Hiljaaegu nägi päevavalgust „Maestra Anna Klas 100” koos DVDga, koostajaks Ada Kuuseoks. Need kolm raamatut on omamoodi õpilaste järelehüüe oma armastatud ja austatud õpetajale-interpreedile. Ühest küljest sünnib õpilaste arvamustest paratamatult päris palju korduvaid muljeid, kuid loetust koorub siiski välja isiksuse olemus. Viimati ilmunud raamatule annab suure lisaväärtuse DVD, kust on võimalik kuulata ja näha esinemisi aastatest 1955–1985. See sisaldab Anna Klasi soolosid, klaveriduo Klas-Lukk ning Anna Klas koos orkestritega poja Eri Klasi juhatusel ettekandeid mitmesuguse repertuaariga. Kahjuks ei ole kõik kuulatav helitehnilisest küljest ühtlaselt heal tasemel. Võtted on vanad, mõned isegi amatöörlikud, kuid suhtumine neisse peaks olema tolerantne ja ajaloolisest aspektist lähtuvalt lugupidav. Eredalt eristuvad teistest Rahmaninovi „Ja öö ja armastus” duolt Klas-Lukk ning Mozarti A-duur klaverikontsert Anna Klasi ja kammerorkestri esituses Eri Klasi juhatusel. Visuaalne külg peaks huvitama neid nooremaid klaverimänguhuvilisi, kes on küll Anna Klasist ja klaveriduost Klas-Lukk kuulnud, kuid ei ole neid kunagi mängimas näinud.

Raamatus on sõna saanud Anna Klasi arvukad õpilased ja kolleegid Tallinna ja Riia päevilt ning dirigent Eri Klas. Kõikidest sõnavõttudest kostub suur armastus ja lugupidamine. Mõni näide.
Erna Saar: „Ta oli väga nõudlik, väljakujunenud põhimõtetega isiksus. Teose muusikalisele analüüsile pühendudes ei jäänud ükski pisiasi tähelepanuta. Pidin ennast väga koguma, et kõiki kasulikke nõuandeid vastu võtta ja omapoolse veenvusega esitada.”
Valdur Roots: „Esimesed tunnid viisid mind segadusse. Esialgu ei saanud suurt aru, mida minult tahetakse, nõudmised olid üsna rängad. Igas noodis pidi mõte olema, kõike pidi kuulma detailides ja tervikus, perspektiivis ja antud ajahetkes, vajalikes karakterites, seostes, tämbrites, kõlavahekordades jpm. Mõistsin, et minust voolitakse muusikut, mitte tublit mängumeest.”
Maigi Pakri: „ … ei tulnud paljud tehnilised käigud välja nii, nagu ma oleksin tahtnud … Püüdsin end õpetaja ees vabandada, kasutades sageli väljendit „ma ei saa”. Selle peale ütles Anna Klas: „Niisugust asja pole olemas – ei saa! Unusta see. Kõik saab, kui tahab! Tuleb ainult küllalt tahta!”
Eri Klas: „Ema ja Bruno Luki metoodiline lähenemine õpilasele oli täiesti erinev. Need kaks vastandlikku isiksust vaidlesid oma klaveriduo repertuaari harjutamisel küll palju, kuid samas olid nad ülimalt ausad kõiges, mis puutus nende arusaamisse muusikast. Neil tuli läbida tõelisi konflikte ja piinasid, kuid resultaat oli alati õigustatud.”

Lisan siia veel väljavõtte ajalehest Sirp ja Vasar (23. I 1987) Valdur Rootsilt: „Anna Klas saab täna 75-aastaseks. Ta oli üks neid, kes Suure Isamaasõja lõppedes Nõukogude Eestis uut klaverikultuuri üles ehitama hakkas, pühendas sellele oma pedagoogitegevuse, interpretatsiooni ja ka teoreetilised tööd. Koos B. Lukiga tõi A. Klas kaasa uued, nõukogude pianismikooli põhimõtetele rajatud suunad klaverimängu õpetamise metoodikasse. Eesti hakkas saama kvalifitseeritud pianiste, keda tasapisi on aina juurde tulnud. Nüüd on meil juba omad laureaadid, eesti pianismikooli mainet tunnustatakse kaugemalgi. Ka Anna Klasi teened on selles suured.”

Miks tuleb seda lõiku oluliseks pidada? Sellepärast, et seal on juttu ühest põhjapanevast perioodist eesti pianismi arengus. Peame enesele teadvustama, et tandem Klas – Lukk pani meie senisele veidi hajusale tegevusele nii klaverimängus kui klaveriõpetuses tugeva aluse, mis põhines teadlikul enesekuulamise ja -kontrolli kultiveerimisel. Nende tugev professionaalsus ja eriline entusiasm süstis järelkasvule tohutut tööindu. Nõukogude pianism ja eeskujulik õpetus oli mõjuvalt kõrgel tasemel ja sellistel alustel töötamine ei saanud tulemusteta jääda. Entusiastliku ja pedagoogiliselt kõrgel tasemel töö korral peab aga paratamatuks lugema ka seda suurt nõukogulikku entusiasmi, mis sel tandemil hakkas peadpööritava kiirusega mõjutama õpilaste seas kommunistliku kasvatuse agressiivset propageerimist. (Jutt on raskest perioodist, 1948. aastast seoses partei otsusega.) Mõju oli tugev ka repertuaarivalikule. Kas selle taga oli meie pedagoogide hirm, veendumused või ideoloogilised segadused, jääb meile teadmata. Tahtmata siin vanu asju lahkama hakata, annan huvitatuile viite tutvuda materjalidega Urve Lippuse raamatus „Muutuste kümnend” (lk 60–75). Pingelise perioodi möödumisel püüti senisest suundumusest tasapisi üle saada, kujundada teistsuguseid tõekspidamisi.

Nüüd võiks aga peatuda meeldivamatel asjadel.
Aino Merila: „Anna Klas oli esteet. Olles välimuselt rangelt lihtne, oli ta alati daam. Seda ka muusikas – usaldusväärse maitsega asjakohast nõuannet jagav kasvataja.”
Renata Goznaja: „Tänu Anna Klasile sai minust klaveripedagoog. Kõik, mis ma nüüd oskan ja teen, õppisin ma temalt … Anna Klas avaldas suurt mõju minu elule tervikuna. Ta oli minu õpetaja mitte ainult muusikas. Tal oli suurepärane maitse, tema kodu oli väga ilus ja hubane. Tema sünnipäevadel või muudel pidudel oli laud alati fantastiliselt kaetud – see oli kunstiteos! Ja milliseid salateid ja pirukaid ta teha oskas! Meie, tema õpilased, kirjutasime retseptid üles ja püüdsime kodus midagi taolist meisterdada.”
Ada Kuuseoks: „Tutvudes siin mitmete õpilaste mälestustega, võib veenduda, et Anna Klasi lähenemine igale õpilasele oli, vaatamata ühtsetele nõudmistele, siiski individuaalne. Sõltuvalt erinevatest iseloomudest ja harjumustest kujunesid ka erinevad tööplaanid ja -sihid. … Anna Klasi ettemõtlemis- ja kuulamisõpetus muusikas on huvitaval kombel kujundanud ka minu elustiili. Aeg-ajalt, märgates omaseks saanud nõuandeid, tekib endiselt hea ja kodune tunne, nagu Õpetaja oleks alati meiega, nagu ta ikka jälgiks meie töid-tegemisi.”

Kuuseoksa suure armastusega koostatud raamat on kahe poolega, eesti ja inglise keeles. Lugedes jäi kripeldama tõlke kohatine kohmakus ja veidi liigkirju põhjaga raamatulehed, mis lugemist eriti kergeks ei tee. Aga mõte avaldada ingliskeelne osa oli kindlasti hea, sest teost saab nüüd levitada väljaspool Eestitki, seda on ka juba tehtud. Lisan tagasisidest mõne pudeme.

Mediņši nimelise Läti muusikaakadeemia professor Raffi Haradžanjan: „Ada, sa oled geenius! Raamat, mille täna sain, avaldab muljet. Ilus, tehtud armastusega. Õnnitlen. Kuidas õnnestus Sul leida häid mõjukaid sponsoreid selliseks modernseks väljaandeks? Vapustav. Suurepärane, et on lisatud armastusega koostatud plaat …” Mediņši nimelise Riia I muusikakooli õpetaja Lonija Razdaj-Voda: „Meenutan suure tänutundega Teie hiiglaslikku tööd – see on lihtsalt suurepärane jätta mälestus sellisest oivalisest inimesest, pedagoogist ja kaalukast pianistist.”

Kontsertpianist Jana Levitin (New York): „Mõni päev tagasi kohtasin New Yorgis Erit ja ta andis mulle raamatu. Õnnitlen suure edu puhul, olete teinud tohutu töö. Me oleme nii õnnelikud, et meie elus oli Anna Jossifovna. Milline andekas ja tark naine ta oli! Ta oli Läti konservatooriumis suur staar.”

Meenutades Heino Ellerit

Teatri- ja muusikamuuseumisse kogunes 24. märtsi õhtupoolikul Heino Elleri klaverimuusika huvilisi, et tähistada helilooja 125. sünniaastapäeva. Elleri kohta oma doktoritööd Londonis ette valmistav Sten Lassmann esitles oma teist CDd, kusjuures andis oma kontsertvestluses teada, et tal on kogu suurest CDde seeriast neli juba sisse mängitud.

Saime kuulda helilooja Esimese klaverisonaadi I osa. Sonaat on kirjutatud Peterburi konservatooriumi lõputööks (1920), mille tookord autoriteetse komisjoni ees esitas Artur Lemba. Kuuldud osa on pikalt arendatud ulatuslik (70 lehekülge!) ja pianistlikult nõudlik teos. Oma helikeelelt on see kohati skrjabinlikku spontaansust – seda eriti seoses peateemaga – meenutav muusika, kus tulevast meile tuttavat Ellerit on vähe kuulda.

Esineja tutvustas meile ka lühipalu ajast, mil Eller veel polnudki kompositsiooni õppima asunud, tudeerides Peterburi ülikoolis hoopis õigusteadust. Kuuldud kaks nokturni kippusid olemuselt kalduma veidi Chopini poole. Pärast konservatooriumi lõpetamist hakati Ellerit tema loomingu põhjal nimetama algul impressionistiks, aja kulgedes Tartu perioodil modernistiks. Poliitiliselt keerulisel ajal (1948–1950) sai modernistist aga formalist, kellele heideti ette muusika liigset keerukust ja konstruktiivsust, vähest meloodilisust ja rahvale raskesti mõistetavust. Selle kohta sobib lugeda Vladimir Alumäe väljaütlemist: „Primitiivset inimest, primitiivset mõtet pole raske mõista, äärmiselt raske on aga mõista vaimselt rikast, peent inimest ja tema loomingut, eriti veel siis, kui ta kuulub nende hulka, kes ajastule annavad uue ilme”. Sattunud omamoodi teelahkmele, kirjutas Eller siis sümfoonilised poeemid „Kotka lend” ja „Laulvad põllud”. Tekkis uus tiitel – realist! Kas kõik olid nüüd rahul?

Sten Lassmann tegi juttu rahvalaulu kasutamisest muusikas seoses palju levinud küsimusega: kas eesti helilooja on eesti helilooja, kui ta ei kasuta oma loomingus eesti rahvaviisi? Teadaolevalt pole Eller käinud mööda Eestimaa külasid rahvaviise kogumas, nagu mõni meie helilooja (M. Saar, C. Kreek jt) on teinud. Otseselt on Eller rahvaviisi kasutusele võtnud „13 palas” (1940), mis samal aastal Heljo Sepa ettekantuna pälvis ka kriitikute kiitva hinnangu. Eller arendab rahvaviisi siin-seal viidetena, kuid tundub, et kõrgprofessionaalne modulatsiooni-, struktuuri- ja rütmimeister on oma paremad teosed kirjutanud rahvaviisist kammitsemata.

Sten Lassmann lõpetas esitluskontserdi Elleri Ballaadiga cis-moll, mis on kirjutatud 1955. aastal, seega juba pärast Stalini surma. Voolav, laulev, rikas muusika, mida ei oska paigutada ei kategooriasse impressionistlik, modernistlik, formalistlik ega realistlik. See on lihtsalt hea muusika!

Heino Eller: „Lõpmata palju võib muusika üle ilusaid sõnu teha, kuid selle ilu ja sügavust võib ainult see tunda, kes seda eneses suudab kuulda” (1939).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming