Uus hooaeg – kaks avakontserti, kaks Järvit

Lembi Mets

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert: 1. IX Estonia kontserdisaalis Orchestre de Paris, dirigent Paavo Järvi. Kavas A. Pärdi „Silhouette. Hommage à Gustave Eiffel”, I. Stravinski „Petruška”, B. Bartóki Orkestrikontsert op. 116.        Paavo Järvi on Orchestre de Paris’ ees muusikajuhina hooajast 2010/2011. Kontaktid orkestriga,  keda on juhtinud ja juhatanud ka sellised korüfeed nagu Karajan ja Solti, ulatuvad tagasi aastasse 2004, mil P. Järvi oli juba nii Cincinnati SO kui Frankfurdi hr-Sinfonieorchesteri kunstiline juht. (Ka praegu juhib ta neid, lisaks on ta Bremeni Deutsche Kammerfilharmonie’ peadirigent.) Sibeliuse „Kullervo” esitus koos Eesti Rahvusmeeskooriga oli menukas ja viis uuele koostööle orkestriga aastal 2006 Bartóki ja Kodály muusika tähe all. 2007. aastast peale on koostöö  olnud õige tihe ja repertuaarimahukas; 2010. aastal anti välja esimene ühine CD Bizet’ teostega.   

    

Kontserdiõhtu Tallinnas oli rajatud värvidele, rütmile ja äkilistele muutustele muusikas. Pärdi „Silhouette …” on valminud 2009. aastal spetsiaalselt selle orkestri ja Paavo Järvi jaoks, olles ühtlasi austusavaldus ka Eiffeli torni arhitektile. (Mezzo kanali salvestatud teose  maailmaesiettekanne on olemas ka veebis.) Nukralt hõljuv, karusselliliku tõusuga valsilaadne teos erineb seni kuuldud Pärdi teostest päris palju. Keelpillide akordika harmoneeringud ja pikad helistikus püsimised on küll tuttavlikud, ent helipilti on ilmunud ka midagi pöörasemat ja maisemat. Orchestre de Paris’ muusikute tase on nii kõrge, et võimaldab neile täielikku helides mõnulemist – samal ajal säilib äärmine erksus. Prantslased tõid teose  kuulajate ette gurmaanliku naudinguga, iga heli justkui maitstes. Keelpillide pizzicato’d kerkisid õhku kergelt ja säravalt. Nii võtsid mängijad esimestest nootidest peale rõõmsalt kaasa ka kuulaja, pakkudes talle parimaid palu oma helilaualt – aga kõlama jäi teosest viimaks ikka šansoonilikult nukker meeleolu.     

Stravinski „Petruška” on tujukas, kuulaja tähelepanu nõudlevaid karaktereid ja äkilisi muutusi täis pikitud lugu. „Petruška” ettekande puhul sai nautida kõigi nende tujude osavat käsitsemist dirigendi poolt ja soolopillide täiuslikku mängu (mainigem kas või flööti, oboed, fagotte, trompeteid, sooloviiulit). Eriti rabas aga mängijate ümberkehastumisvõime uute karakterite ilmumisel – toon, tempomuutused. Kuidas on võimalik selliste välkkiirete  pöörete puhul olla nii koos – rühmadena ja ka pillirühmade vahel? Sama kehtib ka kava II pooles kõlanud Bartóki Orkestrikontserdi kohta. Elegantsed (ent mitte maneerlikud) vihjed dirigendilt sõrmeotstega, kummardusega, pilgu või naeratusega mõne mängija suunas kutsusid esile eheda reageeringu ja andsid tunnistust tõelisest sünergiast. Kihiline ja keerukas faktuur oli diferentseeritud läbipaistvaks. Orkestrisoolodest  jäid meelde eriti fagotid, klarnetid ja trompetid balletilik-iroonilisest II osast. Teose traagiline raskuspunkt, III osa Elegia mõjus peaaegu kummituslikuna oma paratamatus kulgemises. 

Ma pole vist kuulnud kunagi selle teose nii värvikat, elavat ja seejuures tõsist esitust. Tundub,  et Paavo Järvi on leidnud hea koostööbalansi prantslastega, jagades viimastega oma akadeemilist tõsidust ja saades vastu nende rahvuslikku ésprit’d. Teise lisapalana esitatud Sibeliuse „Valse triste” aga pakkus vaikseimat piano’t, mida eales kujutleda võib.

ERSO hooaja avakontsert 2. IX Estonia kontserdisaalis pealkirjaga „Don Quijote”, dirigent Neeme Järvi. Kavas V. Kapi poeem „Põhjarannik” meeskoorile ja sümfooniaorkestrile, R. Schumanni Sümfoonia nr 3 Es-duur, op. 97 „Reini sümfoonia”, R. Straussi sümfooniline poeem „Don Quijote”, solistid Aleksandr Zemtsov (vioola, Venemaa/London) ja  Jan-E rik Gustavsson (tšello, Soome).       

Neeme Järvi on üks eesti muusikaloo legende, kadunud poeg, keda oodati Eestisse tagasi väga kaua. 1980. aastatel emigreerusid Järvid läände ja seal tegi Neeme Järvi hiiglasliku tähelennu, jõudes maailma juhtivate dirigentide sekka (ja kasvatades dirigentideks ka pojad  Paavo ja Kristjan Järvi). Tema diskograafiasse kuulub ligi 450 plaati, ta on juhatanud kõiki maailma mainekamaid orkestreid, esinenud maailma tuntumais kontserdipaigus ja teinud koostööd parimate solistidega. See on elutöö, millest jätkuks mitmele ka siis, kui sinna mitte midagi enam lisada.       

Nüüd on Järvi ette võtnud olla taas ER SO kunstiline juht ja peadirigent. Samaaegselt on ta ka Šveitsi-R omaani orkestri kunstiline juht ning Haagi Residentie Orkesti peadirigent ja Jaapani Filharmoonia orkestri esimene külalisdirigent.  Hooaega alustati hümniga, kontserdi juhatasid sisse maskuliinsed meeleolud: Villem Kapi „Põhjarannik” koos Rahvusmeeskooriga. Suur koosseis, julgelt pulseeriv rütm ja vägevad tõusud – mõju oli tagatud. Kahjuks ei sündinud imet Schumanni Sümfoonia nr 3 ettekandes, mis tundus suures osas justkui loiu ja paigalseisvana. Esines ka veidraid apsakaid, mis pole ER SO- le tüüpilised – loginaid ja diferentseerimatust. Värskemalt  ja kandvamalt mõjus II osa Scherzo – keelpillide unisoonid kõlasid hästi ja liikusid nõtkelt.     

  Kontserdi II pooles ette kantud Richard Straussi sümfooniline poeem „Don Quijote” (ei tea, kas kogu kontserdi pealkirjastamine teose pealkirjaga pidanuks sümboliseerima maestro võitlust kohalike ametkondade „tuuleveskitega”?) kõlas suurepäraste solistide kaasabil taas päris huvitavalt. Tekkis  spontaanne koostöö soolotšellisti Jan-E rik Gustavssoni ja tšellorühma vahel ning sooloviolisti Aleksandr Zemtsovi ning vioolarühma vahel. Gustavsson, kes on liigutanud eesti publikut Schumanni fantastilise Tšellokontserdi ettekandega, sai siin ettekande mootoriks. Mida edasi, seda läbitungivamaks muutus ta toon, seda kaasakiskuvamaks fraseerimine. Ning kui kontserdi lõpus don Quijote surmastseen kordamisele tuli, tekkis selge tunne, et  oleks võinud ka pikemalt tagasi võtta. Teise lisapalana esitatud J. Straussi „Bauern-Polka” kaasas taas meeskoori, kes saali sisse piiras, tekitades publiku seas suurt elevust ning palju lõbu võimalusega refrääni kaasa laulda. Õhtu solistid mängisid lõbustatult kaasa. Maestro Järvi karismaatilisus oli taas haripunktil ja kutsus esile püstijalu ovatsioonid. Rahvas armastab oma kadunud poega!   

ERSO hooaja kava tuleb põnev ja vahedusrikas,  sisaldades maailma muusikaliteratuuri tuntud pärle, uut muusikat ja ka kahe võrratu naishelilooja tähtpäeva märkivaid autorikontserte. Sofja Gubaidulina 80. sünnipäevale pühendatud kontserti juhatab Andres Mustonen. Eesti muusika grand old lady Ester Mägi saab detsembris 90 ja tema muusikale pühendatud kontserti juhatab Mikk Murdvee. Mõlemat dirigenti näeme sel hooajal ERSO ees veel mitmel korral, nagu ka ERSO esimest  külalisdirigenti Olari Eltsi, Paavo Järvit, kes on praegu ERSO kunstiline nõustaja, Eri Klasi, Tõnu Kaljustet, Anu Tali, välisdirigentidest Nikolai Aleksejevit, Daniel Raiskinit, Daniel Reussi ning mitmeid teisi. Solistide seas on eesti interpreetidest Kalle Randalu (klaver), Indrek Vau (trompet), Heli Ernits (oboe) ja paljud välisesinejad. Erandlikuks on Tallinna muusikakeskkooli 50. aastapäevale pühendatud kontsert, kus astuvad üles mitmed eesti praeguse muusikaelu tipud. Kuuleme ka hulganisti välissoliste ja maestro Neeme Järvi astub ERSO ette hooaja jooksul kokku kuus korda. Elagu uus kontserdihooaeg!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming