Uus koomiline lasteooper

Heili Vaus-Tamm

Helen Lokuta Josephine?i kahemõttelises rollis.

TÕNIS KAUMANNI ooper ?MINA ?

NAPOLEON!? Dirigent Arvo Volmer; idee, dramaturgia ja lavastus Neeme Kuningas; libreto ja tekst Villu Kangur; lavakujundus Hardi Volmer; kostüümid Olivia Osik, Reet Nurmsalu. Osades Gerrit Siiner, Heli Veskus, Helen Lokuta, Vello Jürna, Leonid Savitski, Mati Kõrts, Urmas Põldma, Valentina Taluma, Aleksander Mihhailov jt. Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester ja ooperikoor.

Esietendus 11. II Estonias.

 

Tõnis Kaumanni ooperi plussid on libreto ja lavastuse tõsiseltvõetavus ning helikeele ühtsus. Omajagu üllatav, sest tegemist on ju osalt koomilise, osalt lasteooperiga. Aga just seetõttu, et humoorika lähenemise juures pole liialt janti ja palagani, on nähtu meeldiv. Lugu räägib poisist, kes ei taha kooli minna ja mõtleb end Napoleoniks. Praalib õukonnas, kamandab sõjaväelasi endale chips?e tooma, kurdab palavuse üle ja satub Venemaa külma talve, kaotab Waterloo lahingu ning pannakse lõpuks vangi. Ja alles siis avastab, et tahaks hoopis oma koju ja tuppa tagasi ? kuidagi hirmsaks läheb see Napoleoni-unistus.

Vaadates viimase aja üllitistele (Steineri ?Kosjas?, Tulve ?It?s getting so dark? ja Kaumanni ?Mina ? Napoleon!?), peab siiski kahetsusega tõdema, et ooper ikka pole eesti helilooja väljendusvahend nr 1. Seda enam on tervitatavad need katsetused, mis kahtlemata ainsana meie ooperiloomingut ülal hoiavad. Parim neist on helikeele sugestiivsuselt ja lavastuslike võtete nüüdisaegsuselt Tulve teos, mis on aga siiski kammerooper, ilma solistide ja tegevuseta, vaid videopildi, teksti ja kommenteeriva väikesearvulise kooriga.

Päris suur, dramaatiline, tegevuse ja lavastusega ooper nõuab ikka rohkem avatust ja emotsionaalsust ning ka meloodiaannet, kui eestlastele loomuomane oleks. Selles mõttes võib kadedusega vaadata soomlasi, kes loomult veel kinnisemad ja põhjamaisemad kui meie, aga oopereid kirjutavad pidevalt. Kuigi maailmas pole viimasel ajal ükski peale Saariaho ?Kauge armastuse? suurt menu saavutanud. Aga vähemalt produktsiooni tuleb nii palju, et vanu (täitsa üle keskpärase) oopereid enam uuesti lavale tuua ei saa, rohkearvuline uudislooming lämmatab vana. Eestis peab meie oma ooperit tikutulega otsima.

Eesti viimaste ooperite puhul on märgatav teatav distantsi ja võõristuse taotlus: kaks koomilist, üks tegelasteta teos. Ooper ise on aga põhimõtteliselt liigagi siirust eeldav ?anr, nii et sellise stiiliga liialt mööda ei pane, aga suurt kala ka ei püüa.

 

Muusika ja tekst ühte väravasse

 

Antud ooperi juures on oluline figuur Neeme Kuningas, kes lavastajana ei pelga ise mitte millestki ooperi tekstilist alust luua. Nii on ta Napoleoni loo juures idee ja dramaturgia autor. Kuninga loomingust meenub ka aastatetagune ?Ilus Helena?, mis loodi stiilis ?proovis lugesime lehte, mis meeldis, panime ooperisse?. Ka eelmine Estonias lavale tulnud ooper, Steineri ?Kosjas? oli Kiviräha naljaka novelli naljakas lavastus. Et aga nalja on teatavasti raskem teha kui tõsine olla, siis ei pruugi see kergema ?anrina võetud naljaooperi tegemine sugugi nii kindla peale minek olla.

Napoleoni loo juures on lisaväärtuseks tohutu töömaht väikeste laps-Napoleonidega ? nende õpetamise ?akadeemia?, näituse- ja teatrikülastused, Tauno Kangro ateljees Napoleoni kujude modelleerimine.

Antud etenduse juures torkab silma vägagi vajalik ja uue ooperi puhul ka võimalik helilooja ning lavastaja tandem. Napoleoni loo puhul liitub ka libreto ja tekst autor Villu Kangur. Kaumann on tuntud humorist muusikas ja seesama huumoritunnetus läbib ka ideed ning teksti. Pole muusika ja teksti eri väravasse mängimist.

Kuigi, muusikaliselt jääb puudu eredusest ja teemade meeldejäävusest, mis oleks ju ooperi puhul tervitatav. Väheks jäi ka meloodiat, maailma nüüdisooperitele iseloomulikku uusmeloodilist kandvust. Teksti rohkuse ja olulisuse tõttu jäi kuuldu paljuski retsitatiivseks. Meeldivalt eristus siiski näiteks lõpukoor, kui tegelased laulsid publiku ees saalis. Kohati tundus pikalt valitsenud kiire ja rahutu rütmiga orkestripartii lauljaid kammitseva ja tüütuna. Samas tabas kõrv meeldiva vaheldusena (üldiselt ühtses stiilis) sümfoonilist arendust lahingujärgses stseenis ja ansamblimuusika hõredust vangistuse stseenis. Kiita võib samuti eestikeelse teksti panemise eest tabloole: nii sai tõesti teksti, mis oli ka seda piisavalt väärt, hästi jälgida.

Lavastuslikult meeldis väga massistseenide ja video ühendamine sõjaväe- ja lahingupiltides, näiteks videol voogava masside liikumise lavalolijatele edasi kandumine või Waterloo lahingu järgne hall trööstitu tühjus.

 

Vene teema ruulib kõikjal

 

Lavapilt oli üldse võimas ja ehe. Kui I vaatus jäi lavastuslikult väheütlevaks (välja arvatud vaarao lava alla vajumine), siis II vaatus oma sõjaretke ja folkloristliku Venemaa stseeniga olid juba huviga jälgitavad. Vene ?ahjuperekonna? pildis liitus muusikalis-tekstilis-lavastuslik tervik täiesti nauditavaks koosluseks. Igati omal kohal oli ka hõre orkestritaust, mis muidu mõnikord lahjaks jääma kippus.

Lauljad olid trupina tugevad ja vokaalselt kvaliteedilt mõningate mööndustega ühtlased: kindlas headuses Heli Veskus, kandev ja ilusa tämbriga Vello Jürna, alati sarmikas ja stabiilne Helen Lokuta, pidevalt staatilise väärtbassina esinev (siin muumiana igas mõttes väga hea) Leonid Savitski ning püüdlik sõjaväelaste seltskond (Kõrts, Puura, Volmer, Põldma, Soom). Dirigent Arvo Volmeri puhul jäi meeldivalt silma kindlakäeline, mitte liiga emotsionaalne ning tervikutajuga läbiviimine.

Peategelase Gerrit Siineri ees oli aga teistest (tavaliselt laps-muusikalikangelastest) psühholoogiliselt raskem ja liikumiselt mitte nii tänuväärne roll. Siin ei saanud rõhuda laval hästi mõjuvale lapse väledusele. Roll pidi kandma psühholoogiliselt ja tihti ebamugavalt suurte hüpetega või muidu kõrgesse tessituuri minevas vokaalis. Napoleonlikkust oli aga Gerritis piisavalt, isegi pärast ametliku lavarolli lõppemist ? millise võimuka ?estiga ta lavaolijad enda järel rambile kutsus!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming