Uus muusika, minevikust võlutud

Tiia Teder

Rahvusvahelist heliloojate rostrumit peeti tänavu juba 58. korda. See heliloomingu konkurss, kus muusikat tutvustavad raadiojaamad, ei kaota muutuvas ajas aktuaalsust.  Nüüdismuusika otsib kuulajaid ja endistviisi on sel enim kontakte raadiote mõjualas. Ka rostrum on aastakümnetega muutunud – vähem vormilt, rohkem sisult. Ürituse jätkumise tagab professionaalne korraldav tiim, mida juhib juba aastaid Rahvusvahelise Muusikanõukogu sekretär Silja Fischer. Rostrumil osalevatele muusikatoimetajatele annab iga-aastane kogunemine lisaks muusikamaterjali hankimisele ka võimaluse vahetada kogemusi ja ideid.     

2000ndatel on toimunud raadiojaamade toimetustes põlvkonnavahetus, kuid traditsioon  püsib. Noor internatsionaalne seltskond on võtnud väga ladusalt omaks 1950.-1960. aastatel piduliku UNESCO üritusena välja kujunenud rostrumi arhailise retoorika delegaatide, sessioonide ja konsiiliumiga, kuni ürituse nimetuseni välja. Rostrumi tähendab tribüüni ja alustajate mõte oligi, et muusikakunst „kõneleb” UNESCO kõrgel poodiumil ja raadio viib selle kõne miljoniteni. Rostrumit ei „võideta” nagu tavalisi konkursse, vaid heliteosed saavad „väljavalituks” ja „soovitatuks”. Põhimõte, uute teoste ja heliloojate tutvustamine raadiokuulajatele, on sama mis ürituse algusaegadel.       

Rostrum on tõsise muusika, helikunsti tribüün. Selles vallas ei liigu suurt raha ega sätenda glamuuri ning esitusvõimalused pigem ahenevad kui suurenevad. Kuid heliloojatel maailma eri nurkades on sarnased pürgimused ja tung panna oma ideed proovile. Teenitakse vaimseid väärtusi, võetakse ette seesmisi avastusretki. 

Modernismi aeglane taandumine   

Kui öelda midagi üldistavat selle kirju muusikapildi kohta, mida rostrumil tänavu 7.–10.VI Viinis kuulati, siis näib, et paljudele muusikaloojatele on praegu oluline suhestumine  minevikuga. Möödunud sajanditel sündinud muusika vahendid ja tehnikad on üks asi, aga ka sisuline minevikkuvaatamine, eelnenust pärlite ja seoseniitide leidmine on võimalus, mis paljusid heliloojaid kaude või otseselt paelub. Modernismi aeglane taandumine on rostrumil kõlavat muusikat kuulates selgesti märgata.   

Traditsioon on muusikas väga oluline. Rostrumil on alati liikunud tagasivaatavalt kirjutavate  heliloojate teoseid, kuid need on olnud pigem erand. Umbes pooles tänavu kõlanud teostest kuulis dialoogi või monoloogi vanamuusika meistrite või romantikutega, nende stiilikoodidest lähtumist helimaterjalis, klassikute tsitaatide kasutamist või matemaatilisel põhjal lahustamist.   

Raminta Šerkšnytė (1975) kerkis Leedu muusikaareenile kümme aastat tagasi värske  modernistina, kuid nüüd on tema muusika küpsedes õrnunud romantiliseks. Kremerata Balticale kirjutatud „Midsummer Song” on panteistlik pilt XX sajandi hilisromantikute stiilis – täiuslikult tehtud, kuid natuke igav. Sama võiks öelda ka hollandlase Bart Vismani (1962) teose „Sables, Oxygène” kohta, mis pühendatud jäägitult XX sajandi esimese poole helikeelele. Traditsioonilise laulutsükli tegi köitvaks võluv esitaja, sopran Barbara  Hannigan. 

Paeluv muusikaline déjà-vu, kohtumine  minevikuga, toimus kahes serbia helilooja loos. Jasna Veličkovići (1974) „Last song” jäi meelde maheda ambient-kõla poolest. Veidi Silvestrovi muusikat meenutav teos on loodud helikõrgusega löökpillide ansamblile Ear Massage Percussion Quintet ja kõrvu see helind tõesti hellitas. Inspiratsiooniks ja heliallikaks oli heliloojale Richard Straussi „Abendrot”, mis siseneb teose kulminatsioonis ka tsitaadina muusikasse. Kadunud aegade hõngu  oli kaunilt tabanud ka teine serbia autor Anja Đorđević (1971). Tema „Spray of Evian” oli väikese ansamblisaatega psühhedeelne laul, kus helilooja meenutas lapsepõlve õhustikku. Omapärane minevikku vaatamine konteksti muutmise kaudu oli Berliini helilooja Iris ter Schiphorsti (1956) teoses „Dislokationen” orkestrile ja võimendatud klaverile. Seal kõlas teravaid käristusi rokkmuusikast ja muid friktsioone, aga ka mahedat popi tsiteerimist, näiteks orkestreeritud lõik David Bowie’ „Starman’ist”.     

Taanist oli kuulamiseks pooletunnine üsna  klassikalises stiilis tšellokontsert „Chimere” („Kimäär”), mille autor, teenekas helilooja Niels Rosing-Schow (1954) ütleb saatetekstis: „Tundsin soovi luua muusikaline lemmikloom, kohtuvad new age ja kaksteisttoonitehnika.” Ja see kohtumine oli päris huvitav. Ambitsioonikatest pooletunnistest orkestriteostest väärib veel tähelepanu soomerootsi helilooja Sebastian Fagerlundi (1972) „Ignite”. Kosmiliselt jõulise, edasipürgiva ja timpaniterohke helikeelega sümfooniku puhul meenub nii Sibelius kui Tüür, viimane just muusika energeetika poolest. Fagerlundi teos oli rituaalne ja mahtava, väga ladusalt kulgev muusika, mida on lihtne kuulata. Teose lõpus ilmusid temagi muusikasse mineviku varjud: Dowlandi kurbuse laul ja passakalja sugemed.       

Islandi heliloojad on alati põnevad. Daníel Bjarnasoni (1979) „Bow to String” on kirjutatud noorele särtsakale tšellistile Sæunn Thorsteinsdóttirile. Teost on võimalik esitada nii kammerorkestriga kui ettevalmistatud multiträkkidega, kus tšellist on ansamblis iseendaga. Ambitsioonikalt kõlavate äärmiste osade vahel oli muusikas magus unelm, kus ilmusid ajaloolise muusikamaterjali sugemed.       

Eesti helilooja Tatjana Kozlova (1977) on keskendunud oma muusikas kõlaotsingutele. Tema uus teos „Disintegration Chain” („Lagunemisahel”) on loodud kammeransamblile ja heliobjektidele, mille hulgas on ebatavalisi heliallikaid nagu poldid, kruvid, vedrud ja 14 kristallkaussi. Teose dramaturgia lähtub materjali lagunemisest algallikaiks ning kulminatsioonis saavutavad heliobjektid tõeliselt maagilise kõlakogumi. Rostrumil kõlas lindistus teose esiettekandest kontserdisarjas „Naabrivalve” Rootsi ansambli Curious Ensemble Players esituses. Noore leedu autori Albertas Navickase (1986) lugu „Blanche t’a vu”, mis inspireeritud  Blanche Dervali ainsast fotost, oli kena kuulamine häältele ja elektroonikale, mäng väikese motiiviga ja popmuusika maailma smiley-kõlaga.       

See teos oli üks esiletõstetuist noorte kategoorias, alla 30aastaste heliloojate seas, nagu ka tänavuse rostrumi noorima osavõtja, Prantsusmaal 1989. aastal sündinud Benjamin Attahiri teos „N’Zah”, mille muusikas on autor ühendanud ida ja lääne ning erinevad ajastud, tuues orkestri partituuri Marain Marais’st lähtunud  soolod, plokkflöödi ja „tänapäevase” elektrikitarri.       

Eesti helilooja Sven Sosnitski (1987) „Solara” kuulus samuti soovitatud teoste hulka noorte kategoorias. Sosnitski on uus nimi eesti heliloojate reas, praegu veel muusikaja teatriakadeemia tudeng, kes õpib Tõnu Kõrvitsa ja Margo Kõlari juures. Noore autori tugev külg on struktuuritunne ja värviline helikeel ning oskus maitsekalt kasutada naturaalseid tämbreid koos elektroonilise  heliga. „Solara” on väike teos elektroonikale ja instrumentidele, ideeks valguse neeldumine valguseallika mõjus.       

Argentiinlane Argentiina tänaval       

Kuna rostrumi seekordne toimumispaik Austria Raadio ORF vana raadiomaja asub Viini südalinnas Argentinierstrasse’l, oli tore kokkusattumus, et noorte konkursi võitis Argentiina helilooja. Juan Pablo Nicoletti (1983) on üks Argentiina muusikaguru Alejandro Iglesias Rossi õpilastest ning Indiaani Instrumentide ja Uue Tehnoloogia Orkestri liige. 2001. aastast tegutsev orkester on ühe koolkonna kehastus. Grupp on ühendanud eksootilised aborigeenide instrumendid ja kaasaegse elektronmuusika, rändab mööda maailma  nüüdismuusikafestivale ja esines 2006. aastal ka Eestis. Muusikud on kõik ka heliloojad ja üldjoontes on nende teosed sarnased, aluseks Andide šamaanirituaalid, iidsete asteekide ilmutused, kosmiline muutumine ja jumaliku valguse püüe. Muusikas haakuvad ja vastanduvad ürgsed kõlad elektroonilistega ja sünnib eriline kõlaenergia. Rostrumil on tihti esitletud Argentiina eksootilise orkestri muusikute teoseid ning need on alati olnud kaasahaaravad  ja maagilised. Selle muusika baas on loomulik, autorid on oma rahva instrumentidesse ja pärimustesse põhjalikult süvenenud. Juan Pablo Nicoletti teos „Abismo al Abismo” („Sügavusest sügavusse”) on meditatsioon psalmil 42, elektroonilise materjali peaosa on Mohoceño flöödil ja inimhäälel, samuti oli kasutatud koskede ja tormituulte lindistusi. Noormees oli ka ise rostrumil kohal Radio Universidad Nacionali esindajana ja ta ütles, et  pani oma teosesse kõik, mida ta usub ja teab. „Ma tänan oma kodumaad, ma tänan Argentiinat,” ütles ta auhinda, Picasso-Miró medalit vastu võttes.   

Rostrumi põhikategoorias võitis itaalia helilooja Francesco Filidei (1972) tugeva sotsiaalse sõnumiga oopus „Macchina per scoppiare Pagliacci” („Klounina hüppav masin”) topeltorkestrile. Helilooja on pühendanud loo itaalia anarhisti, politsei poolt 1972. aastal mõrvatud Franco Serantini mälestusele ja teos ongi vääramatu jõu ja idee kokkupõrke dramaatiline helistseen. Sügisel algab Klassikaraadio eetris rostrumi  sari, kus saab kuulata teoseid koos stuudiokülaliste kommentaaridega. Üks kuulaja mainis kord, et tihti on Märt-Matis Lille ja Helena Tulve kommentaarid hoopis huvitavamad kui teosed, aga tänavu on ka muusika väga huvitav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming