Uus muusika vanas linnas

Igor Gar?nek

EESTI MUUSIKA PÄEVAD: ansambel U:, projekt ?BOIL!? ja KÜBERSTUUDIO 9. IV Tallinna vanalinnas. Kolmas Eesti muusika päev kulges suures osas multimeedia tähe all. Tol õhtul võis vanalinnas näha-kuulda mitmeid interdistsiplinaarseid projekte, kus ühendatud muusika, performance, video- ning kujutav kunst.

Hakatuseks kontserdist Õpetajate Majas, kus ansambel U: esitas eesti heliloojate uudisteoseid kõrvuti lääne nüüdismuusikaga. Salvatore Sciarrino (1947) teose ?Lo sapzio inverso? (?Pööratud ruum?, 1985) heliruumi pööramine algas flöödi (Tarmo Johannes) ja klarneti (Meelis Vind) pikkadest multifoonidest ehk ühehäälse puhkpilli mitmehäälsusest. Loo võtmeks oligi n-ö helivärvusmuusika, mis teostatud pilli sisse kahinal puhumistega, ebamaiste fla?olett-glissando?de jms kõlavisioonidega. Ka Iannis Xenakise (1922 ? 2001) ?Charisma?s? (1971) oli tulipunktis heli kui värv ? klarnetil äärmistes registrites kriiskav-kõrgetest toonidest müstilis-madalateni ning t?ellol (Levi-Danel Mägila) vaevukuuldavate ppp-glissando?deni.

Kõlavärv oli esiplaanil ka Tatjana Kozlova (1977) esiettekandele tulnud loos ?Circles? (?Ringid?, 2004), ent suurema ansamblikoosseisu tõttu pigem maalilisi kui graafilisi allusioone loov. Ühelt poolt oli teoses tähtis roll löökpillidel (Vambola Krigul), teisalt kõlasid ka ülejäänud instrumendid suures osas perkussiivselt, sobitudes samas üksteist tämbraalselt täiendades suurepäraselt ühtselt voogavasse atonaalsesse helikangasse. Ning see pidev voogamine olekski ehk loole iseloomulikem, protsess, kus huvitavalt ringlevad helivärvid pidevalt üksteisesse sulanduvad.

Eeskätt esituslikult oli aga põnev Franco Donatoni (1927 ? 2000) ?Ciglio II? (1993). Selles teoses on väga oluline roll flöödi ja viiuli ülisünkroonsel koosartikuleerimisel, mida Tarmo Johannes ja Merje Hallik ka artistlikult tegid, nii et kõik artikulatsiooninüansid said oma iseloomuliku kõlaspektri ka ?muusikaliste mikrolainete? värvigammas.

Esmaesituses kõlanud Mari Vih­mandi (1967) loos ?O edelestes Grün? (?Oo, õilis roheline?, 2004) oli tunda küllaltki impressionismimaigulist helivärvide värelust ning isegi teatud kõlalist nautlevust. Seda kuni kontrastse murranguni, kus rütmiliseks teljeks said äkki ostinaatsed ühe noodi kordused madalas registris. Teose viimase faasina hõivas heliruumi küll uuesti impressionistlik kõlamaastik, vaid päris viimastes taktides tegi ostinaatne motoorika jälle oma viimaseks jäänud pealetungi.

Multimeedia tuli mängu kontserti lõpetavas Andres Lõo (1978) ?Videopartituuris? (2005, esiettekanne): ekraanil suures plaanis autori nägu, mille miimika järgi ansambel U: siis staatiliselt improviseeris-musitseeris. Leidlik eksperiment, ent antagu mulle andeks, kui millestki valesti aru sain.

 

Keedetud kellad ja

ühiskondlik loom

 

Järgnevalt Tallinna Kinomajas nähtud-kuuldud ?Boil!? kujunes aga huvitavaks multimeediateoseks, kus ühises katlas keesid kokku elektrooniline kõlamaailm, Kirke Kangro visuaalne kontseptsioon, Daniel Doyle?i video ning Malle Maltise (1977), Ülo Kriguli (1978) ja Tatjana Kozlova esmaettekandelised heliteosed. Festivali kavaraamatust võis lugeda, et ?Boil!? kehastab rõõmu aja olemasolu ja kulgemise üle. Kunstiliselt kehastus multimeediateos Kinomaja saali paigutatud klaaskuupides, kus vees ulpisid kellad, läbipaistvas jääskulptuuris, ekraanil jooksvas videos ning elektroonilistes helides ja muusikas.

Doyle?i videol võis näha kellade keetmist, praadimist ja jäässe külmutamist kõikvõimalikes variantides, inimkehasid ning kummalisi maastikke. Samal ajal kõlasid aga elektroonilised helid ja eelnimetatud autorite teosed vaheldumisi. Siiski tundus, et kõigi kolme esiettekande elav esitus kippus elektroonilise salvestise ja video sekka ära ?uppuma?, puhtalt muusikalugusid oli raske jälgida. Aga ehk polnud seda tarviski, võib-olla oli kogupilt olulisem. Ka oleks ?Boil!? tervikuna ilmselt võitnud, kui ta tunni asemel oleks kestnud pisut vähem ? siis poleks lõpupoole ehk tekkinud seda ühetaolisuse efekti, mis nüüd.

Too festivalipäev kestis aga edasi, hilisõhtul võis Stereo Lounge?is osa saada veel Küberstuudio performance?ist ?Ühiskondlik loom?. See oli hoogne ja vaimukas improvisatsiooniline muusikaetendus, kus Monika Mattiesen mängis flööti, Jaak Sooäär elektrikitarri, Ardo Ran Varres sooritas dramaatilisi aktsioone ning Peeter Vähi esines kord klahvpillimängija, kord DJ rollis ? kõik kokku esitasid tundmatuseni moonutatud katkeid Lepo Sumera, Rauno Remme, Sven Grünbergi jpt elektroonilisest muusikast. Oli lavalist aktsiooni, oli muigama panevaid üllatusi? Ning seda kõike jälgis algusest lõpuni Tarvo Hanno Varrese videopildist üks nutikas kass. Huvitav, kas kass on ka ühiskondlik loom?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming