Uus: Niguliste koorioreli kontserdid

Marju Riisikamp

Juba paar aastat tagasi on Niguliste muuseumis-kontserdisaalis peale suure Rieger-Klossi oreli väike kooriorel, mis on paigutatud kiriku altaripoolsesse külge kõrgele võlvialusesse – sinna, kus oli arvatavasti selle kunagine asukoht. Kahjuks puudub ajaloolise pilli kohta mis tahes fotomaterjal ning XIX sajandil oli see orv kaetud vappepitaafiga.

Koorioreli on ehitanud Ago Tint, Väike-Maarja kiriku organist ja pillimeister. Orel on loodud barokkoreli ehitustraditsioonide ja vanade ehitusvõtete kohaselt, eeskujuks saksa meistri Arp Schnitgeri suurejoonelised barokkorelid Põhja-Saksamaal. Oma imposantsete eeskujudega võrreldes on Niguliste orel mahult ja registrivalikult tunduvalt väiksem, peapõhjuseks ruumipuudus.

Uus pill on barokkhäälestuses (Werkmeister III), mis sobib romantismieelse ajastu muusika tõelise kõlaspektri avamiseks. Tunnen mitmeid ajalooteadlikke organiste, kes peavad mõeldamatuks esitada XVI-XVII sajandi heliloojate Gabrieli, Byrdi või Frescobaldi teoseid võrdtempereeritud pneumaatilise traktuuriga orelil. Õigupoolest vajaks see repertuaar võrdtempereeritud süsteemist veelgi radikaalsemalt erinevat kesktoonhäälestust. Teine nende sajandite helindite interpreteerimise eeldus on oreli mehaaniline traktuur pluss kerge klahvikäik, mis võimaldab kontrapunktil põhinevaid teoseid õigesti artikuleerida.

Renessansi ja varabaroki muusika põhikvaliteediks on esmajoones selgelt retooriline kontrapunkti joonis. Seda laadi orelil piisab sageli ühestainsast registrist, et tuua teose kogu struktuur, kõlatoredus ja mõtteliinide selgus kuulajani. Niguliste orelil on kõik need kvaliteedid olemas ning kogenud mängijale on suurepärane võimalus osava ajastamise, täpse sõrmetehnika ja detailide lõpuleviidud viimistlusega orel rääkima ja laulma panna. Meditatiivsel kuulajal jääb vaid üle kontrapunkti liinide jälgimisega kaasa minna ning retooriline sõnum vastu võtta. Arthur Schopenhaueri* järgi nõuab tõeline kunst (nii nagu filosoofiagi) kunstnikult, aga ka kuulajalt valmisolekut süvatunnetuseks. See on paljudele ebamugav, aga mugav kunst on mõttetu ja lausa kahjulik.

Niguliste koorioreli uue sarja keskmes on liturgiline muusika, koraaliimprovisatsioonid vastavalt kirikukalendrile ning Bachi-eelne oreliklassika, mida Eesti publik tunneb vähem. Loodetavasti pälvib see laia publiku ja orelimängijate huvi ning nad väisavad koorioreli kontserte edaspidigi kas siis kuulaja või esineja rollis.

Sarja avakontserdil „Hingedeaja improvisatsioon” mängis 11. XI Toomas Trass. Kõlas prantslase Jean Adam Guilaini süit 2. kirikulaadis, millele organist laulis vahele Magnificat’i antifoonid. Sellele järgnesid Trassi enda improvisatsioonid koraali „Es ist gewisslich an der Zeit” ehk „See aeg on tõesti ukse ees” teemal. Taas kõlasid organisti esituses jõuliselt eestikeelsed salmiosad. Trass on meisterlik, võiks isegi öelda briljantne improvisaator. Tema spontaanset kunsti adus ja imetles iga kuulaja. Trassi vahetu musitseerimise kaudu sai kuulaja aimu organistide sajanditeks kestma jäänud kunstist, mil teooria (antud juhul kontrapunkti reeglites orienteerumine) ja praktika kulgesid käsikäes.Sarja teise kontserdi „Möödunud ajastute oreliklassika” pühendasin valdavalt XVII sajandi roomakatoliku liturgias viljeldud muusikale.

Orel (tegelikult on nii ju kõigi pillidega) tahab sissemängimist ja vajab regulaarset kasutamist. Sestap ongi uus traditsioon Niguliste kirikus igati teretulnud ning rikastab loodetavasti meie kultuurisfääri, andes lisaväärtuse keskaja ja renessanssikunstile, mida näeb oma ehedaimal kujul Niguliste muuseumis ja Tallinna vanalinnas igal sammul.

Orel vajab stabiilse kasutuse kõrval veel ka pidevat hooldust. Eestis valmistatud ja eesti meistri orelil on kahtlemata suur tähendus ja eelis meie oludes, nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes. Meister Ago Tint on valmis iga hetk orelit häälestama ja vajadusel ehituslikult korrigeerima. Väärtustagem seda eelist, väärtustagem vaimseid rikkusi ja nende ilminguid, mis on võrsunud meie oma maa pinnalt! Orel on läbi sajandite olnud vaimsuse ja inimese väärikuse mõõdupuu.

* Arthur Schopenhauer, Kunstidest. Mõte, Tartu 2002.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming