Uus Venemaa Andres Mustoneni diktatuuri all

Toomas Velmet

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert: sümfooniaorkester Novaja Rossija, dirigent Andres Mustonen, solist Heli Veskus 31. VIII Estonia kontserdisaalis.

1972. aastast, siis ja kohe eesti muusikaelus varajase (Mustoneni termin) muusika spetsialistina statsionaarse koha hõivanud Andres Mustonen alustas oma tegevust maailma muusikakultuuri ajaloo kõige kaugemast minevikust ja kõige lähemast tulevikust. Kui keegi ennustanuks, et täna õhtul juhatab Mustonen Wagnerit ja Brahmsi ning unistab Verdi, Leoncavallo ja Puccini ooperite esitamisest, siis selliseid poleks leidunud ja selle eest hoolitses eelkõige Mustonen ise. Mustonen on tegelnud oma valitud muusikaloo fragmentidega sellise kirega, mis on justkui alatiseks välistanud kõik, mis jäänud valitust väljapoole. Kõik, eranditult kõik, ka „arvamusliidrid” kriitikute seas, on eksinud oma kitsas hinnangus tema tegevusele. Ehk oli õigus vaid (kuri)kuulsal soome kriitikul Seppo Heikinheimol, kes soovitas tal vähem jännata selle vana muusikaga ja õppida rohkem dirigeerimist, kuid ikkagi toetas Mustoneni tema Hortuse ambitsioonides.

Tänaseks on see noormees (60) juhatanud Tšaikovski-nimelist Suurt Sümfooniaorkestrit (Moskva), Moskva Riiklikku Akadeemilist Sümfooniaorkestrit, Moskva Filharmooniaorkestrit, Peterburi Filharmooniaorkestrit, kui nimetada ainult Venemaa tippe, teades, kui keeruline on nende ette pääseda. Seejuures on oluline teada, et Mustonen on üks väheseid, kui mitte ainuke oma kaasaegsete eesti muusikute hulgas, kes pole Venemaal õppinud või ennast seal täiendanud. Eks ta ole taibanud, et selline tegevus on tema isikuomaduste puhul väheviljakas ja seega tarbetu. Oma tegevuse järjepidevat laienemist keeldub ta kategooriliselt nimetamast „arenguks”, vaid kõneleb muutumisest – ja tal on õigus. Kindlasti on Mustonen oma karjääri jooksul teinud vigu, nende seas ka tõsiseid, kuid Alfred Schnittke on väga täpselt defineerinud, et „looming ju tegelikult ainult vigadest koosnebki”!

Venemaa riikliku sümfooniaorkestri Novaja Rossija kontserdi kava oli dirigent väga täpselt komponeerinud nii metraažilt kui kvaliteetidelt. Olemuselt igavese dissidendina tuntud Mustonen välistas seekord eesti muusika, kuigi on olnud ikka väga tihedates loomingulistes kontaktides paljude eesti heliloojatega, eriti Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri ja Galina Grigorjevaga.

Kontsert algas austusavaldusega Richard Wagnerile: avamäng ja „Armusurm” ooperist „Tristan ja Isolde”. Mustonen riskib alati, nii ka seekord. Valitud ei olnud Zubin Mehta ajas kulgev ega ka mitte Furtwängleri või Karajani monumentaalselt seisev, vaid Mustoneni omas ajas liikuv ja hästi kandvaid pause sisaldav tempo – ja see oli mõjuv. Samas selgus, et ka Moskva orkestris on inimesed, kui puupillide ansamblitäbarused ja mõnedki keelpillide vääratused inimlikeks lugeda: hooaeg on noor ja sportlik tippvorm veel saavutamata. Vägagi eheda wagnerliku kõlajõu kandvusega lülitus „Armusurma” esitusse Heli Veskus, kes pidas peaaegu lõpuni vastu, kuid mattus kulminatsioonis siiski orkestrisse. Mis teha, selline on Wagner. Ette rutates annan Mustoneni Wagneri-esitusele kõrge hinnangu, vaatamata või just tänu pisivigadele kui loomingu tunnusele (Schnittke).

Gia Kantšeli (1935) on tänu Mustonenile meie vana tuttav akadeemilise publiku hulgas, aga oma filmimuusika tõttu ka laiema vanema kuulajaskonna lemmik. Kantšeli kirjutab filmimuusikat siiani ja on loonud muusika vähemalt 52 filmile. Kui me midagi muud ei mäleta, siis „Tšito-gvrito, tšito margalito …” Kikabidze esituses Danelia filmist „Mimino” meenub kindlasti, kuigi kahtlane, kas koos autoriga. Muide, Kantšeli on öelnud, et kui ta oleks ette näinud selle laulukese ülisuurt populaarsust, poleks ta seda kirjutanud.

Kantšeli on väsimatult produktiivne ja Eesti esiettekandena kõlas kontserdil tema teos „Lingering”, mis on loodud möödunud aastal. Pealkirja tähendus on tõlkes „Pikaldane” või „Veniv”, kuid ka „Ammune unistus” (lingering dream), mis vastab päris täpselt teose meeleolule: pisut kurb, aga helge, mis lõhutud jõhkrate kiiludega, et siis lõpmatusse hääbuda. Tõepoolest, selles ammuses unistuses hõljus midagi Mimino kõikehõlmavast inimlikust headusest, mis peaks ju olemuslikult meie unistuste kese olema.

Kontserdi teine pool algas Sofia Gubaidulina (1931) teosega „Ratsanik valgel hobusel” (2002), mille esituse olulisust kriipsutas alla autori kohalviibimine. Gubaidulina helikeel nõuab harjumist, kuid dramaturgiline ehitus on arusaadav ja vastuvõetav ka esimesel kuulamisel. Kuna autor loeb end mõjutatuks Šostakovitšist, on arusaadav sellise tugeva dramaturgilise „kondi” valdamine, kuigi helikeeles, v.a orkestratsioon, on neil vähe ühist.

Kava finaaliks oli Mustonen valinud Brahmsi Esimese sümfoonia, mis on sama üllatav kui dirigent ise. Ma ei valda teavet, kui suur on Mustoneni Brahmsi-kogemus, aga tundis ta ennast ses partituuris väga hästi ja kindlalt. Esimene osa Un poco sostenuto erines minu ettekujutusest ja ilmselt ka Ozawa või veelgi enam Klempereri metronoomist, kuid Bernstein oleks ehk juba leppinud pisut tõtaka sostenuto’ga. Väärikam tempo oleks ehk võimaldanud enam nautida keelpillide pikka legato’t, mida Mustonen ka teose kulgedes igati toonitas – seal tundus Moskva keelpillikoolkonnale omaselt veel suur varu olevat. Kuid veel rohkem nautisin juba varem tähelepanu nõudnud esimest metsa­sarve, kes Brahmsi neljandas osas lasi käiku kõik oma võimalused. Ning oli, mida näidata: sellist tämbrit ja kandvat kõla on siin saalis harva kuuldud. Novaja Rossija arvustustes on sageli toonitatud orkestri piano-suutlikkust. Kui Kantšeli teos välja arvata, siis ülejäänud kavas Mustonen seda võimalust demonstreerida ei lasknud, vaid näitas hasartselt piiramatul arvul fff-e, mis läks Brahmsi puhul kõlaliselt mõnevõrra üheplaaniliseks, kuid ei hakanud siiski segama. Aplaus plahvatas enne, kui Brahmsi lõppakord jõudis ära kõlada, ja akrobaatilise Auftakt’iga, mida maailm pole enne ega pärast näinud, käivitas Mustonen Ungari tantsu nr 5 g-moll. Kui see oli ovatsioonid saanud, siis läks käiku veel Marss Prokofjevi ooperist „Armastus kolme apelsini vastu”. Brahmsi Esimese sümfoonia esitus oli planeeritud õnnestumine, millel küljes dirigent Andres Mustoneni kvaliteedimärk. Soovin meistrile edu valitud „dissidentlikul” teel ja jään lootma tema minevikuvisioonidelt ning tulevikumälestustelt võimsaid olevikuelamusi kogu muusikakultuuri žanrikirevuses.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming