Uuslihtsus või uuskeerukus?

ANNE PROMMIK

Uitmõtteid Eesti ja Läti viimastest nüüdisooperitest pärast Ēriks Ešenvaldsi ooperi „Iemūrētie“ ehk „Müüritud“ etendust Läti Rahvusooperis 13. X.

Kas hea nüüdisooper võib kõnetada masse? Läti Rahvusooperi viimane algupärand, Ēriks Ešenvaldsi „Iemūrētie“ ehk „Müüritud“ näib sellele vastavat jaatavalt. See on pigem järelelauldavate meloodiatega kui elitaarselt otsinguline, pigem tekstist üheselt loetava sõnumiga kui mitmekihilisi assotsiatsioone tekitav. Publik lahkub etenduselt rahulolevana, sest muusika on ilus ja sisu selge. Kriitikud ei ole aga rahul ja toovad välja teksti karjuva plakatlikkuse. Eesti viimaste nüüdisooperite puhul on pigem juhtunud vastupidi: libretode ilutsev kujunditiinus võib hakata loo jutustamist segama.

Inese Zandere on Läti ajakirjanik ja luuletaja, kelle stiili on kriitikud paigutanud uuslihtsuse kategooriasse. Muusikateoste libretosid on ta loonud varem juba neljal korral. Ēriks Ešenvaldsi sõnul sündis tema teos eeskätt libretisti kirjutatu mõjul. „Ma vihkan seda, kui heliloojad võtavad endale õiguse minu sõnade järjekorda muuta!“ öelnud Inese Zandere Ešenvaldsile telefonis, kui helilooja küsis ühes koorilaulus selleks luba. Lõpuks oli libretist siiski nõus ooperis üht-teist ümber tõstma. Ehkki libreto on ka Lätis kriitikat saanud, töötavad muusika ja tekst kõrvuti ühise eesmärgi nimel. Zandere poeemis puuduvad vaid semiootikutele jõukohased metafoorid. Teda on köitnud arhetüüpne müüt, mida võime kohata mitme Euroopa rahva pärimuses: süütu neitsi müüritakse elavana lossi või mõne muu pompoosse ehitise seintesse, et anda inimese loodud hoonele hing ja äratada see ohverdusega ellu. Ooperi Arhitekt peab tema unistuste raamatukogu valmimise nimel loobuma oma armastatust, kes ootab tema last. Lihtne ja loogiline: alati, kui inimene loob midagi suurt, peab ta selle nimel midagi ohverdama. „See ei ole muinasjutt, vaid igapäevane reaalsus,“ ütleb Ešenvalds.

Raamatukogu kui tänapäeva tempel, inimkonna kogutud tarkuse sümbol on samal ajal ka otsene osutus Läti poliitilistele protsessidele. Ooperikonkursi aastal oli lõpuks – pärast 80 aastat tagasi alanud vaidlusi – tehtud otsus rajada Riiga uus raamatukoguhoone. Gunārs Birkertsi projekteeritud silmapaistev ehitis sai valmis 2014. aastal.

Kuigi viimasel eesti nüüdisooperil „Luige­luulinn“ puudub otsene seos päeva­poliitikaga, võib kahest teosest leida ühiseid jooni. Nii juulikuus Saaremaal esietendunud Ülo Kriguli (1978) ooperi „Luigeluulinn“ kui ka Läti helilooja Ēriks Ešenvaldsi (1977) maikuus publiku ette jõudnud teose „Iemūrētie“ („Müüritud“, ingl „The Immured“) peakangelane on Arhitekt. Mõlema teose on välja toonud žanri kontekstis noorepoolne naislavastaja-ooperidebütant ja mõlema lavastuse keskse elemendina kõrgub astmeline monumentaalne lava. Ülo Krigul on ooperi proloogis kasutanud varasemat sama pealkirjaga lühivormi. Ēriks Ešenvaldsi poole on kriitikanooli lennutatud ka põhjusel, et ta on ooperis tsiteerinud oma varasemaid teoseid.

Sellega on paarikuise vahega esietendunud uudisooperite ühisjooned ammendunud. Kui Kriguli teose libreto sünnivalud olid ehk suuremadki kui muusika kirjutamine, siis Ēšenvaldsi muusika on sündinud eeskätt libretost lähtuvalt. „Luigeluulinnas“ anti Kristiina Ehini jutustusest inspireeritud poeetilist sõnumit edasi paljude autorite tekstidega, mille tähendus tervikuna pani lihtkodanikke vaidlema või lihtsalt õlgu kehitama. „Müüritud“ tekstidele on ette heidetud pigem karjuvat plakatlikkust. Ülo Krigul käsitles ooperitruppi kui demokraatlikku bändi, milles tegutsevad ooperiartist, poplaulja, näitleja, tantsijad ja pillimehed. Ēšenvaldsi oopus on aga läbi ja lõhki lauljakeskne, võib-olla isegi kooriooper. Armastusloole annavad oratoriaalset värvi rohked klassikalised koorinumbrid.

Ülo Krigul lausa pelgas algul ooperi kirjutamist. Ēriks Ešenvaldsi piibliaineline lavateos „Joosep on viljapuu poeg“ sündis juba 2007. aastal. Aastaid Latvija kooris laulnud helilooja on inimhääle võimete ja võimalustega viimseni tuttav. Ooperis pole ühtegi kohta, kus võiks talle ette heita mõne hääleliigi tessituuri või dünaamiliste võimaluste vähest tundmist. Teadmine, mis töötab, on välja kasvanud ainult aastatepikkusest praktikast. Tema orkestrimuusika jääb aga dramaturgilise instrumendina vokaalist nõrgemaks. Kriguli ooperi rütmid ja stiili­mängud hoidsid pinget terve etenduse üleval. See on leidlik ja põnev muusika, ent klassikalise laulja partiist oleks kirglik ooperihull rohkem oodanud. Esitusi võrrelda oleks tulutu, sest kuidas panna kõrvuti Riia ooperimaja ideaalilähedane akustika ja Kuressaare lossihoovi välilava – olgugi et helindus oli teostatud keskmisega võrreldes väga hästi.

Eesti uusima ooperi muusikas on kindlasti rohkem enigmaatilist, läti omas liigutavat. „Luigeluulinnas“ jäid muusika, lavastus ja tekst mõnikord eraldi, moodustamata tervikut. Läti koori­helilooja teos on aga üleni lihtsalt kuulatav, hõlpsalt mõistetav, siledalt esteetiline, parimas mõttes rahvalik.

Elitaarne versus esteetiline

XX sajandi jooksul kirjutati väga palju ooperiks nimetatud teoseid, mille eesmärk ei olnud liigutada või emotsioone äratada – pigem kaasa haarata ja lasta end kanda intellektuaalselt konstrueeritud struktuuridel. Selle tagajärjel võitis muusikal kunagi oopereid jumaldanud publikuhulgad endale. Mõnda aega ei olnud siiski hea toon tunnistada, et kaasaegne ooper on igav. Ka tänapäeval võib pimedas blackbox’i nurgas intellektuaalset ooperit nautida seltskond valitud, elegantse hooletusega vintage’isse riietunud publikut. (Lõviosa neist haarab dramaturgiline pinge küll vaid teose lõpulootuses.) Publiku kasvatamine ja õpetamine ei ole tulemusi andnud ning üha rohkem inimesi ütleb häbenemata välja, et neid intellektuaalne muusika ei köida. Muidugi, mis sinna ooperisse minna, kui isegi nutta ei saa! Kui Kriguli teosest võib uusromantilisi hetki leida vaid kohati, siis Ešenvaldsi ooper kuivatab juba kindlasti veelahkme kirglike verdiaanide ja tänapäevase ooperi­publiku vahel.

Tähtsad tegelased Ešenvaldsi ooperis on Kultuuriminister ja President, kelle trafaretsed sõnavõtud kohalikku publikut korralikult naerutasid. Meil jõuavad lähiajal lavale Märt-Matis Lille „Tulleminek“ ja Rasmus Puuri „Pilvede värvid“ – mõlemad pajatavad pigem 1940. aastatest kui ERMist või presidendivalimistest. Olgu aga sisu dokumentaalne või sümbolistlik – hea libreto on alus hea teatriteose, mitte ainult toreda muusika sünniks. Üheselt toimivaid retsepte ooperiteksti kirjutamiseks ei ole. Käsitööoskust arendada saab vaid praktikas, oopereid ei tellita aga igal aastal. Iga kord tuleb leiutada uus jalgrattasarnane ese, mis vahel sõitma ei hakkagi.

Üks võimalus valdkonda edendada on konkursid, mida Läti Rahvusooper hakkas korraldama hulga varem kui Estonia. Ka Inese Zandere poeemina kirjutatud „Iemūrētie“ sai 2008. aastal toimunud võistlusel teise koha ja jõudis alles nüüd lavale. Samalt võistluselt said tuule tiibadesse kaks eelmist läti algupärandit (mõlemad on dokumentaalse sisuga ja Lätis juba laval olnud) – Artūrs Maskatsi ellujäänud holokaustiohvri saatust jälgiv „Valentina“ ja Kristaps Pētersonsi malemänguteemaline „Mihhail ja Mihhail mängivad malet“.

Eesti Rahvusooper püüab küll anda võimalusi kohalikele artistidele ja dirigentidele, kuid pärast Liis Kollet ei meenu seal majas ühtki ooperilavastajat-debütanti. Tema sai aga võimaluse lavastada Mari Vihmandi ooper „Armastuse valem“ juba tervelt kaheksa aastat tagasi. Kui mõelda kas või viimastele aastatele, on peale „Luigeluulinna“ lavastanud Marianne Kõrveri teinud oma debüüdi kaks tudengist lavastajat, kel mõlemal näib olevat ooperinärvi ja -huvi: praegu Endla teatris tegutsev Laura Mets (Liigi-Möldri „Korduma kippuvad küsimused“ 2014. aastal Telliskivi loomelinnakus) ja värske Ugala näitleja Laura Kalle (Britteni „Kruvipööre“ 2016. aastal Estonia kammersaalis). Ēriks Ešenvaldsi ooperi on lavale toonud 31aastane debütant Laura Groza-Ķibere ning kuigi tulemus ei ole ehk maailma kõige eripärasem ja põnevam, on see professionaalne ja heas mõttes ooperlik, jättes muusikale ruumi. Lätlaste potentsiaali võib pidada suuremaks, nagu on seda ka nende rahvaarv. Aga ega see nii palju suurem ka ole! Pidagem silmas kohalikke Laurasid – ja teisi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming