Uusooper Naissaarel sündinud leiutajast

Nele-Eva Steinfeld

Dominy Clementsi ooper „Valgustatud pimedusejünger” Noblessneri valukojas Noblessneri valukojas (vt reklaam lk 28) tuleb lavale ooper Naissaarel sündinud leiutajast Bernhard Schmidtist, kelle nimi on astronoomia ajaloos auväärsel kohal. Jaan Kross kirjutab temast oma romaanis „Vastutuulelaev”, ent vaatamata ebatavalisele ja värvikale eluloole ei ole Schmidt oma sünnimaal nii tuntud kui võiks. Nargeni festivalil on koondunud rahvusvahelised jõud, kes on Schmidtist vaimustatud ja püüavad tuntuse tühimikku täita. Naissaarel sündinud, kuid suurema osa elust Saksamaal tegutsenud optik ja astronoom BernhardSchmidt (1879–1935) oli juba enne I maailmasõda tuntud kui suuremõõduliste läätsede ja astronoomiliste paraboolpeeglite valmistaja. Tema täpsus ja töö kvaliteet väärivad tähelepanu seegipärast, et nooruses oli ta leiutamiskire tõttu õnnetult kaotanud parema käelaba ning optika vallas pöördelise tähtusega leiutised valmisid tal vaid vasakut kätt ja üpris algelisi tööriistu kasutades.

Tõnu Kaljuste sõnul põhineb ooper Schmidti elul ja kõigel sellel, millega ühel looval isikul tuleb elu jooksul kokku puutuda. „Minule on Schmidt selge ekraani looja ja sümbol. Tema lugu näitab, kuidas ühe väikse saare tavalisest poisist sai suurte tegude tegija. Tal oli alati soov midagi luua, näiteks valmistas ta endale viiuli, katsetas lõhkeainetega ning ehitas tuulegeneraatoril põhineva vastutuulelaeva. Usun, et Dominy Clementsi ooper peaks tekitama inimestes lisaks kunstilisele naudingule loovat energiat.”

Lavastaja Giuseppe Frigeni, milline on olnud teie töö selle ooperiga?

Giuseppe Frigeni: Olen esmakordselt Eestis ja naudin siinsete inimeste kirge ja uudis­himulikkust. Bernhard Schmidtist ei teadnud ma varem midagi, ent lapsepõlvest peale olen tundnud erutust astronoomia suhtes. Mitte küll teaduslikku huvi, vaid pigem tõmmet müstiliste kosmiliste mustrite poole. Schmidt kui persoon on väga inspireeriv ning on äärmiselt põnev avastada tema loomingulisust ja leidlikkust, üksindust, ja teiselt poolt suurt iseseisvust, avatust ja samas lapselikku olekut. Lavastuses olen püüdnud vältida naturalistlikku ja absoluutset ajalootruud lähenemist, pigem on tegemist austusavaldusega Schmidtile. Dominy Clementsi muusika on väga värske, elav ja sädelev ning see on lavastuse struktuurile väga heaks aluseks.

Dominy Clements, öelge, kuidas sündis ooperi loomise idee?

Dominy Clements: Tõnu Kaljuste mõtetes liikus Bernhard Schmidti eluloo muusikasse panek juba aastaid. Kohtusime esmakordselt 2009. aastal. Mainisin talle Hollandi flöödi­orkestrit ja ta oli orkestri „uue kõla” suhtes väga entusiastlik. Esitasimegi Nargeni festivalil 2011. aastal minu teost „The Blue and the Dim and the Dark” koorile ja flöödiorkestrile ja sealt sündis idee luua üheskoos midagi uut. Algul soovisime ooperit lavastada Omari küünis, kuid Hollandi flöödiorkestri transport sinna olnuks keerukas. Seepärast kasutasin partituuris flöödioktetti, kus pillide ulatus on sarnane keelpilliansamblile, kus on instrumente viiulist kontrabassini. Flöödioktett on väga paindlik ansambel ja kuna puhkpillimängus on hingamistehnika üks olulisemaid, sobib see suurepäraselt lauljate saatmiseks. Kuna esialgsest kammerlikust ideest kasvas välja palju ulatuslikum ettevõtmine, viisime esituspaiga Noblessneri valukotta. Kuna Schmidt töötas omal ajal valukoja lähistel Volta tehases joonestajana, tunnen, et Schmidti vaim on meie teekonnal Naissaarelt Noblessnerisse otsekui kaasas käinud.

Kui palju olite varem kursis Eesti ja siinse muusikaga?

D. C.: Olen eesti muusika austaja juba pikka aega, selle kõlapilt on väga omanäoline. Näiteks Arvo Pärdi avastasin enda jaoks 1980. aastatel „Tabula rasa” kaudu. Väga suurt huvi pakub mulle Lepo Sumera looming. Eestis on üldse palju häid heliloojaid, kelle muusika ja loominguline produktiivsus on äratanud minus soovi unustada laiskus ning võtta kohe käsile uute teoste loomine.

Olete loonud sellele ooperile nii libreto kui ka muusika. Kui palju on teil ooperi loomise kogemusi?

D. C.: Mul on kogemusi lühemate vokaalteoste kirjutamisel, ent ooperit ja libretot kirjutasin nüüd esmakordselt. Tõnu tehtud pakkumine tekitas suure adrenaliinisööstu ja hakkasin ettevalmistusi tegema, toetudes eelneva muusikutee jooksul saadud ooperikogemustele. Minu ideaaliks on mozartlik selgus, ilu ja dramaatilisus, mis on kombineeritud janáčekiliku emotsionaalsuse ja väljendusliku vabadusega. Usun, et ooper oleks õnnestunud, kui inimesed lahkuksid „Valgustatud pimedusejüngri” etenduselt „vau!” või „oo!” meeleolus ning mäletaksid mõnd viisikäändu, mida koduteel ümiseda.

Mis teid Bernhard Schmidti isiku juures võlub?

D. C.: Schmidt oli eriline inimene. Tema töö­eetika, eesmärgipärasus ja sihikindlus olid fenomenaalsed, jäädes paljudele meie seast kättesaamatuteks omadusteks, aga tal esines suuri meeleolukõikumisi, mida tänapäeval tuntakse bipolaarse häirena ning töökad perioodid vaheldusid apaatiaga. Arvan, et ekstsentrikuna mõjus ta oma kaaskondlastele kui inimene teiselt planeedilt, ent sellele vaatamata meeldis ta paljudele.

Kuidas kirjeldate teineteisemõistmist itaalia lavastaja Giuseppe Frigeniga?

D. C.: Sellise kogemustepagasiga inimest võib igati usaldada. Tema lavakonstruktsioonid ja valgustamiskunst ületavad kõik, mida senini isegi ette suutsin kujutada. Ta aitas mind libreto kirjutamisel, et vältida lohisemist ja detailidega liialdamist, mis mõjuvad dramaatilisele pingele surmavalt. Ooperi kirjutamisel olin heliloojana siiski üsna üksi, aga täisproduktsioon on tihe meeskonnatöö. Meil on idee ellu viimiseks praegu maailma parim meeskond. Usun, et Eesti on väheseid maid maailmas, kus üldse sellist unikaalset projekti sel moel saab teostada.

Milline on selle ooperi helikeel ja muusikaline väljenduslaad?

D. C.: Minu helikeel on tonaalne. Mulle meeldivad sellised harmoonilised ja temaatilised seosed, nagu on Schuberti ja Nielseni loomingus. Armastan C-duur helistikku ja „häid meloodiaid”, aga vihkan sentimentaalsust. Mõelge näiteks Tšaikovski 6. sümfoonia peale, kus helilooja suudab isegi kuldlõike punkti apoteoosi järele kirjutada midagi veelgi lummavamat ja ilusamat. Sellised muusikalised teekonnad panevad publiku sulama ja ümbritsevat maailma unustama. Kui selline asi õnnestub, oleksin heliloojana väga õnnelik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming