Väga akadeemiline viiuliõhtu

Toomas Velmet

Meie muusikute hulgas on ikka ja jälle leidunud tegijaid, keda peaks liigitama kõige paremas mõttes fanaatikute hulka. Kuidas teisiti saakski tänapäeval suhtuda kahe suurepärase, veel ikka noore muusiku ettevõtmisse esitada „Akadeemilise kammermuusika” sarjas mõlemad Sergei Prokofjevi sonaadid viiulile ja klaverile. Viiulikunstnik Olga Voronova on Eesti muusika- ja teatriakadeemia doktorant, Tallinna Kammerorkestri ja Tallinna Keelpillikvarteti liige. Pianist Mati Mikalai, samuti EMTA doktorant, on koos Kai Ratassepaga võitnud ARD konkursi ja töötab nii Tallinna muusikakeskkoolis kui muusika- ja teatriakadeemias õppejõuna.

Miks ma siis sellist kõmu tekitan ühetunnise kontserdi puhul, kus esitatakse ühe autori kaks sonaati? Usun küll, et ma eriti ei eksi, kui käin välja sellise arvamuse, et need Prokofjevi sonaadid viiulile ja klaverile on omas žanris XX sajandi tippteosed ning samas tundub, et sellega on niisugusele musitseerimisvormile pandud ka päris väärikas punkt. Need sonaadid on täiuslikud vormilt – neljaosalised, kuid eriti meisterlikud ansambliliselt, kus vaatamata prokofjevlikule noodirohkusele (ei võrdu paljusõnalisusega) on informatiivne tasakaal absoluutselt paigas, s.t sonaadipartnerid on tõepoolest partnerid.

Prokofjevi puhul on üsna tavaline see, mis teiste heliloojate juures oleks ebatavaline. Üsna tavaline on see, et Sonaat op. 80 on nr 1 ja op. 94bis on nr 2. Ebatavaline on aga asjaolu, et Sonaat op. 80 nr 1 sai valmis kaks aastat hiljem (1946) kui op. 94bis nr 2 (1944). Selle viimasega on veel päris põnevad lood, kuna esmalt nägi ilmavalgust Sonaat op. 94 (1943) flöödile ja klaverile – esiettekanne detsembris ja esitajad flötist N. Arhangelski ja S. Richter, ja alles siis koostöös David Oistrahhiga Sonaat viiulile ja klaverile (op. 94bis) – esiettekanne 1944. aasta juunis. On kirjutatud, et too sonaat hakkas kõlama soojemalt, sügavamalt ja inimlikumalt.

Sonaadi op. 80 kohta on autor öelnud, et see on tõsisem kui op. 94bis ja analüütikud on kirjutanud nii: kui op. 94bis on läbipaistev, vallatu, täis naiivset lüürikat ja heatahtlikku huumorit, siis op. 80 on dramaatiline, teravate kontrastidega, täis süngeid ja tormilisi emotsioone. Olgu kuidas on nende iseloomustustega, kuid tegemist on igal juhul tõelise väärtmuusikaga sonaadivormis kahele võrdväärsele instrumendile.

Ja nii need sonaadid 13. X Kadrioru loosi saalis ka kõlasid. Nimetatud teosed on suured nii ajaliselt (30 minutit) kui kõlaliselt, samuti sisult ja tundub, et interpreetidel oli esialgu probleeme, et nii suure sonaadiga sedavõrd väiksesse saali ära mahtuda. Seejuures häiris mõnevõrra viiuli kõrge registri terav tämber ja püüd kõik mezzoforte’d forte’ks mängida, aga nagu tavaliselt ikka, harjub nii esitaja saali kui ka kuulaja kõrv esitusega.

Vaatamata minu juba tüütavaks muutuvale jutule saali akustikast, olen tegelikult seda meelt, et iga saaliga tuleb kohaneda ja mida rutem, seda parem. Sonaadipaaril Voronova-Mikalai võttis see kohanemine pisut aega ja ega vist päriselt ei läinudki paika. See tõsisem ja „päris” viiulisonaat op. 80 sai selgelt parema kõlalise koosluse osaliseks ning ka interpreetide suhe esitatavasse oli selgemalt piiritletud ja reljeefsemalt esitatud.

Eriti veenev oli Sonaadi op. 80 finaal ja tema Allegrissimo’le punkti panev Andante assai (esimesest osast) ning seda ja kogu sonaati lõpetav kahetaktiline kadents. Ükskõik, kui palju kordi oled seda lõppu kuulanud, alati on ta ootamatu ja niivõrd mõjuv, et kohe kuidagi ei taha aplodeerida. Voronova ja Mikalai esitus vääris küll mõne vaikusehetke järgset tormilist ovatsiooni kõigist aspektidest hinnates ning lisapalaks sobis suurepäraselt üks „Viiest meloodiast” op. 35bis ikka samalt autorilt.

Tähelepanu ja tulist heakskiitu väärivad veel kaks asjaolu. Esiteks, et kontserdi salvestas Klassikaraadio, ja teiseks, et esitajatele ei jäänud see ainukordseks, vaid 21. X korratakse kontserti Narva linnuse saalis. Pealkirjas väljendunud „väga akadeemiline” on igal juhul mõeldud komplimendina ja sobib ka hästi raamima monograafilist ning monožanrilist kava, mis mahtus minuti pealt ettenähtud tunni sisse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming