Väärikas kingitus rahvusvahelisele muusikapäevale

Tiiu Levald

MOZARTI ooperi “IDOMENEO, KREETA KUNINGAS” kontsertettekanne: ERSO, RAM ja solistid OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 1. X.  

On uskumatu, kui palju üllatavat on saanud kuulajale osaks seoses Wolfgang Amadeus Mozartiga sellel aastal! Ei oska tahta paremat kunstielamust, kui seda oli 1. oktoobril Estonia kontserdisaalis pakutu. Esitati Mozarti ooper “Idomeneo”: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Olari Elts, solistid Juhan Tralla, Joslyn Rechter (Austraalia), Violet Noordyn (Holland), Kristīne Gailīite (Läti), Mati Turi, Allan Vurma, haamerklaveril Reinut Tepp, tšellol Tõnu Jõesaar. Peab märkima, et õnnestunuks tuleb tunnistada juba kontserdi buklet, kus valgustuslik teose tutvustus Kristel Pappelilt ja usaldusväärne ning ladus tekstide tõlge Maarja Kangrolt.

Ooper oma särava ja energilise D-duuris avamängu ja lõpukooriga on nagu raamiks erakordselt huvitavale ja sisutihedale muusikaliste mõtete kulgemisele. Takt takti järel veendusin, kui paikapidav on tõdemus, mille oli avaldanud Kristel Pappel: “Õigupoolest oli prantsuse ooperižanr Mozarti taotlustele lähemal. Võiks öelda, et Mozart komponeeris oopereid nagu hea lavastaja, kes paneb karakterid laval elama ja hoiab alal pinevat arengutempot.”

Loomulikult sai see kõik parimas kvaliteedis kuulajani tulla tänu äärmiselt õnnelikule kooslusele – solistid väärisid orkestrit ja kogu seltskond vääris dirigenti! Uskumatud energiavood, mida Olari Elts on võimeline käivitama nii orkestris kui solistides, andsid just selle pinevuse, millest eespool juttu, ja erakordne tundlikkus, millega lahendati kõik harmoonilised kaldumised ühest helistikust teise, rääkimata äärmiselt meeldivast minoorsete ja kantileensete meeleolude hingamisruumist, milline loodi lauljatele. Omaette teema oleks Mozarti helistike eelistused ühe või teise karakteri ja situatsiooni puhul – mehine ja karge C-duur ooperi esimestes aariates Idomeneole ja Arbacele, Ilia oma kurbusega g-mollis, tõenäoline autoportreed sisaldav Idamante on malbetes mažoorsetes duurides ja agressiivne Elettra lõpetab c-mollis.

Harva kohtab sellise mahuka teose ettekande puhul niivõrd “ühes paadis istuvaid” tegijaid. Kõigepealt sooviks ära märkida äärmiselt täpselt ja mõtestatult lauldud retsitatiive, millised ju ongi tegevuse edasikandjad. Eriti nüansirikkad ja värvikad olid need Kristīne Gailītel ja Juhan Trallal. Mozarti tahtel on Ilia roll õrnuse ja truuduse kehastus ning imetlustvääriv oli Gailīte oskus oma küllaltki metalse läikega koloratuuri nii mahedaks värvida. Loomulikult õnnestub see ainult hingestatud ja kõrge laulukultuuri korral. Eriti kaunis oli II vaatuse aaria “Se il padre perdei” – siin oli soojust, vokaalset elegantsi kõrgusesse minekul. Sama joon püsis lauljannal imelises III vaatuse aarias “Zeffiretti lusinghieri” ning kvartetis, mis olevat Mozartile olnud erilise tähendusega.

Juhan Tralla Idomeneo rolli esitus oli lummav. Uskumatult mehise ja jõulise värvinguga retsitatiivid kohe alguses: “Oh voi, di Marte e di Nettuno all’ire”, ja muidugi täiuslik kantileeni maksmapanemine II vaatuse aarias “Fuor del mar” ning ülimalt täpne interpreteerimine. See oli tõeline tulevärk, kuid samas absoluutne meeleolu kandja – selles sisaldus sõnum, mitte vokaaltehnika demonstratsioon!

Idamante roll oli Mozartil kirjutatud ju kontratenorile, seega peab laulja valdama selleaegset vokaalset kõrgtehnikat. Joslyn Rechter oli tõeline avastus: kirgas kõla, ilma mingi kunstliku “metsolikkuseta” ja väga hea maitsega muusik. Tema saali täitev avar kõla pääses kohe esimese vaatuse duetis Iliaga kaasakutsuvalt kõlama. Lummas tema hea ansamblitunnetus  II vaatuse tertsetis Elettra ja Idomeneoga ning III vaatuse kvartetis, millest eespool oli juba juttu.

Helgetele tegelastele on vastandatud Elettra omakasupüüdlik natuur – ja see oli jõuliselt olemas Violet Noordyinis nii metalse hääle kui täpse koloratuuride “atakeerimisega”. Iseküsimus on tema keskmise registri kandvus ja kantileeni laulmine. Kuid tema lõpuaaria viimane lehekülg on omaette “pähkel” nii registri kui tehnilise võtte poolest ning tekst “Ah ei, tahan järgneda oma vennale Orestesele pimedaisse sügavikesse” mõjus tõelise põrgusse siirdumisena. Laulja tuli sellega väljakutsuva efektiga toime.

Mati Turi Arbace ja ülempreester olid lauldud mehise dramatismi ja suuresti avardunud kõlaga. II vaatuse aarias “Se il tuo duol” oli suurt sisemist pühendumust ja säravalt olid lauldud kõik kiired jooksud ning täisverelise kõlaga helises aaria lõpus efektne kvart üle oktavi hüpe A-sse! Ja mis peamine – tema hääl lummab loomulikkusega.

Üllatavalt mahukana mõjus mõnede lisajõududega koor, kelle esituses “Oh voto tremendo” andis märku tulevasest Requiem’i kooridest ja täiuslik mozartlik lummus valitses Idomeneo ja preestrite duetis.

Kuna Mozart nautis omaaegset Müncheni orkestrit, tema meelest oma aja parimat kõla, siis teeb rõõmu, et ka meile pakuti sellel õhtul parimat, rääkimata Olari Eltsi fantaasiaküllusest nii tempodes kui värvides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming