Värvirikas vanamuusika

Igor Garšnek

CD Hortus Musicus. “Ave…” © 2005 Hortus Musicus, ERP..  

Kuna Hortus Musicuse äsja ilmunud CD “Ave…” on pühendatud suvel meie seast lahkunud Helle Mustoneni (1950 – 2005) mälestusele, siis on mõistetav, et kuulda saab siin Hortuse varasemaid salvestisi ajast (1998), mil selle ansambli kõlapaletti kaunistas veel Helle Mustoneni sopran. Plaadil heliseb minevik ju edasi…

Hortus Musicus esitab vaadeldaval albumil valiku palasid Euroopa kunstmuusika üsnagi varajasest perioodist: kõlavad XII – XV sajandi anonüümsete autorite tantsud, pastoraalid ja šansoonid, sekka mõned vaimulikud miniatuurid. Siiski leiab plaadiümbrisel ka neli heliloojanime: Guillaume le Vinier, Guillaume de Machaut, Guiot de Dijon ja Adam de la Halle, kõik samast ajastust.

Kuidas ta siis kõlab, see hiliskeskaja ja ars nova epohhi muusika XXI sajandil? Esiteks kindlasti värvirikkalt. Pole kahtlustki, et pea tuhande aasta tagused pillid võimaldavad selliseid tämbrisulameid, mille fantaasiarikkus paneb tänapäevaste sünteeshelidega ära tambitud kuulaja kõrvu teritama. Teiseks kindlasti rütmirikkalt: kui näiteks nüüdne popmuusika haamerdab sadu tuhandeid lugusid ühes ainsas tempos ja taktimõõdus, siis hiliskeskaja modaalsed rütmid võimaldavad hästi eriskummalisi, meile harjumatuid meetrumikombinatsioone. Võib arvata, et kui mõni XIII sajandi trubaduur juhtuks mingi ajamasina väel meie sajandisse, tunneks ta end lausa “primitiivide” hulka sattununa. Ja kolmandaks mõjub hiliskeskaja muusika ka tundeliselt. Tõsi, sellisena on ta kõlama pannud nüüdisaja, s.t Hortuse muusikud, kelle tõlgenduses avaneb veenvalt tollase helikunsti kogu mitmekesine emotsionaalne skaala. Lüürilistest bravuursete ja tantsuliste karakteriteni.

Ettekandeliselt tuleb õnnestunult ajastutruuks hinnata küll terve “Ave…” plaat, ent mõned lood jäävad ehk teistest rohkem meelde. Nende seas anonüümse XIV sajandi autori väga lüüriline “Ave donna”, mida sopran Helle Mustonen ja Neeme Punder flöödil esitavad kaunikõlaliste legato’dega, nende muusikaline dialoog mõjub ühtaegu nii nukrameelselt tundeliselt kui elutargalt-järelemõtlikult. Kuulama paneb ka Guillaume de Vinier’ chanson “La flours d’iver”, katkematul burdoonpõhjal lahtirulluv lugu, mis tänu nii vokaalsetele kui instrumentaalsetele rubato’dele on esitatud vabalt-vabastavalt ning koguni improvisatsiooniliselt. See-eest on kaasahaarava rütmiga üks anonüümne saltarello, kus tantsulisele karakterile vaatamata taktimõõt pidevalt vaheldub. Huvitav, kuidas neid saltarello’sid XIII sajandi pidudel küll tantsiti? Ars nova ajastu “avangardist” oli kahtlemata Guillaume de Machaut, kelle virelai “De bonté, de valuor” kõlab XIV sajandi kontekstis võrdlemisi modernistlikult. Kuigi helistikulisi modulatsioone tollal ei tuntud (polnud harmooniaõpetustki!), arvab tänapäeva kõrv neid ometi tabavat.

Ent esituslikult kõige haaravamalt mõjub üks XIII sajandi istampitta “Belicha”, mis on selle plaadi üks koloriitsemaid. Maagiline rütmikujund hakkab siin tasapisi üha “pöördeid” juurde koguma, jättes solistidele küllaga ruumi improvisatsiooniliseks eneseväljenduseks. Ja kümne minuti jooksul saame kuulda nii paljusid erinevaid kõlavärve, mida ei kohta naljalt ka XX või XXI sajandi muusikas.

Anonüümne “Ave Maria” XV sajandist lõpetab selle plaadi vararenessansi vokaalpolüfoonia võtmes – ülevalt ja vaimses rahus. Terve Hortus Musicuse vokaalansambel kõlab viimases loos ühtlaselt kauni tooniga ning ajastule iseloomuliku pühendumusega. Ilus plaat ja kena kujundus!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming