Vaadake, kui ilus muusika…

Ülo Krigul, helilooja, Eesti muusika päevade kunstiline juht

Pilt ja sõna muusikas Muusikalised nähtused EESTI MUUSIKA PÄEVADE programmis.

Kuuldavasti omandab inimene suurema osa infot nägemise abil. Kuulmine jällegi on tänu oma suhteliselt väiksemale mänguruumile nähtavasti ?peenem? ja subjektiivsem. Loomulikult on muusika ikka eelkõige helide omavaheline asi. Siiski kasutatakse muusikast rääkimisel tihtipeale visualiseerivaid võrdlusi ? on helilaviinid ja säravad meloodiad. Ning peale selle on suur osa muusikateoseid juba eos ette nähtud ka vaatamiseks.

Tänavuste Eesti muusika päevade programmis leidub selliseid muusikalisi nähtusi ooperist happening?ini: ETV eetrisse jõuavad uued saated heliloojatest, mis sisaldavad ?muusikavideoid? nüüdismuusikaga, Küberstuudio nimetab oma seekordset etteastet lausa heli-performance?iks ja Viru keskuses etendus ballett. Olgugi ?anrimääratlus ajastukohaselt hägune, on üks aga selge: kõik need teosed on mingil põhjusel pühendunud lisaks helide maailmale ka nägemismeele kaasamisele. Mida see juurde annab? Miks püütakse muusikat nähtavaks teha? Aitab see ehk muusikalise ruumi taju reaalse-materiaalse ruumi tunnetusega ühenduses tugevamaks muuta? Või hoopis teeb seda keerulisemaks, kuna vastuvõtukanaleid on rohkem? Kuidas tekib sünergia nähtavalt kuuldu ja kuuldavalt nähtu vahel?

 

Räägivad need, kes teevad.

 

Tatjana Kozlova, helilooja: Mulle tundub, et muusika muutub nähtavaks eelkõige kuulaja teadvuses. Ma ei oska näiteks muusikalisel ja visuaalsel algideel eriti vahet teha. Algidee on abstraktne asi ning minu meelest annab seda realiseerida kas muusikaliselt, visuaalselt või mõlemat pidi korraga. Teose algidee on enamasti seotud vormi, (kõla)värvi või faktuuriga ja need komponendid ongi erinevates kunstiliikides samad.

Ma võin komponeerida teost, mis kujutab endast katkematut meloodiat (joont), minnes kogu teose jooksul ülespoole. Ma mõtlen, kuidas muutub selle meloodia värv loo vältel (näiteks valides erinevaid pille või kasutades ühe pilli erinevaid mänguvõtteid). Kujutan ette, millised helid ümbritsevad seda meloodiat ehk mis on selle teose taust; kaalun, kus kohas on selle loo kõige tihedam faktuur, milline võiks olla kulminatsioon (kas ta kasutab ühte konkreetset värvi või on see koht, kus on kõige rohkem eri värve) jne. Täpselt sama ideed võiks kasutada näiteks maalikunstnik oma teose loomiseks.

Tatjana Kozlova teos ?Converting into steam? tuleb esiettekandele multimeediaetenduse ?BOIL!? osana 9. IV kell 19.15 Tallinna Kinomajas.

Alo Põldmäe, helilooja: Visuaalsusega tuleb heliloojal arvestada esimestest kirjapandavatest nootidest peale. Olen seda püüdnud teha ka oma uues mono-ooperis ?Kontrabass-kuningatütar?. Loos, kus kontrabassimängija tõestab oma pilli eeliseid ja sellega seoses tutvustab teisi pille, on visuaalsusel täita täiesti asendamatu roll.

Ooperist saadavad kõrgendatud meeleolud, salapärasused ja müstilisused tuginevadki suuresti visuaalsusele. Ja täiuslikkus tundub olevat lähemal. Tegelikult on ooperi?anr visuaalsuse vajadusest üldse tekkinudki.

Alo Põldmäe lühiooper ?Kontrabass-kuningatütar? esietendub 12. IV kell 21 Assauwe tornis (Müürivahe 12), peaosades Villu Valdmaa ja Mati Lukk.

Eva Klemets, lavastaja: Igasugune heli mõjutab minu arusaamist ruumist. Ükskõik milline ruum võib muutuda muusika abil näiteks ebameeldivaks, meeldivaks, ahistavaks, vabastavaks, rõõmsaks, kurvaks, masendavaks, helgeks ja vastupidi ? ükskõik milline ruum mõjutab muusika tajumist: on vahe, kas kuulata sama liturgiat kirikus või akvaariumis. Liftis või spordihallis.

Mõni helide rida tundub lame, mõni sügav, mõni liiga kõrgete tõusudega, mõni liiga kiire jne. Ruum võib muutuda suhtes muusikaga. Oleneb, kuidas neid sünteesida. Ka ?hetk vaid? ja ?vaid hetk? on erinevad tähendusväljad, kuigi koosnevad samadest komponentidest.

Eva Klemetsi uuslavastus Jaan Koha balletist ?Kaubamaja? Viru keskuses oli 7. IV Eesti muusika päevade avalöögiks.

Timo Steiner, helilooja: Kui heliloojad saavad sõna, räägivad nad muusikast, vahel ka piltidest, mis neile kangastuvad muusikat kuulates, või kostub nende mõtisklus muusikale taustaks, et sinna kätketud meeleolu paremini edasi anda, võimendada.

Pilt teenib sõna ? kerge kulmukortsutus, naeratus või rahutu pilk paljastavad sõnade tagant isiksust. Pilt teenib muusikat, kui tänu sellele jääme hetkeks kuulatama värelevat keelpilliakordi.

Muusika on sõnade ja pildi taust: täidab tühja koha, mille sõna on jätnud, ning paisutab suureks tunded, mille eeldused end pildis peidavad. Liiga palju on räägitud ja näidatud, tahaks muusikat.

Timo Steineri autorisaated ?Elus helid elus? on ETV eetris 7., 10. ja 12. IV õhtul.

Mis vahet on nägemisel ja kuulmisel ehk siis silmal ja kõrval? Silm oleks justkui digitaalne süsteem ? on kas lahti või kinni. Kõrva võiks jällegi võrrelda analoogheli printsiibiga: üleminek vaikuselt kuuldavale helile on märkamatu ja absoluutset vaikust (võrdle digitaalne süsteem) pole üldse olemas. Silmi saab ja peab avama ning sulgema, kuid kõrvad tuleb kogu aeg lahti hoida.

Kui võtta aluseks väide, et kuulmine on ajas lineaarne ning silm haarab kogu hetkes antavat informatsioonikogu, siis võiks muusika puhul nägemismeel olla abiks just tervikutaju tugevdamisel. Nii algidee tasandil kui teose üldises plaanis. Silm näeb natuke ette, aga kõrv mäletab paremini. Pildist jääb mälestus, aga meloodia jääb kummitama. Nii nad üksteist täiendavad.

Taju on loomulikult inimese sügavalt isiklik asi ja kodeerub erinevatest meeltest saadavast informatsioonist emotsiooniks igaühel erinevalt. Eks igaüks vaatab ise, mida ta täpselt kuuleb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming