Vaataja kaudu avanev minevik – lugu Cyrillus Kreegist

Anu Paulus

Intervjuu muusikateadlase Anu Kõlariga        FOTO: Piia Ruber Selle aasta 15. veebruaril kaitses Anu Kõlar EMTAs professor Urve Lippuse juhendamisel valminud doktoriväitekirja teemal „Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu”. Töö hinnati suurepäraseks. Kreegi elu ja loomingu kaudu iseloomustatakse raamatus tegelikult paljusid olulisi protsesse, mis kujundasid üle viie aastakümne eesti kultuurielu. Seetõttu on raamatu oodatav lugejaskond suur, hõlmates muusikaringkondade kõrval ka laiemat avalikkust. Isiklikku kasu peaks raamatust saama noorem põlvkond, kes tunneb XX sajandi algupoole ning nõukogudeaegset elu- ja loomekorraldust peamiselt vanemate ja õpetajate antud hinnangute, vähem aga selgituste kaudu. Järgnevas tuleb töö autoriga Kreegi põhjal juttu muusikabiograafia žanrist, muusikaloo jutustamise võimalustest ning veidi ka Anu Kõlari suurest ja heasoovlikust perest. 

Tänapäevase biograafina oled avanud oma väitekirjas Kreegi olemist vägagi mitme  nurga alt. Milline neist sulle endale kõige rohkem korda läks ja üllatusi pakkus?

Neid oli päris mitu. Esmalt võlus mind Kreegi isiksuses see, et ta oli end heliloojana selgelt leidnud ja teadvustanud ning jäi selleks, hoolimata kõikidest välistest tingimustest. Nii nendest, mis seda olemist soodustasid, kui ka nendest, mis olid sellele vastu. Näiteks ei heidutanud Kreeki see, et tema muusikat esitati vähe või tehti seda kehvalt. Või see, kui tal oli muusikaõpetaja ja dirigendina palju muid kohustusi – ikkagi oli komponeerimine tema elu kesktelg ja peamine siht. Sama püsivus iseloomustas Kreegi tahet olla vaimses kõrgvormis: aastakümnete pikku väliseid olusid trotsides mängis, kuulas ja analüüsis ta tohutu hulga muusikateoseid, luges (muusika)raamatuid ja tegi neist väljakirjutusi. Veel pani mind mõtlema see, kui terviklikuna käsitas Kreek oma muusikamaailma. Olles eneseteadmuses  professionaalne ja meisterlik helilooja – usun, et ta sisimas tõesti teadis, et ta seda on –, suutis ja tahtis ta siiski pikka aega töötada Haapsalu üldhariduskoolide muusikaõpetajana, tuua kümneid vokaalsümfoonilisi suurvorme ettekannetele kodulinna asjaarmastajatest pillimängijate ja lauljatega. Ja lõpuks – Kreek avanes äärmiselt heatahtliku, tolerantse ja väärika inimesena.       

Haapsalust lähtudes kasutasid oma raamatus ka paigafilosoofia mõistet.

Jah, Kreek jäi truuks oma paigale. Ta tajus ilmselt eetilist ja moraalset vajadust „oma paika”  muusikaliselt edendada, ja seda neist asjaarmastajalikest ja provintslikest oludest hoolimata. Samas andis paik – Läänemaa loodus, mets ja meri talle midagi väga olulist vastu ka.     

Aga kuidas sulle tundub, kas helilooja loomingut  ja elukäiku saab vaadelda teineteist peegeldavana? Väitekirjas käsitlesid Kreegi loomingut põhjalikumalt täiesti eraldi peatükis, katkestades sellega raamatu muidu üldjoontes kronoloogiliselt kulgeva jutustuse.

Pelgasin tõepoolest Kreeki portreteerides tuua otseseoseid tema elukäigu ja loomingukalendri vahel, arvates, et need osutuvad tegelikke protsesse liialt lihtsustavateks. Kreegile  oli komponeerimine sisemise elu viis ja see ei sõltunud kuigivõrd muudest asjaoludest. Tõsi, vahel andsid mõned sündmused impulsse lugude kirjutamiseks, näiteks töötles Kreek eestirootslaste laulupeoks 1933. aastaks ühe rootsi rahvapärase koraaliviisi. Ja päris dramaatiline oli see väline surve, mida dikteeris stalinistlik võim 1950. aasta maikuus, kus Kreek oli pärast hukkamõistmist Sirbis ja Vasaras sunnitud vaimulike kaanonite komponeerimise  vahele kirjutama kolm n-ö kaasajateemalist laulu. Selle, ja tegelikult peaaegu kõigi teoste loomise faktid, kirjutamise aja ja teose koosseisu jäädvustas Kreek oma loomingupäevikutesse. Ta tegi seda objektiivselt, pannes kroonikuna kirja mitte ainult oma helitööd, vaid kogu vaimse tegevuse – raadiokuulamise, teoste analüüsid. Aga sealjuures pole ta avaldanud mitte kusagil oma loomingu tagamaid, miks ta midagi komponeeris, mis talle meeldis või kas  mingi lugu oli tema „lemmiklaps”. Kui ta ise ei tahtnud seoseid välise elukäigu ja sisemise loomekalendri vahel kunagi tuua, siis arvan, et ka elulookirjutajal pole hea seda teha.   

 Raamat on vähemalt kahes mõttes väga  lugejasõbralik. Ühelt poolt on sõnakasutus hästi selge ja ladus. Teiseks lood sa jutustajana mulje, nagu oleks Kreegi näol tegemist vana tuttava või sugulasega, kelle tegemised peaksid minema ja lähevadki lugejale emotsionaalselt korda. Et uurimuse subjektiks sai Kreek, selle taga oli ilmselt sinu subjektiivne meeldimus. Aga millest see tulenes ja kas valikul oli ka praktilisi põhjusi?

Muidugi hakkas kõik pihta sellest, et Kreegi  muusika meeldib mulle – et see on meisterlikult tehtud ja kõnetab. Olime mõnda tema lugu laulnud oma klassi kooriga muusikakeskkoolis ja hiljem kammerkooriga Gloria. Pärastpoole, 2001. aastal, oli mul võimalus teha Läänemaa muuseumiga koostööd Kreegi kortermuuseumi sisustamisel Haapsalus. Sel moel see tutvus järjest arenes, kuni tuligi  avastus selle kohta, mis kõik on Kreegist olemas teatri- ja muusikamuuseumis. Ehkki olen ühe looja ellu ja mõttemaailma aastate pikku süvenenud, ei või ma ometi öelda, et mõistan ja tunnen Kreeki lõpuni – mõnest joonest ei saa ma aru  ja ilmselt mitut tagamaad lihtsalt ikkagi ei tea. Usun, et üks loovisiksus ongi nii lõputult rikas, et jääb alati natuke saladuseks.     

Kas pärast mitmeid aastaid Kreegiga nn  kõrvuti käimist on temast õpilastele-tudengitele ülevaadet anda lihtsam või keerulisem?

Ühelt poolt on see muidugi kergem. See on valdkond, kus julgen arvata, et nüüd ma orienteerun, ja söandan sellest ka rääkida. Pärast seitsmeaastast süvenemist olen Kreegi maailmast ühe, oma subjektiivse vaate selgeks mõelnud, selle terviku osade vahel seoseid avastanud ja julgen seda ühte, oma portreed kirjeldada. Aga ajalugu pole ju mitte mineviku kirjapanek „nagu see päriselt oli”, vaid vaataja, s.t ajaloolase või biograafi jutustuse kaudu avanev osa minevikust. See tähendab, et avastamata valdkondi ja võimalusi uute piltide loomiseks on muusikaloolastele ju küllaga.       

Töötad EMTAs lektori ja teadurina ning oled olnud seotud ka usuteaduste instituudi, Tallinna muusikakeskkooli ja Vanalinna hariduskolleegiumiga, kus õpetad ka praegu. Kuidas sulle tundub, kas muusikaloo õpetus on rohkem muusika enda ja tema autorite või muusikainstitutsioonide, eluolu tutvustamise poole kaldu või kuidas see peaks olema? 

Ma ei tea, kuidas see peaks olema. Kõige olulisem on mu meelest see, et ajalooline materjal kõnetaks kuulajat, et ajalugu jõuaks olevikku, rikastaks ja hakkaks mõjutama noore inimese maailmapilti, arusaama muusikast, tema esteetilisi ja eetilisi tõekspidamisi. Ükskõik, kas jutt on heliloojast, teosest, mõnest kultuurielu institutsioonist, ideoloogiatest või muust. Mulle meeldib see, kuidas Marek Tamm  ja Jaan Undusk suhtuvad ajalukku: see on mõtestatud minevik, millel peab tänases olema moraalne väärtus ja mis peab tänapäevast inimest kõnetama. Lektorina sooviksin väga, et kuulaja hakkaks kaasa mõtlema ja küsima, et tekiks arutlus ja tema silm läheks särama. Ja selleks peab  käsitletav materjal olema ka õppejõu jaoks elavaks saanud. Kõige rohkem on neid õnnelikke hetki minu puhul juhtunud ikkagi eesti muusikast ja Kreegist rääkides.     

Kui loomingulises plaanis andsid Kreegile inspiratsiooni kaugete maade heliloojad, siis igapäevas oli talle eeskujuks tema isa, süstemaatilise elukorralduse, loodusarmastuse ja rahumeelse loomuga mees. Kuidas aga sina muusika ja hiljem muusikateaduse juurde jõudsid?

Pärast klaveriõpinguid Tapa muusikakoolis –  mu vanemad toetasid seda väga soojalt – tulin Tallinna muusikakeskkooli koorijuhtimise ja muusikateooria erialale. Järgnes konservatoorium/ muusikaakadeemia kolmes etapis. Paljuvõitu küll, aga kõik need etapid ja kõik õppejõud on rikastanud ja laiendanud mu muusikaloost mõtlemist. Esmalt „juhtus” see 1987. aastal tööga Ester Mägi kammermuusika helikeelest, seda juhendas Tiia Järg. Edasi, kui olin 1996. aastal magistriõppesse astunud,  näis esialgu, nagu õpiksin täitsa uut eriala – vahepeal olid märkimisväärselt avardunud ja teisenenud küsimused ja arutlused, millega muusikaloole läheneti. Magistritöö luterlikust kirikumuusikast valmis 2000. aastal ja selles keskendusin 1930. aastate Eesti kirikumuusika ideoloogiale, repertuaarile ja institutsioonidele. Ja doktoritöö, mis ju tavapäraselt laiendab ja süvendab juba uuritut, haakus eelmiste teemadega vaid hästi väikest serva pidi. Nõnda  sain veel kord süveneda päris uude valdkonda, ühe loovisiksuse, Cyrillus Kreegi unikaalsusse, püüdes seda samas seostada universaalsega – Eesti muusikaelu protsessidega. Siinkohal tahan kindlasti eraldi tunnustada turvalist ja toetavat võrgustikku, mis väitekirja loomist on ümbritsenud – need on arutelud valminud peatükkide üle EM TA muusikateaduse osakonnas. Hea, et oma ideid ja soovitusi annavad muusikaloolased, kes arutlevad „samas keeles” (tänan Urve Lippust, Kristel Pappelit, Toomas Siitanit), aga tähtsad on ka värsked vaated kõrvalvaldkondadest (aitäh Jaan Rossile, Mart Humalale, Kerri Kottale). Ja eritänu kuulub tekstide esimesele kriitilisele ja julgustavale lugejale – Margole.       

Väitekirja kaitsmise lõppsõnas julgustasid sa muu hulgas nooremaid (muusika)uurijaid oma dissertatsiooni kirjutama enne, kui neil on kuus last. Sinu suures Margo Kõlariga loodud peres on juba ka neli lapselast. Kuidas see pere- ja tööelu ühildamine või vastupidi, eraldihoidmine käib?

Ei saa salata, ühildamine on tõepoolest keeruline, aga samas tundub see tohutult väärtuslik aastatepikkune eluõpetus. Professor Jaan Ross ütles kord targalt: Anu, teadust tuleb teha rõõmuga ja mõnuga. Jäin selle üle mõtlema ja leidsin, et teengi rõõmuga, aga see on selline eriline – vaevaline ja tõsist sorti rõõm. Meie kuus last on jaotunud pika aja peale: vanim poeg on 26-, noorim viieaastane. See tähendab, et lapsed on kogu aeg õppimise, uurimise ja kirjutamise ja Margo loometöö kõrval olnud. Õieti mitte kõrval – söandan kinnitada, et nad  on esikohal. Olen emana endale lubanud, et ma ei ütle kunagi ühelegi lapsele „ära sega” ja „mul pole aega”, ja seda lubadust olen küll pidanud. Aeg ja aja kasutamine on muidugi otsustava tähtsusega. Siin on esimene tees iseenda jaoks see, et lastesse panustatud aeg pole ilmaski kasutu, isegi siis mitte, kui mõne mõtte tahaks kangesti kohe lõpuni mõelda või kirja panna. On perioode, kus aeg lähebki jäägitult lastele ja seda tuleb rahulikult võtta.  Ja selle kõrval on aegu, mida saan rohkem oma vaimutööle kulutada. Samas, kui kirjutamine tuleb paratamatult seisma jätta, et suppi keeta või laste probleeme kuulata, siis see on nii teistmoodi tegevus, et tasakaalustab tõhusalt vaimset tööd ja kogu elukorraldust. Ja mis seal salata – uneaega on mul ikka aastaid päris napilt olnud.     

Kas ka teie lapsed on muusikategemisega seotud?

Eks lapsed kasvavad ju põhiliselt kodu ja vanemate eeskuju toel. Aga mu meelest peaks muusikuks saama ainult see inimene, kes kuidagi teisiti elada ei saa, seetõttu pole muusikuteed  neile ka peale surunud, algõpetust on küll kõik saanud/saamas. Siiski on lapsed ühel või teisel moel end ikkagi muusikaga sidunud ja jälle meie, oma vanemate arusaamist muusikamaailmast määratult avardanud. Vanim, Juko-Mart tegeleb Eesti muusika ja muusikute turustamisega, asi, mis meie põlvkonnale on uudne, ja tema naine Maarja on viiuliõpetaja. Kadri-Liis (25) elab perega Washingtoni lähedal, on EM TA koolimuusika erialalt akadeemilisel  puhkusel ja on osutunud oma ümbruses kõrgelt hinnatud klaveriõpetajaks, näidates, et hästi saab „müüa” ka mitte päris professionaalseid oskusi. Taavi-Hans (20) naudib rokkmuusikat ja kitarrimängu – taas meie jaoks täitsa uus valdkond. Johan-Eerik (16) mängib tublisti klaverit, on konkursside ja esinemiste kaudu palju rõõmu pakkunud ning ühtlasi pannud nägema paljude noorte pianistide võimekust. Kasulaps Helme-Reet (15) kaldub pigem kujutava kunsti  poole, aga mängib huviga kontrabassi ka. Noorim, Kreegi järgi nime saanud Karl-Ustav (5) vaimustub nuputamisest ja arvutamisest ja kontserdile ei kipu, aga vahel on Johani harjutamist kuuldes märkinud, et „see on küll mingi imelik Chopin” või „kas see saab tõesti Bachi lugu olla”.

Aitäh, et jagasid lugejatega särasilmselt nii Kreegi kui oma pere lugu!

Vestelnud Anu Paulus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming